Jevgeni Onegin. Александр Пушкин

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      ta sõprust hindas õel ja õige,

      niihästi mees à la Faublas

      kui sarvekandjast abikaas,

      kel käis maailmas üle kõige

      ta kalli mina kõrge kraad,

      ta naine ja ta linnupraad.

      XIII. XIV

      . . . . . . . . . . .

      . . . . . . . . . . .

      . . . . . . . . . . .

      . . . . . . . . . . .

      XV

      Ta voodis vaevalt silmad avas,

      kui kirjakesi tuuakse.

      Vist kutsed? Mis on täna kavas?

      Üks maja palub ballile,

      siin lastepeole kutsub teine

      ja kolmandas on õhtueine.

      Mis teeb ta? Kuhu läheb ta?

      Küll hakkama saab kõigega.

      Nüüd esialgu aga köidab

      mu võrukaela vaid bulvaar.

      Peas laiaäärne bolivar,

      seal ennelõuna-ehtes sõidab

      ta ringi, kuni virk bregee

      lööb kõlisedes lõunale.

      XVI

      Ju pimeneb. Ta istub saani.

      „Eest ära!“ hüüab kare hääl.

      Nüüd siis Taloni restorani,

      Kaverin juba ootab sääl!

      Õhk hõbetab ja traav on kärmas,

      ta piibrinahka krae on härmas.

      Uks avaneb – ja silmapilk

      kork lendab lakke pudelilt!

      Ennäe: roast-beef’ilt veri tilgub

      ja trühvlid, trühvlid – moodne toon,

      Pariisi kokakunsti kroon,

      juust Limburgist, mis kihab-vilgub,

      Strasbourgi kuulus pirukas

      ja helekuldne ananass.

      XVII

      Veel nõuaks veini paar pokaali

      kuum, rasvast särisev kotlett,

      seal annabki bregee signaali,

      et alanud on uus ballett.

      Teatri tõre tooniandja,

      aukodaniku tiitli kandja,

      kes jumaldas nii võluvaid

      kulissiriigi graatsiaid –

      Onegin kähku sinna jõuab,

      kus teeb furoori entrechat,

      kus igamees Kleopatra,

      Moїna etteastet nõuab

      ja Phaedra välja vilistaks

      (et teda ennast märgataks).

      XVIII

      Oh imemaa! Su võlupiiris

      kui vabaduse sõber siin

      Fonvizin säras kord satiiris

      ja teisi jäljendas Knjažnin;

      siin rahvas nuttes kiitust hõikas,

      kui Ozerov nii ohtralt lõikas

      Semjonovaga loorbereid;

      siin me Katenin suurt Corneille’d

      taas elustas ta omapäras;

      siin lavastati lärmakaid

      vürst Šahhovskoi komöödiaid,

      siin ka Didelot veel eile säras,

      siin, siin kulissitaeva all

      mu noorus möödus tuhinal.

      XIX

      Mu jumalannad! Teile, teile

      nüüd kajab minu kurblik hääl:

      kas olete veel need, kes eile?

      või säravad ehk teised sääl?

      Kas kuulen kunagi te koore?

      Kas näen veel, vene Terpsichore,

      su hingestatud lendamist?

      Ei näitelavalt leia vist

      ma enam teid, ja pettund vaatel

      lornjeti läbi mõõtes uut

      suurilma võõrast publikut,

      mul tundub haigutuse saatel

      teaatriõhtu tüütult pikk

      ja meeles mõlgub minevik.

      XX

      Teaatris iga loož ju särab;

      täis publikut on kubinal

      parterr ja toolid, rõdu kärab,

      eesriie kerkib kahinal.

      Kui kuuluks ta vaid õhuvalla

      ja võlupoogna võimu alla,

      nüüd seisab nümfisalga ees

      Istomina. Näe, keereldes

      jalg liigub tal, kuid samal viivul

      selg nõtkub, sirgub hüppehoos

      ja nagu haaraks Aiolos

      ta äkki kaasa õhutiivul,

      piht lennuli tal vibab-vaob,

      üht СКАЧАТЬ