Uku Masing ja Piibel. Uku Masing

Чтение книги онлайн.

      Vana Masing on pühendunud muinasjututeadlane. Muinasjutud on teda huvitanud muidugi varasest lapsepõlvest, ent Nõukogude ajal lisas õli tulle asjaolu, et üks väheseid võimalusi maailma tasemel teaduses kaasa lüüa avanes just sellel alal. Varasemast huvist annab märku “Põhja-Euroopa ja Vana Iisrael. Udmurdi ja Põhja-Euroopa paralleel lepingulaeka rändamisele muistses Iisraelis”, mis on ilmselt parimaks tõestuseks, et ainult sellistes mastaapides lugemus nagu Masingul võimaldab eri rahvaste traditsioonide kohale ulatuvat kotkapilku. Pidades võimalikuks seda, et loomade abil kultuspaiga kindlaksmääramise motiiv ühelt poolt Põhja-Euroopa ja udmurdi ning teiselt poolt Vana-Iisraeli pärimuses on ühist päritolu, saab see olla üheks tõestusvõimaluseks põhimõttelisemale teesile, “et mõni iidne komme võib säiluda kultuurmaailma ääremaadel, mitte aga kesksetel aladel”.

      Masing töötas “Enzyklopädie des Märchens” artiklite tarvis läbi ja süstematiseeris suure hulga materjali. Nii ongi artiklisse “Piiblitekstide paralleele Lähis-Ida folklooris” koondatud viis tähelepanekut erinevate pärimuslike ning VT-ga seotud motiivide kohta, mis on tuttavad Iisraelist Kaukaasiani.

Kõikidele VT-huvilistele soovitatava hulgas on jäänud nimetada veel kaks artiklit. Esimene neist, “Prohvetluse saatus V sajandil”, asetub ühte ritta Masingu paljude teiste kirjutistega Iisraeli eksiilijärgsest ajaloost. Õigupoolest on selle artikli tähendust raske üle hinnata, sest esiteks on VT prohvetluse teema Masingule üks hingelähedasemaid, ning teiseks, Masingu nägemus eksiilijärgsest Iisraelist on vaieldamatult üks terviklikumaid ja huvitavamaid tema VT-alases panuses üldse. Käsitluslaadi ja meeleolu poolest on see kirjutis koos teiste lähisugulastega väga sarnane Masingu Jüriöö ülestõusu vaatlustele,^[27] ent kui viimaste puhul on ajaloolased tema meetodit korduvalt kritiseerinud,^[28] siis eksiilijärgse Iisraeli puhul on Masing “kodus”. Ka siin on Masing vähemalt sama julge nagu Jüriöö mässu käsitledes, aga tema erudeeritus just vanatestamentlasena annab ta teesidele erilise kaalu. Tuleb olla vaid õnnelik selle üle, et üks olulisematest Masingu VT-alastest tekstidest on laia avalikkuse ette jõudnud. On astutud veel üks samm selles suunas, et kunagi tekiks kellelgi Eestis tahtmine Masingu hüpoteesi kontrollida.^[29]

      Teise rühma viimasena nimetagem ettekannet “Jutustamismudeleist Vanas Testamendis”, mida tuleb kõigile huvilistele tungivalt soovitada ning üliõpilastele VT ainetes kohustusliku kirjanduse hulka kuuluvaks pidada. Põhiosa kirjutisest tegeleb prohvet Jeremijaga ja tema kuulutuste ning traditsiooni muut(u)misega ajas. Ka siin teatab Masing otsesõnu, et esitab teooriat, mis tema teada on ainult tema oma, ja detailides võib tänase uurimisseisu juures ilmselt mõndagi ta käsitluses ümber lükata, aga põhimõttelistes küsimustes on tal tuline õigus. VT tekste on aja jooksul nii palju ümber kirjutatud, et suur osa neist on oma algse kujuga võrreldes tundmatuseni muutunud. See ei ole marginaalse tähtsusega küsimus, vaid on nii piiblitõlkijate kui eksegeetide jaoks määrav. Kaasaegses VT teaduses ei ole võimalik midagi teha, kui ses küsimuses ei ole võetud seisukohta. Ehkki Saksamaal alguse saanud ajaloolis-kriitiline meetod on juba üle kahe sajandi vana, leidub tänapäevalgi hulk teadlasi, kes ei küündi – mõnikord põhimõtteliselt – kaugemale kui kolmemõõtmeline eksegees, mis rahuldub ühes kindlas olukorras, kohas ja kindlate inimeste poolt kirjutatud tekstidega “nii nagu nad on”. Õnneks on enamuses need uurijad, kes tunnistavad neljamõõtmelist eksegeesi ehk oskavad lisada ka ajalise dimensiooni ning näha VT tekste pidevalt kasvavatena. Masing läheb aga oluliselt kaugemale, sest ta räägib VT pärimuse ja tekstide tendentslikust ümberkirjutamisest, mõnikord lausa kuritahtlikel eesmärkidel. Selliseid vanatestamentlasi, kes vabana igasugusest poliitilisest korrektsusest oma töödes väljendaksid nii selget poolehoidu mõne religioosse rühma või vastumeelsust mõne teise suhtes, olgu minevikus või olevikus, meie kaasajal peaaegu et ei esine. Masinguga tuleb esmalt harjuda ja selleks oma sisemised võitlused pidada, ent karastumine klaarima vaate huvides mõnele teisele teadlasele või harduskirjandusele tasub end ära. Ka neile, kes VT teadusega kursis, on Masingu ettekande lugemine lohutav, eriti viimastel aastakümnetel moodi tulnud “sünkroonse” ja “diakroonse” eksegeesi eristamise taustal.

