Jevgeni Onegin. Александр Пушкин

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ line/>

      Aleksandr Puškin

      Jevgeni Onegin

      Tõlkinud Betti Alver

      Esmatrükk eesti keeles: Eesti Riiklik Kirjastus 1964

      Vene keelest tõlkinud Betti Alver

      Toimetaja ja kommentaaride autor Evi Puskar

      Korrektor Maire Kasemaa

      Kujundaja Anu Ristmets

      Sarja kujundus Merike Tamm

      Kõik õigused kaitstud

      Tõlke autoriõigus: Eesti Kirjanike Liit ja Hea Lugu 2019

      www.healugu.ee

      ISBN 978-9949-673-17-9

      ISBN 9789916601136 (epub)

      Pétri de vanité il avait encore

      plus de cette espèce d’orgueil qui

      fait avouer avec la même indifférence

      les bonnes comme les mauvaises actions,

      suite d’un sentiment de supériorité,

      peut-être imaginaire.

      Tiré d’une lettre particulière.

      Ei uhke ilma lõbuks loonud

      ma lustimeeli luuleteost,

      kuid sulle oleksin küll toonud

      ja pühendanud sõbrapeost

      siin värssides ma vägevama

      romaani, mille mõttering

      ja tunded oleksid niisama

      leekpuhtad, lihtsad kui su hing.

      Mis parata – mu pooldajana

      eks võta heaks nii kirjus loos

      need ideaalsed, verihaljad,

      lihtrahvalikud, nukrad naljad –

      kõik, mis mu kerges esmahoos,

      mu virge vilipäeva kestes,

      mu elu põuapaine alt

      külm aru koges inimestes

      ja süda varus valusalt.

      ESIMENE PEATÜKK

      Tal elada on rutt ja tundma tõttab meel.

      Vürst Vjazemski

      I

      „Mu onu tõtt ja õigust tundis

      kui taibukas ja tubli mees:

      ta puruhaigena veel sundis

      aukartust tundma enda ees.

      Kui tüütu aga, minu jumal,

      on päevavalgel, küünlakumal,

      kui jalagagi toast ei saa,

      vaest kannatajat valvata!

      Kui alatu on peita pilku

      ja lõbustada nagu last

      poolsurnud vana sugulast,

      tal murelikult anda tilku,

      siis õhata ja mõelda nii:

      miks juba kurat sind ei vii!“

      II

      Postvankris lennates nii mõtles

      noor võrukaelast reisija,

      kes Zeusi tahtel maale tõtles

      kui suguvõsa pärija.

      Te loal, Ruslani ja Ludmilla

      head sõbrad, sõnu ma ei pilla

      ja tohin esitleda vast

      ka mu romaani kangelast:

      Onegin – kelle kätki kiikund

      kord Neeva kaldal, – teiegi

      ehk olete seal kunagi

      kui mina kergel sammul liikund.

      Kuid minule, mis parata,

      teeb liiga kare põhjamaa.

      III

      Tal isa mundrit ausalt kandis,

      kuid võlgu sõi ja võlgu jõi,

      kolm ballipidu aastas andis

      ja lõpuni kõik läbi lõi.

      Jevgenit helde saatus varjas:

      Madame ta juukseid esmalt harjas,

      siis toodi Prantsusmaalt Monsieur.

      Et last ei tüütaks õppetöö,

      Monsieur l’Abbé tal tarkust jagas

      poolnaljatades nii ja naa,

      moraali tuima tuumata,

      aeg-ajalt üsna pisut pragas,

      misjärel Suveaeda siis

      ta poisi jalutama viis.

      IV

      Kuid kevadmaru põues virgus,

      täis lootust oli päev ja öö,

      Jevgeni nooreks meheks sirgus

      ja välja visati Monsieur.

      Onegin ruttab suurde ilma,

      seal kõikidele hakkab silma

      ta nõtkus, ta masurka-tants,

      ta briti dandy elegants,

      ta ülikond, ta juustelõige,

      ta kergelt voolav prantsuskeel,

      ta vaba hoiak – mida’s veel?

      Kõik oli täiuslik ja õige!

      Maailma otsus kõlas СКАЧАТЬ