Mountolive. Lawrence Durrell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ äkki ta vastu kaastundlik, kuid jäi kidakeelseks. Ja õhtul oli naine järsku kadunud.

      Algul tekitasid ta oma tunded temas justkui segadust, kuid ta ei olnud harjunud endasse vaatama ega oma isiksust analüüsima ehk lühidalt, kuna ta oli noor, ei pööranud ta neile tunnetele tähelepanu. (Seda kõike tuletas ta meelde alles hiljem, meenutades omaette olles sügavalt iga üksikasja, kui ta ajas vanamoodsa peegli ees habet või sidus lipsusõlme. Ta kordas kõiki asjaolusid painajalikult ikka ja jälle, et elada uuesti läbi ja võtta kontroll kõigi emotsioonide üle, mis Leila oli temas vallandanud. Vahetevahel ütles ta endamisi needes läbi hammaste „pagan“, nagu oleks ta meenutanud mingit hirmutavat katastroofi. Talle ei meeldinud sund meheks kasvada. Samas oli see aga erutav. Nii kõikus ta meeleolu hirmu ja groteskse vaimustuse vahel.)

      Nad käisid sageli Leila abikaasa õhutusel koos kõrbes ratsutamas ning siis avastas ta ühel täiskuuööl, lamades kõrvuti tuule lumivalgeks silutud liivaluite najal, enda vastas hoopis uutmoodi Leila. Nad olid söönud koos õhtust ja ajanud tontlikus kuuvalguses juttu. „Üks hetk,“ ütles naine äkki, „teil on toidukübe huule külge jäänud.“ Ning kummardunud talle lähemale, võttis ta selle sealt keelega ära. Ta tundis oma alahuulel korraks justkui Egiptuse kassi väikest sooja keelt. (Just alahuult hammustades oligi ta alati öelnud sõna „pagan“.) Ta kahvatas ja tundis end justkui minestavat. Aga naine oli päris tema ligi, nii ohutult ligi, naeratades ja kirtsutades nina, et ta suutis naise vaid embusesse haarata ja tema ligi kummarduda, nagu kummarduks ta peeglisse. Nende kogelevad huuled kohtusid nagu peegeldused järvepinnal. Mountolive’i mõistus pihustus tuhandeks killuks ning lendas laiali neid ümbritsevasse kõrbe. Armastajateks saamine oli nii lihtne ja sai teoks nii tahtmatult, et mõnda aega ei saanud ta arugi, mis oli juhtunud. Kui ta taas mõtelda suutis, näitas ta kohe välja, kui noor ta alles on, pomisedes: „Aga Leila, miks mina?“, nagu oleks naise ees lahti kogu valikute maailm, ning ta suutis vaid hämmelduda, kui naine temast eemaldus ja kordas tema sõnu justkui muusikalise dissonantsiga, sest mehe küsimuse poisilikkus oli teda pahandanud: „Miks sina? Lihtsalt niisama.“ Ja siis luges ta Mountolive’i hämmastuseks vaikse armsa häälega ette lõigu ühelt oma lemmikautorilt:

      „Meie ees on nüüd lahti saatuse rada, kõrgeim tee, mille inimene võib kas vastu võtta või ära põlata. Meie rass pole veel täisealine, see pärineb puhtaimast põhjamaa verest. Meie loomus ei ole veel rikutud, me oleme piisavalt tugevad, et valitseda, ja piisavalt nõtked, et alistuda. Meile on sisendatud puhta halastuse usku, mille me peame nüüd kas reetma või õppima seda järgides kaitsma. Me oleme rikkad päritud autunde poolest, mille meile on jätnud tuhandeaastane rüütlite ajalugu ja mida me peame päev-päevalt januselt suurendama, sest et inglased, kellele autunde ihalus näib patusena, on maailma kõige tülgastavam rahvas.“

      Mountolive kuulas ta häält hämmastuse, haleduse ja häbiga. Oli selge, et naine näeb temas omamoodi rahva prototüüpi, mis eksisteerib vaid tema kujutluses. Leila suudles ja hellitas temas ta silme ette manatud Inglismaa kujutist. Mountolive’ile oli see maailma kõige kummalisem kogemus. Ta tundis, kuidas ta silmad täituvad pisaraist, kui naine jätkas kõrgelennulist tsitaati, seades hääle laulvaks vastavalt loetavale proosale: „Või tõstate teie, inglise noored, oma maa taas kuningatroonile ja teete sellest valitsuskepile alluva saare, nii et see oleks maailma valguseallikas ja rahusadam, õpetuste ja kunstide käskija ning suurte traditsioonide truu hoidja keset põgusaid harduseta nägemusi; ajaloo väärindatud põhimõtete alandlik teener, mis ei allu südametutele eksperimentidele ega liiderlikele ihadele ning kannab keset rahvaste julma ja lärmakat kadedust edasi oma eriskummalist vaprust ja heatahtlikkust kõigi inimeste vastu?“ Ta sõnad hakkasid Mountolive’i peas kumisema.

      „Aitab. Aitab,“ hüüdis ta teravalt, „me ei ole enam sellised, Leila.“ See oli mõttetu raamatulik unelm, mille koptist naine oli avastanud ja enda jaoks lahti mõtestanud. Mees tundis, et tema maagilised embused said talle osaks päris teenimatult, nagu teeks ta absurdsed mõtted kõik maatasa ning alandaks need millekski tumedaks ja ebareaalseks, justkui oleks ta suhelnud tänavatüdrukuga. Kas tõesti on võimalik armuda surnud ristisõdija raidkujusse?