Masingu kirjutiste kolmandasse rühma kuuluvad kõrgel teaduslikul tasemel, ehk isegi täppisfiloloogiaks klassifitseeritavad tööd, mida lähedaste teemade kaasaegne uurija kindlasti arvesse peaks võtma. Andes neile sellise hinnangu, ei saa mingil juhul osutada nende absoluutse tõe väärtusele, vaid korrektsusele, põhjalikkusele, tõestuskäigu vormile ja kasutatavusele. Kas pakutud teooriad vastavad tõele, jäägu tulevaste teadustööde lahata. Võib vaid nimetada, et enamikus VT või UT teadlastes tekitavad ka selle rühma artiklite mitmed teooriad ja meetod protesti,^[30] ent harvad on senise teaduse seisu juures juhud, mil Masingu teooriaid saab ühemõtteliselt ümber lükata. Käesoleva eessõna kirjutaja arvates on materjali ulatuse poolest üheks väärtuslikumaks panuseks “Jahve Sõna”. Ei saa väita, et Masing oleks siin millestki täiesti utoopilisest rääkinud: dəḇar jahwē ei ole prohvetlusega seoses neutraalne väljend, vaid peidab endas teatud väge, milleks võiks ju prohvetite jumalikku legitimatsioonigi nimetada. Kas me peame selle seostama VT teaduses ebatraditsioonilise mõistega mana, on iseküsimus. Võib vaid kahetsust tunda, et rahvusvahelist diskussiooni juure dbr päritolu üle pole Masingu käsitlusel õnnestunud mõjutada.^[31]

Mõni aasta varem ilmunud “Ṣədāqā ja ṣedeq psalmides” on oma käsitluslaadilt väga sarnane eelmisele ja võiks olla tõeliseks eeskujuks VT-alaste uurimistööde kirjutajaile. Ka siin on töö aluseks kõik vastavate mõistete esinemiskohad, seekord aga ühes raamatus – Psaltris. Sarnane valiku piiramine võimaldab väikeuurimuse vormis suhteliselt terviklikku vastust püstitatud küsimusele. Masingu vastus seisneb kahe mõiste tähendusvarjundite eristamises ning nende kujunemise valgustamises: ṣədāqā on seotud hoiaku ja suhtumisega ning ṣedeq normikohasusega. Nagu on osutatud, ei erine Masing siin tänapäevastest teadlastest drastiliselt, ehkki võis olla silmatorkavam kaasaegsete suhtes.^[32] Pigem tõuseb ta esile oma isikupärase käsitlusviisiga.

Kaalukate VT terminite käsitluste ritta asetub ka “Mõiste ḥesed Vana Testamendi keelepruugis”, omades väga laia võrdlevat semitoloogilist kandepinda ning ulatudes, nagu ka “Jahve sõna”, kaugele üle VT piiride. Ent jumaliku sõna sarnastamise kõrval mana’ga “Jahve sõnas” tundub siinses töös ḥesed’i (“arm, heldus”) algse, ürgsemiitliku tähenduse seostamine indiaanlastelt tuntud ning Masingu arvates ka semiitidel esinenud nn. potlatši pidustustega veelgi üllatavam ning spekulatiivsem. Sõna vastandlikku tähendust heebrea ja süüria keeles selline teooria vähemasti seletab, ning pakub lisaks hulgaliselt huvitavat materjali, ent lõplikult tõestada on seda pea võimatu ja sõna etümoloogia tänaseni hämar.^[33] Mitmed teoreetilised ja metodoloogilised eeldused selles töös peavad aga paika ja vääriksid hoopis omaette uurimusi, nt. on põhimõttelise tähtsusega väide, et “kultuurilise murrangu ajal pärsia ning kreeka ülemvõimu all kaotasid mõisted oma teravuse, muutusid ähmasteks ning võisid üksteisesse üle minna. See on iseloomulik tervele juutluse restauratsiooniajastule”. Nimetatud artikkel paistab silma veel Eesti teaduslooski, sest tõestab sõjaeelse Tartu ülikooli potentsiaali kujuneda just VT ja judaistika alal olulise diskussiooni kohaks: nimelt vaidleb siin Eesti vanatestamentlane vastu ühele Tartus tegutsenud judaistika teadlasele – Lazar Gulkowitschile –, kes omakorda oli 1940. aastal olnud “arvaja” Masingu sobivuse kohta VT professuuri kohale ja kritiseerinud ta meetodit.^[34]

СКАЧАТЬ