Jevgeni Onegin. Александр Пушкин

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ noormees igati.

      V

      Eks kuidagi ja kuskilt ole

      me midagi kõik õppinud

      ja kasvatuse puudust pole

      meil karta, jumal tänatud.

      Oneginist küll väitsid paljud

      (kes olid kohut mõistma valjud):

      jah, õpetatud, kuid – pedant.

      Ning ometigi edu pant

      tal oli kindel: vestes juttu

      ta leidis ainet siit ja sealt,

      suurt vaidlust kõrgilt kuulas pealt

      ja daamihuuled imeruttu

      võis naeratama võluda

      ta epigrammitulega.

      VI

      Ei ladina lektüürist keegi

      me päevil õiget maiku saa.

      Onegin siiski, asi seegi,

      võis epigraafe lugeda.

      Kord vale kirjade finaalis,

      kord „Aeneis“, kord Juvenalis

      koos värsiga täis konarust

      ta jutusse tõid jumekust.

      Maakera muistsed perioodid

      ei huvitanud tolmu all,

      kuid Romulusest peale tal

      me ajani kõik anekdoodid

      jäid meelde, nii et kindlas reas

      see kroonika tal oli peas.

      VII

      Tal puudus kõrge, kirglik tahe

      kõik ohverdada heli eest,

      trohheuse ning jambi vahe

      jäi talle täitsa segaseks.

      Ta sarjas Homerost ja suges

      Theokritost, seevastu luges

      küll Adam Smithi, nii et lust.

      Ta tundis rahvamajandust,

      s.o võis rääkida, kust lisa

      saab riigi rikkus, ja miks maa

      agraarse tulu andjana

      ei vaja kulda. Aga isa

      ükskõikseks jättis see tiraad:

      ta läks ja pani panti maad.

      VIII

      Jah, palju teadis veel Jevgeni,

      kuid kõigest, mida mõistis ta,

      ma tuua täielikku skeemi

      siin ajanappusel ei saa.

      Mis aga täitsa valdas teda,

      kus võis ta vabalt valitseda,

      kus geniaalse sära said

      ta rõõmud, piinad, oli vaid

      õrn armuteadus, mida luules

      kord kuulus Naso õpetas,

      mispärast päevad lõpetas

      Moldaavias ta stepituules,

      kus meenus kauge unena

      õnn, hiilgus ja Itaalia.

      IX

      . . . . . . . . . . .

      . . . . . . . . . . .

      . . . . . . . . . . .

      IX

      Kui noorelt võis ta olla jahe,

      ükskõikne, siiras, häbelik,

      nii usaldav, nii vaikselt mahe

      ja oh kui silmakirjalik!

      Kuis oli ta küll teravkeelne,

      kõrk, armukade, kurvameelne,

      nii sädelev, nii sumejas

      ja õrnas kirjas lohakas!

      Kuis oskas ta, kui võttis voli

      kuum igatsus ja mõttelend,

      nii huupi unustada end!

      Kui palju õrnust, julgust oli

      ta pilgus, kus võis korraga

      nii harras pisar särada!

      XI

      Kuis oskas näida igal juhul

      ta ülbelt üllatav ja uus,

      kuis oli mõnel õrnal puhul

      tal varuks valmis ahastus,

      hell meelitus või lõbus ohe,

      kui tormiliselt ründas kohe

      ta lapselikult tõsiseid,

      veel rikkumata südameid!

      Kuis mõistis ta neid varitseda,

      liig ranget süütust sõidelda,

      poolvargsi kätte võidelda

      siis rendez-vous ja pärast seda

      ka õppetunde õhinal

      veel anda nelja silma all!

      XII

      Kui varakult ju oskas köita

      ta kuulsaid koketeerijaid!

      Kui aga väärata ja võita

      ta tahtis oma võistlejaid,

      kuis oli ta siis õel ja valvas,

      kui sapiselt siis keel tal salvas!

      Vaid СКАЧАТЬ