Montecristo. Martin Suter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võttis vihiku ja tee elutuppa kaasa. Vihik oli kaotanud selle vahele seatud kviitungite ja märkmepaberite tõttu vormi. Jonas kontrollis iga kord arvestused üle, olgugi et polnud veel iial ühtki viga avastanud. Ta ei tahtnud, et proua Knezevicil tekiks tunne, nagu ei läheks talle paar franki sinna-tänna üldse korda. Kuigi päris vale see tunne polnudki.

      Jonas Brandi jaoks ei mänginud raha mingit suurt rolli. Mitte sellepärast, nagu oleks tal seda eriti palju olnud, vaid sellepärast, et tema jaoks polnud see muud kui vahend, et elada enam-vähem mugavat elu ja aeg-ajalt kuhugi reisida. Raha oli tema jaoks samavõrd tähtsusetu staatusesümbol nagu auto. Ka viimase juures huvitas teda vaid otstarve: et see transpordiks teda ja ta varustust punktist A punkti B. Tema pea kümme aastat vana VW Passat diisel oli ka vastavalt sellele unarusse jäetud.

      Jonase huvipuudus raha vastu võis viia selleni, et ta kaotas ülevaate oma finantsidest ja pelgas telefonikõnet härra Weberilt, panga kauaaegselt heatahtlikult kliendinõustajalt – teatega, et ta on omadega miinuses.

      Ka oma firma Brand Productions raamatupidaja närvid tõmbas ta igal aastal septembris pingule, kui tuli teha tuludeklaratsioon, aga tema puterdas firma ja isiklike rahade eraldamisega ning ajas arved segamini või paigutas need valesti.

      Aga proua Knezeviciga oli ta täpne ja võttis vaevaks iga tulp üle arvutada.

      Kaheksa franki ja viisteist oli ta miinuses. Ta tegi saldo kõrvale pedantse linnukese, kägardas kviitungid kokku ja viskas prügikasti. Kahesaja frangiga täitis ta iga kord proua Knezevici tühja kassa uuesti. Rahakotist leidis ta vaid sajase ja mündid, mille Cesare kelner oli talle tagasi andnud, ning pidi minema seifist raha võtma.

      Seif asus Jonasel magamistoas, seina ees, mis oli täis klaasi taha pandud prepareeritud liblikaid. Seif oli üks Vietnamist pärit kuju. Istuv naine rohelises, pronksikarva poortiga kleidis ja sellega sobiva turbaniga. Jonas oli ostnud kuju Saigonis ühelt antiigikaupmehelt, kes seletas, et tegemist olevat ürgvana Vietnami rahvausundi ema-jumalusega.

      Kuju seljalt sai stoolat natuke kergitada. Selle alla oli paigutatud luuk, täpselt sama värvi nagu ülejäänud kleit. Vajutades õigele kohale selle serval, nihkus luuk vastasküljes piisavalt raamist välja, nii et selle sai näppude vahele võtta ja eemaldada. Luugi taga asus õõnsus, üheksa korda üheksa sentimeetrit. Seal – oli seletanud müüja – olevat varem asunud naise hing. Kui ta eksistents ema-jumalusena teisenes iluasjaks, siis hing eemaldati. Nüüd oli õõnsuses parasjagu ruumi mõne rahatähe jaoks.

      Hetkel peitus seal küll vaid üks sajaline. Jonas võttis selle välja, läks tagasi elutuppa ja asetas teise rahatähe juurde vihikule, mille peale oli proua Knezevic oma pisut lapseliku käekirjaga kirjutanud „Kassa”.

      Seal need lebasid, kaks rahatähte. Paremal Alberto Giacometti portree, mida vaadates tundus Jonasele alati, nagu oleks mehel nina kinni ja ta peaks läbi veidi praokil suu hingama. Vasakul tema kuulus kuju – L’homme qui marche, Astuja –, mis paistis nii, nagu oleks ta äsja parema jalaga ületanud arvudest tõkke, mille moodustas rahatähe seerianumber. Viimased seitse arvu sellest oleksid muide olnud hea telefoninumber: 2004488.

      Mingi paugatus ehmatas ta mõtteist. Jonas tormas kööki. Föön oli tõuganud lahti köögiakna ülemise ruudu, mis polnud korralikult haaki pandud. Ta sulges akna ja läks rahunenult tagasi elutuppa.

      Tuuleiil oli rahatähed laualt maha pühkinud. Numbriga 2004488 lõppev kupüür lamas kohe selle tugitooli kõrval, milles ta oli istunud.

      Teise leidis ta akna alt lillepostamendi juurest, millel üks sõnajalg ellujäämisvõitlust pidas. Jonas tõstis rahatähe üles ja silmitses seda. Selle seerianumber lõppes 2004488.

