Detektiiv Luuker Leebesurm 7.5: Tanita Tasane - Seitse pahalast. Derek Landy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ järgneda ja selle kõhetu kaela murda, kui poleks olnud segavat asjaolu, et tõenäoliselt täitsid tänavat sortsid ja erariides Raidurid. See halisev ja väike hädapätakas, kes praegu tema haardes kiunus, polnud Pelgupaiga operatsiooni jaoks ülitähtis. See oli ka ainus põhjus, miks Sanguin teda veel ei tapnud. Pealegi asjaolu, et tõenäoliselt oleks ta vajadusel olnud piisavalt hea inimkilp.

      Sanguin liikus tagasi, tänavast eemale, ja viis vangi endaga kaasa. „Mis su nimi on?” küsis ta.

      „Palun ärge tapke mind,” pahvatas mees.

      „Sobib, kui ma sind Jethroks kutsun? Sa ei näe eriti Jethro moodi välja, aga ma tundsin üht sihukese nimega selli. Texase ajast. Oled sa kunagi Texases käinud, Jethro?”

      „Ei, ma... ei ole.”

      „Ma ise olen Ida-Texasest, aga Jethro, too teine Jethro, tema oli Lääne-Texase kutt. Seal on märksa põuasem. Mina eelistan idaosa, Nacogdochesi kanti. Sa Nacogdochesist oled kunagi kuulnud?”

      „Ei.”

      „Noh, vahet pole. Mõte on selles, et ma kutsun sind Jethroks. Kuna ma kord sedasama tera tolle esimese Jethro või siis selle teise Jethro kõri peal hoidsin, kõlas tema jube sarnaselt sellega, kuidas sina praegu kõlad. Nagu oleks kartnud, et kukun lõikuma. Tead, mis temast sai, Jethro?”

      „Te... te lubasite tal minna?”

      Sanguin kõkutas naerda. „Sa meeldid mulle, poisu. Sul on kontides optimismi. Sa meeldid mulle kohe nii palju, et ma ei hakka sulle ütlemagi, mida ma tegin vaese vana Jethroga. Selle esimese Jethroga, puhaku ta rahus. Soovin, et nad ikka ühel päeval ta pea üles leiaks. Ma lasen sul seda väikest lootuskildu hoida, mis sul sees põleb. Et lasin tal minna. Et ta elas ülejäänud elu õnnes ja harmoonias.”

      „A-aitäh.”

      „Kuigi ta pidi seda tegema peata. See pole kõige kergem, aga jätan selle väikse loo lõpu sinu jaoks lahti. Sa meeldid mulle. Mõtle, et sa võid selle üle elada. Paistku see nii naeruväärsena kui tahes. On see sul esimene kord väljas, mis?”

      „Vabandust?”

      „Väljas tegutsemas, poisu. Sa ei tundu lahingus karastunud tüübina.”

      „Ei,” pobises Jethro. „Ma polegi. Tavaliselt istun kogu päeva töölaua taga.”

      „Jäeti paar korda edutamisel vahele, jah? Mõtlesid viimaks, et peaksid redelil ülespoole ronima. Võtma Pelgupaigas autoriteetse koha. On mul enam-vähem õigus?”

      „Jah. Jah, on küll.”

      „Niisiis palusid endale selle ülesande, eks? Mõtlesid, et kui lähedal luusib nii palju Pelgupaiga esindajaid ja Raidureid, ei pea sa isegi möllu keskele sattuma. On nii?”

      „On,” ütles ta nuuksudes.

      „Mõtlesid, kuule, ainult kaks tükki ju. Ainult kaks põgenikku, kelle peame kinni võtma. Sa ei peaks üldse suurt midagi tegema, aga värk läheks ikkagi su CV-sse kirja, jah? Oleksid ikkagi osaline. Jagaksid ikkagi au ja kuulsust.”

      „Palun ärge tapke mind, hr Sanguin.”

      „Ära riku lõppu ära,” lõrises Sanguin ja virutas Jethro vastu seina. Vennike kattis end kätega ja ootas rünnakut. Selle asemel Sanguin vaid seisis seal.

      „Mida sa Pelgupaigas teed?” küsis ta.

      „Erinevaid asju,” vastas Jethro pilku maas hoides. „Administratiivtööd. Ei midagi glamuurset ega... ohtlikku.”

