Detektiiv Luuker Leebesurm 7.5: Tanita Tasane - Seitse pahalast. Derek Landy
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 7.5: Tanita Tasane - Seitse pahalast - Derek Landy страница 4

СКАЧАТЬ ja lipsas uste vahelt läbi enne nende sulgumist. Vagun oli tühi. Ta võttis istet.

      Ta silmitses nahkmantlit. Ta ei muretsenud Tanita pärast. Too pääseb. Ta teadis, et Tanita pääseb. Ilmselt tantsitab Raidureid lõbusalt ringiratast ja kaob siis, jättes nad koperdama. Üksnes naise mõnitav naer neile kinnitamas, et ta üleüldse seal oli. Sanguin pidi temaga varsti kohtuma. Mees oleks talle mantli ulatanud ja nad suudleks. Ja Sanguin silitaks ta juukseid ning Tanita räägiks talle kõigist tapetud Raiduritest. Tanita oli kõik, mida Sanguin ühest naisest ihaldas. Imeilus, nutikas, karm ja ebanormaalne.

      Muidugi, Tanita oli küll täielikult pühendunud sellele Darquesse’i nime kandvale tegelasele. Sellele naisele, kellest kõik selgeltnägijad unistasid. Sellele, kes pidi maailmale otsa peale tegema. Tanita silmas tulevikku ja Jäänus tema sees ootas rõõmuga kogu seda laastamist ja hävitustööd, mis silmapiiril terendas. Kas on ikka tervislik armastada kedagi, kes tahab aidata maailmale lõppu peale teha? Sanguin tunnistas vabatahtlikult, et tõenäoliselt ei ole. Sanguin teadis, et Tanita ei rääkinud talle kõigest. Mingi väike infokübeke, mida Tanita tema eest selle kohta varjas, kes too Darquesse on või kust too pidi välja ilmuma. Sanguin ei lasknud end häirida. Ta ei pannud seda pahaks. Saladusi võis ju ikka olla. Temalgi oli saladusi. Aga muidu olid nad taevalik paar. Hingekaaslased. Kuriteopartnerid.

      Ja kui see Tanita väike ettevõtmine läbi saab, kavatses Sanguin ta kätt paluda.

      3

      Alla viiv kivitrepp oli vana, külm ja pragunenud. Seinad toetusid kummagi külje lähedusse ja kaardusid pimedusse vajuvate astmetega. Tüdruku vanemad ei rääkinud suurt midagi. Isa läks ees, ema tuli taga ja tüdruk kõndis keskel. Õhk oli karge ja jahe ning ei öeldud ühtki sõna. Ema ei suutnud talle sellest hetkest peale otsa vaadata, kui nad sadamasse jõudsid. Tüdruk ei teadnud, mida ta valesti tegi.

      Kui astmed küllalt vajusid, jõudsid need põrandani. Eks see vist oli sama hea põrand kui iga teine, leidis tüdruk. Lame, tahke ja lai, ehkki sama külm ja vana kui trepp. Seinad ja madalad laed hoidsid kogu paika neile kaela kukkumast. Tüdrukule ei meeldinud maa all. Ta tundis juba päikesest puudust.

      Isa juhtis neid üht käiku mööda, pööras paremale ja jätkas teed. Siis keeras vasakule ja rühkis muudkui edasi. Nad aina kõndisid ja kõndisid ning pöörasid ühele või teisele poole. Tüdruk kaotas ruttu arusaama sellest, kus nad olnud olid. Igal pool võbelesid ainult klambrites puterdavad tõrvikud, jõuetud leegid hämaruses.

      „Püsi siin,” käsutas isa, kui nad ühte tühja kambrisse jõudsid. Tüdruk kuuletus, nagu tal kombeks. Ta vaatas, kuidas vanemad ühe teise käigu kaudu minema läksid. Isa ajas selja sirgu ja paistis järsku nii nõrgana. Ema ei vaadanud tagasi.

      Tüdruk seisis pimeduses ja ootas.

      Ja ootas siis veel.

      Viimaks jalutas sisse üks mees viledas rüüs ja katkistes sandaalides.

      „Tere,” lausus ta. Isegi selle ühe sõna puhul ei kõlanud ta inglaslikult. Tüdruk polnud iial kohanud ühtki välismaalast.

      „Tere,” vastas ta. Ja lisas siis: „Meeldiv kohtuda.” Niimoodi öeldi ju võõrastele nendega esimest korda kohtudes.