      „Sa küsisid minult, miks,“ ütles Leila, hääles ikka veel põlgus. „Sellepärast,“ vastas ta ohates, „et sa oled vist inglane.“ (Iga kord, kui ta sellele mõtles, oli Mountolive üllatunud ja ainult vandesõna „pagan“ vaigistas tema hämmastust.)

      Ja siis, nagu kõik maailma kogenematud armastajad, ei rahuldanud teda asjade sellesse seisu jätmine, ta pidi neid oma meeles veel uurima ja andma nendele hinnangu. Ükski naise antud vastus polnud talle ootuspärane. Kui ta mainis naise abikaasat, siis Leila vihastas ja katkestas ta jutu närvutava otsekohesusega: „Ma armastan teda. Ma ei luba rääkida temast kergel toonil. Ta on üllas mees ja ma ei tee iialgi midagi, mis teda haavaks.“

      „Aga … aga …“ pomises noor Mountolive, ent nüüd, naerdes tema segaduse üle, pani naine taas käed tema kaela ümber ja ütles: „Rumal. Rumal David! Tema ise ütleski, et võtku ma sind endale armukeseks. Mõtle, kas pole ta omamoodi tark? Ta kardab mind kaotada hoopis siis, kui ma peaksin kohtama vale inimest. Kas sa pole kunagi armastust janunenud? Kas sa ei tea, kui ohtlik see on?“ Ei, Mountolive ei teadnud.

      Mida pidi üks inglane arvama neist kummalistest mõttemallidest, neist segastest ja vastuokslikest lojaalsustest? Ta oli tummaks löödud. „Ainult et ma ei tohi sinusse armuda ja ma ei armugi.“ Kas ta sellepärast hakkaski armastama Mountolive’i pigem Inglismaa kujundi kui tema enese kaudu? Ta ei leidnud sellele vastust. Tema ebaküpsuse ilmsikstulek tegi ta kidakeelseks. Ta sulges silmad ja tundis, nagu kukuks ta selili musta auku. Ja Leila, kes seda tajus, leidis temas süütuse, mis tegi noormehe talle armsaks, omal moel otsustas ta teha temast mehe, kasutades kogu oma naiselikku soojust ja avalust. Ta oli talle nii armsam kui õnnetu poisike, keda ta oskas juhatada ta arenguteel. Ainult et (ja oma meeles pidi ta selgesti tegema selle reservatsiooni) ta pidi tõkestama vastumeelsust, mida Mountolive võis sellise juhendamise suhtes tunda. Nii varjas ta hoolega oma elukogemust ja temast sai mehele peaaegu ühevanune kaaslane, kes jagas ta vastutust nende täiesti ohutu ja laitmatu käitumise eest, mille mõjul mehe süütunne peaaegu vaibus ning ta võttis naise uutmoodi otsustavuse ja enesekindluse täielikult omaks. Mountolive kordas endale samasuguse otsustavusega, et ta peab austama naise reservatsioone ja mitte temasse armuma, kuid omaenda tundest lahtiütlemine on noorele inimesele võimatu. Ta ei suutnud eristada oma emotsionaalseid vajadusi, kirge ja nartsissismist toituvat romantikat. Iha lämmatas teda. Ta ei suutnud seda määratleda. Siin takistas teda igal sammul ta Inglise haridus. Ta ei suutnud olla õnnelik ilma süütundeta. Kuid kõike seda ei tajunud ta selgelt, ta üksnes aimas, et oli kohanud kedagi enamat kui armuke ja vandeseltslane. Leila polnud mitte ainult temast kogenum; oma ahastuseks avastas ta, et naine on temast ta oma keeles ka rohkem lugenud ja õpetatud. Ent olles ideaalne kaaslane ja armsam, ei andnud naine talle seda kunagi tunda. Naiselikule kogemusele on avatud nii palju allikaid. Leila leidis alati pelgupaiga õrnuses, mis väljendus kerges pilkes. Ta noomis teda harimatuse pärast ja julgustas ta uudishimu. Ning talle pakkus naudingut ta kire mõju mehele, ta suudlused, mis langesid kui süljepiisad kuumale triikrauale. Naise silmade kaudu hakkas Mountolive uuesti nägema Egiptust, mis oli nüüd dimensiooni võrra rikkam. Ta sai aru, et ta mõningane keeleoskus polnud sugugi piisav, sest Leila paljastas selle nappuse omaenda teadmiste sügavuse taustal.

      Paadunud märkmetegija, nagu mees oli, leidis ta oma väikese taskuraamatu paisumas andmetest, mis avanesid talle nende ühistel ratsasõitudel, ent need olid alati selle maa kohta käivad andmed, sest ta ei julgenud kirja panna ainsatki sõna oma tunnete kohta ega isegi Leila nime. Nii nägid ta üleskirjutused välja sedamoodi:

       Pühapäev. Ratsutades läbi vaese kärbseid täis küla, osutas mu kaaslane täketele, mis olid müüridel ja seintel kui kiilkiri, ning küsis, kas ma oskan neid lugeda. Ütlesin nagu loll, et ei oska, kas need ei või olla äkki amhaarikeelsed? Naer. Selgituseks kuulsin, et üks auväärt rändkaupmees, kes käib siin külas iga kuue kuu tagant, müüb СКАЧАТЬ