      „Tead, mida mina kuulsin? Kõik teie kutid plaanisid kuulutada sõja Iiri Pelgupaigale. Vot seda ma kuulsin. Mina tean, et Inglise Vanemate Kogu, Saksa Kogu, ameeriklased, prantslased ja suurem hulk ülejäänutest plaanisid sinna minna ning üle võtta.”

      „Mina ei... mina ei teaks sellest midagi.”

      „Ei? Kahju. Oleks millestki rääkida, et vältimatut edasi lükata.”

      Jethro neelatas tihkelt. „Vältimatut?”

      Sanguin nügis päikeseprille ninajuurel kõrgemale. „Paistab, nagu oleks siin viimasel ajal hirmus palju tegutsemist. Ja mitte ainult meie pärast. Tahad mulle rääkida, mis teoksil?”

      „Ma... ma ei tea.”

      „Lihtsalt infoks, et valetamine poleks praegu su kõige parem käik.”

      Jethro kõhkles. „On üks... See on...”

      Sanguin ohkas pisut. „Las ma teen selle sulle lihtsaks. Sellel on midagi pistmist ühe vangiga, eks?”

      Jethro noogutas. „Ühe põgenenud vangiga.”

      „Noh, see on juhtumisi üks minu lemmikvangidest. Ega see jutuks olev põgenenud vang pole järsku Nõtke Jack?”

      „Te… te teate?”

      „Muidugi teame. Miks me muidu sinu arvates linnas oleme? Nii, sihuke vennike nigu Jethro, kes on, ütleme, usin ja edasipürgiv. Tema kohe katsuks hoida end kursis mainitud põgenenud vangi otsingute arenguga. Oleks ju nii, eks?”

      „Ta katsuks küll. See tähendab, ma katsuks. Jah. Palun ärge tapke mind.”

      „Ärme nüüd ette rutta. Jack pani jooksu ja teie rahvas on talle lähemale jõudmas. Kuhu otsingud koonduvad? Ja ära vaeva end luiskamisega. Nigu näed, tean juba mõningaid fakte. Sa püsi parem nende juures, kui sa ei taha just mulle santi tuju põhjustada.”

      Jethro neelatas ja andis endast parima, et veidi sirgemalt seista. „Laske mind lahti. Laske mind lahti ja siis räägin teile. Te ei... sa ei saa mind hirmutada. Mul on vajalikku teavet ja... ja sa ei tapa mind enne, kui seda sulle ütlen. Sa lihtsalt üritad mind hirmutada.”

      „Neid, kes surevad, on lihtsam hirmutada.”

      Jethro ei üritanud enam sirgelt seista. „East End,” kääksatas ta. „Spitalfields. Oleme selle ümber piiranud. Miski ei saa ahelikust läbi nii, et meie seda ei teaks. Ta on lõksus. Tal pole mingit väljapääsu.”

      Sanguin irvitas. „Jethro, sa oled olnud kõige abivalmim vang.”

      „Kas sa... kas te jätate mu ellu?”

      Sanguini irve venis laiemaks. „Kohe kaugeltki mitte.”

      Kui Jethro, see teine Jethro, Londoni räbu ja sodi keskel kõrvaltänaval surnuna lebas, pragunes ning murenes maapind Sanguini jalge all. Ta vajus mulla külma embusse. Sanguin liikus alla absoluutsesse mustavusse. Pimedusse, mida ükski inimsilm ei suutnud läbistada. Ta vaatas mulda ja kivimeid enda ees nihkumas. Üksikud terakesed voogasid ojadena nagu kalaparved, voolasid temast mööda ja lubasid teda läbi.

      Ta peatus hetkeks ja kuulatas vibratsioone, mis kõnelesid temaga valjemini kui ükski hääl. Seejärel kaevus ta kõrvale. Ta aeglustas sammu, kui maapind lõhenes ja avanes nagu uks. Kiiskav valgus voolas päikeseprillide vastu. Sanguinil polnud silmi, mis valutaks. Ta astus rongiplatvormile ja tajus seina enda taga sulgumas. Platvorm oli peaaegu tühi. Seal ootas viis tegelast, mitte ükski neist ei märganud tema СКАЧАТЬ