      Mees seisis seal ja vaatas teda. Tüdruk ootas, et ta ütleks veel midagi. Poleks õige, kui tema ise kõneleks. Tema oli laps ja lapsed pidid ootama, et nendest vanemad vestlust alustaks. Tema isa oli selles küsimuses väga range ja tüdruk omandas õppetunni ideaalselt.

      „On sul küsimusi?” päris mees imeliku aktsendiga, mis lõikas ära iga sõnalõpu.

      „Jah. Aitäh teile. Kus ma olen, kui tohin küsida?”

      „Sa ei tea?”

      „Olen siin vanematega. Nemad…”

      „Sinu vanemaid pole. Nad läksid ära ja jätsid su siia. Sina elad nüüdsest siin.”

      Tüdruk raputas pead. „Nad ei jätaks mind maha.”

      „Kinnitan sulle, jätsid.”

      „Vabandust, aga te eksite. Mu vanemad ei jätaks mind maha.”

      „Nad läksid tunni aja eest tagasi paati. See on nüüd sinu uus kodu.”

      Mees valetas. Miks ta valetas? Tüdruk päris oma kombed isalt. Emalt päris ta teisi omadusi. „Öelge mulle, kus nad on, või nad saavad väga tõredaks,” ütles tüdruk toonil, mis ei sallinud vastuvaidlemist. „Ka mu vend tuleb mind otsima. Minu vend on suur ja tugev. Ta tirib teil käed otsast, kui arvab, et see paneks mind naeratama.”

      Mees istus ühele astmele. Tal oli tavaline nägu. Mitte kena, aga mitte ka inetu. Lihtsalt üks näolapp, nagu miljon teist. Mehe tumedad juuksed kasvasid oimukohtadelt tagapoole ja neid viirutas hall. Ta nina oli pikk, silmad leebed ja suunurgad ülespidi pööratud. „Kas nad sulle nime ka andsid?” küsis ta. „Ei andnud? Hüüdnime ka mitte? Noh, see võib järgmise paari aastaga tüütuks muutuda, aga varem või hiljem valid sa endale nime. Siis on meil midagi, millega sind kutsuda.”

      „Mina ei jää siia järgmiseks paariks aastaks,” raius tüdruk ja nentis kindlameelselt, et viisakuste aeg on lõppenud. „Mina ei jää üldse siia.”

      Mees jätkas nii, nagu poleks teda kuulnud. „Minu nimi on Quoneel. Vana nimi ühest surnud keelest. Võtsin selle endale selle pärast, mida see tähendab ja mida see tähendas. Nüüd on see minu nimi ja kaitseb mind. Kas tead, kuidas nimed töötavad?”

      „Muidugi,” lausus tüdruk. „Olen kaheksane, mitte loll.”

      „Ja sul on maagiat, saan ma aru?”

      „Palju,” noogutas tüdruk. „Nii et ütle mulle, kus mu vanemad on, või põletan su ära sealsamas, kus sa istud.” Ta nipsutas sõrmi ja peos hakkasid tantsisklema leegid.

      Quoneel muigas. „Sa oled tõesti raevukas laps. Su ema rääkis õigust.”

      „Kus ta on?”

      „Läinud, nagu sulle ütlesin. Ma ei valeta sulle. Nad jätsid su siia nii, nagu nad kunagi jätsid siia su venna.”

      Tüdruk lasi leekidel kustuda. „Sa tunned mu venda?”

      „Ma õpetasin teda. Me kõik õpetasime. Nagu me hakkame ka sind õpetama. Sa hakkad siin elama, õppima ja kasvama. Kui saabub su Tulv, lahkud ühena meie seast.”

      „Kes sa oled?”

      „Mina olen Quoneel.”

      „Aga mida sa selle all mõtled? Kes minust saab, kui ma lahkun?”

      „Kes sinust saab, seda ma ei tea. Aga mis sinust saab... Kui jääd ellu ja oled sama raevukas, kui pealtnäha paistad, saab sinust varjatud relv. Nähtamatu. Puutumatu. Peatamatu. Saad olema sama kiire ja tugev kui su vend. Ka sama osav ja surmav. Kas tahad seda, väike tüdruk?”

      Justkui oleks mees piilunud tema unistustesse, tema kõige privaatsematesse mõtetesse. Tüdruk avastas end noogutamas.

      „Tore,” nentis Quoneel ja tõusis püsti. „Sinu väljaõpe СКАЧАТЬ