Edasi. Sügis 2019. Edasi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuidas koolis õpitakse neid liiga pal-ju ja tavaliselt kirutakse sinna juur-de ka tuupimist, sest kuidas muidu faktid pähe hakkavad. Isegi Yuval Noah Harari on seda meelt ja heidab tänapäeva koolile ette tuupimist. Ta lisab: “Viimane asi, mida õpetaja sellises maailmas tegema peaks, on anda õpilastele veel rohkem infot. Neil on seda juba niigi liiga palju. Selle asemel on inimestel vaja oskust infost aru saada, eristada olulist eba-olulisest ja, mis veel tähtsam, liita hulk infokilde üheks suureks maa-ilmapildiks.” (Harari, “21 õppetun-di 21. sajandiks”) Ootamatu sei-sukoht inimeselt, kelle pöörased

      prohvetlikud teooriad põhinevad fak-tidel? Muidugi ei ole info alati seesa-ma, mis fakt, aga tihti on.

      Mida Harari siis info asemel välja pakub? Nelja K-d, nagu paljud teisedki – kriitilist mõtlemist, kom-munikatsiooni, koostööd ja kreatiiv-sust. Nojah. Ennem jagan alkeemi-kute lootust tina kullaks muuta, kui usun, et fakte teadmata on võimalik kriitiliselt mõelda. Ka teised K-d on siis mõttetud.

      Loomulikult on kõik muugi tähtis – loomingulisus, empaatia jne – aga sellest jääb väheks. Fakte, eesti keeles

      “tõsiasju” tundmata, kuigi loomingu-liste, empaatiavõimelistena ja osavate suhtlejatena ei ole meist palju rohkem abi kui imikutest, kes on ju ka loomin-gulised ja empaatiavõimelised, aga abitud maailma asju ajama.

      Muuseas, tuupimisest. See sõna tä-hendab kooli kontekstis midagi mehaaniliselt nürilt korrates meelde jätta. Võin kõikidele kinnitada, et seda ehtsat tuupimist on koolis vähe ja kui on, siis tihti mitte õpetaja, vaid tuupu-ri enda süül. Tore on, et mida rohkem fakte inimene teab, seda vähem peab ta tuupima, seda kergem on uusi tead-misi lisada. Iga uus asetub vaevata oma pessa teiste kõrval ja pikapeale tekib ühtlane kaunis võrgustik, mille imeliseks omaduseks on nüüd juba ise uusi teadmisi luua.

      Veel kord, millest siis minu selline usk vajadusse fakte, kui muidu ei oska, siis kasvõi tuupida ajal, mil kõik maailma tarkused on internetis ühe kliki kaugusel? Kõigepealt tõesti, kõik maailma tarkused on internetis olemas, aga kõrvuti rumaluse ja kõi-kide maailma lollustega ja just need on tihti vaid ühe kliki kaugusel. Peab juba enne väga palju teadma, et mi-dagi üles leida ja siis veel kõige prügi seest välja puhastada. Seda enam, et libafakte on internetis nii palju ja li-sandub sellises tempos, et veel natuke ja nõukogudeaegsed ajalooõpikud on juba usaldusväärsemad allikad ini-mesele, keda huvitab tõde.

      Harari räägib maailmapildist, olgu. See on keeruline pusle, mille kil-lud peame ise välja valima määratu-suurest hunnikust. Demokraatia hä-dad on praegugi samad, mis Platoni ajal: ikka trügivad riigilaeva juhtima rumalad võimuhullud. Kaptenisillale püüeldes läheb käiku demagoogia ja inimliku alatuse kogu arsenal. Selles möllus on lootust iseseisvalt mõelda ainult inimesel, kes tunneb fakte.

      Fakte tundmata oleme abitud ja ma-nipuleeritavad, kerge saak kelmidele ja silmamoondajatele. Kooli ülesanne on suunata õpilased faktide juurde ja kui vähegi võimalik, siis mitte tuupi-des, aga kui muidu ei saa, siis kasvõi tuupides, tuupides ja veel kord tuupi-des.

      Miks õppida fakte ajal, kui kõik maailma tarkused on internetis ühe kliki kaugusel?

      Ennem jagan alkeemikute lootust tina kullaks muuta, kui usun, et fakte teadmata on võimalik kriitiliselt mõelda.

      10

      EDASI. Nr 2, sügis 2019

      Jaak Aaviksoo:

      teadmisi on alati vaja rohkem

      haridus

      Jaak Aaviksoo (65) on füüsik, endine Tartu Ülikooli ja praegune TalTechi rektor. Ta on pidanud ministri-ametit kolmel korral, igal kümnendil taasiseseisvunud Eesti ajaloos. Üle mitme aastakümne ulatuva akadeemik Aaviksoo karjääri sisse mahuvad mitmetahulised ja rikkad kogemused teadusest, poliitikast ja haridus-juhtimisest. Kohtusime temaga augusti alguses, et rääkida ühiskonna ja tehnoloogia vahelistest suhetest, automatiseerimisest ja meie hirmudest progressi ees.

      Küsis IVAN LAVRENTJEV

      Foto: IRIS KIVISALU

      Kas te mäletate ennast 7-aastase poisina 1961. aasta aprillis?

      See oli koolimineku aeg, ju ma kibe-lesin. Mäletan, et jubedalt tahtsin kooli minna.

      See oli ka aeg, kui Gagarin kosmosesse lendas.

      Just, muidugi. Kosmose asjad olid ka huvitavad, aga maised olid huvita-vamad. Kooliajal huvitasid mind kõik loodusteadused ja eriti füüsika.

      Gagarini lend oli käegakatsutav progressi ilming. Ma usun, et tänapäeval saadavad teadlased samuti korda midagi, mis on sama tähtis või sama sümboolne, aga me ei pane seda tähele.

      Jah, see on õige eelkõige seetõttu, et toonane tehnoloogia oli igapäeva-elus suhteliselt tagasihoidlik. Teadus-likud edusammud olid kaugemal ja kõrgemal, igapäevaellu neist väga palju ei jõudnud. See tegi tehnoloo-gia tuleviku huvitavamaks. Ka ulme-romaanide koht oli suurem ja kindlas-ti optimistlikum kui tänapäeval.

      Kui võtame nõukogudeaegse vastanduse “füüsikud ja lüürikud”, siis arvan, et füüsikud lugesid ka luulet ja vastupidi. Kas tänapäeval kipume aga omaette olema?

      Võib-olla tänapäeval on tõesti vä-hem niisugust vastasseisu. Täna-päeval on neid leere rohkem kui kaks ja igaüks ajab oma asja. Tuleviku-vaimustus ja ulme olid inimestele ühtemoodi omased sõltumata hari-duslikust või sotsiaalsest taustast. Kuidagi tundus, et lähitulevikus tule-vad teistmoodi asjad, ja eks suur hulk neist on otsapidi ka kohale jõudnud. Samas on meie ettekujutuse ja tege-likkuse vahel üsna suured käärid:

      Tulevikuvaimustus ja ulme olid inimestele ühtemoodi omased sõltumata hariduslikust või sotsiaalsest taustast.

      11

      EDASI. Nr 2, sügis 2019

      ulmepildid realiseeruvad alati oluli-selt teistsugusena, kui võiks ette ar-vata.

      Miks СКАЧАТЬ