      Milline haruldane juhus, mõtles ta ja võrdles arvusid. Ta polnud eksinud: seitsmekohalised numbrid olid identsed. Kuid mitte ainult seda: ka kolm esimest kohta olid samad! Mõlemad sajased kandsid seerianumbrit 07E2004488.

      Mida see tähendas? Jonas Brandi võhiklike teadmistega rahatähtedest vaid üht: üks neist kahest oli valeraha.

      Ta viis need stuudiosse, nagu kutsus oma töötuba. Erinevalt ülejäänud korterist oli see täiesti asjalikult sisustatud. Valge büroomööbel, lisaks sobivad riiulid hoolikalt silditatud arhiivikarpidega. Stuudio süda oli montaažilaud. Suur korras laud kahe monitoriga, klaviatuur ja hiir. Laua ees läikivate kroomjalgadega nahkse polstriga direktoritool, mille ta oli muretsenud endale kaks aastat tagasi pärast lülivaheketta väljasopistust ja mida ta vahel külaliste ees veidi häbenes.

      Ratastega kapi ülemisest sahtlist võttis ta luubi. Ta lülitas laualambi põlema, suunas valguse rahatähtedele ja uuris neid läbi luubi. Milline oli valeraha?

      Jonas Brand ei leidnud mingeid erinevusi, aga ega ta ka teadnud, mida oleks pidanud otsima. Üks kupüür tundus sõrmede vahel veidi uuem ja krabisevam. See oli see, mille ta oli kuju seest võtnud. Ülejääk ta viimasest käigust rahaautomaadi juurde.

      Teine kupüür oli juba paljudest kätest läbi käinud ja pisut lörts. See oli see, mille oli talle andnud Cesare kelner. Kas see oli valeraha? Ja kui nii, siis kas kelner oli seda teadnud?

      Jonas pistis mõlemad kupüürid rahakoti vahele. Kohe hommikul läheb ta panka ja selgitab välja, kumb neist on võltsitud ja kumb ehtne.

      Ta heitis voodisse ja uinus, tuul akna taga jätkas mürgeldamist.

      2

      Härra Weber oli Jonas Brandi kliendinõustaja – sestpeale, kui ta rohkem kui viieteistkümne aasta eest oli viinud oma konto Swiss International Bankist üle General Confederate Bank of Switzerlandi. Põhjust panga vahetamiseks oli toona andnud ta erakliendinõustaja SIB-s, kes oli ühel päeval ilma ette hoiatamata sulgenud tema deebet- ja krediitkaardi, ainult seepärast, et ta oli kaheksakümne frangiga miinuses. Lugu poleks olnud pooltki nii hull, kui ta poleks just parasjagu olnud Marokos, kus tal varastati laeva- ja rongipiletid tagasisõiduks. Ta vanemad olid saanud tunda rahuldust, et ta pidi neilt kimbatusest pääsemiseks abi paluma. Ja tal tuli veeta kolm ööd Casablanca kõige viletsamas võõrastemajas, kuni neil lõpuks õnnestus talle Western Unioni kaudu raha saata.

      Veel samal päeval, mil ta Zürichisse saabus, oli ta vihast puhisedes läinud SIB-sse oma kliendinõustaja juurde, ulatanud talle kaheksakümmend franki, mis ta arvel puudu olid, ja siis konto sulgenud. Seejärel oli ta marssinud üle tänava GCBS-i ning avanud seal konto kahe viimase sajasega, mis olid vanemate ülekandest alles jäänud. Nii oli alanud tema äriline suhe härra Weberiga.

      Härra Weber oli toona veel alla neljakümne ning polnud veel lõplikult matnud lootust karjääri teha. Ta oli väikest kasvu kõhn mees kummaliselt madalalt algava juuksepiiriga, mis muutis ta ilme pisut ahvilikuks. Esimestel aastatel oli ta käitunud nagu tõeline pankur. Oli kasutanud tüüpilisi sõnakõlkse ja püüdnud määrida Jonasele kaela investeeringuid ja teenuseid, mida nimetas „toodeteks”, otsekui olnuks tegemist millegi käegakatsutavaga.

      Kui aastaid hiljemgi seisis tema nimekaardil ikka veel „Eraklientide nõustaja/teller”, oli talle ilmselt pärale jõudnud, et ta on jõudnud oma karjääriredeli lõppu, ning ta asus oma klientide poolele. Krimpsutas majasisese bürokraatia peale nina ja rääkis oma ülemustest veel vaid vaikse irooniaga.

      Jonasele meenutas ta kapralit noorsõdurite väljaõppelt, kes oli neid kiusanud kuni päevani, mil sai teada, et teda ohvitseriks ei ülendata, ning vennastus seejärel noorsõduritega. Aga erinevalt härra Weberist, kellel oli isegi kõige auahnematel perioodidel tema üle vähem võimu, ei andestanud Jonas kapralile kunagi. Nii tänase päevani.

      Härra СКАЧАТЬ