Kuldsele kingule. Francis Spufford

Чтение книги онлайн.

      Nüüd sadas tões ja vaimus, linna solk ja linna roojus voolasid mööda rentslit Golden Hilli keskpaiga poole. Ülesmäge ja sisemaale viivad kitsad teed ähmastusid tuulises pimeduses, millest siin-seal tungis läbi nõrka laternavalgust. Isaiah vandus, püüdis kirstu õlgadel kõrgemale upitada, et see täidaks varjava katuse aset, kuid selle raskus surus tema jalad sügavamale porisse. Võrreldes kõhetute, tiisikushaigete kaupmehepoistega, keda Smith teadis, oli Isaiah’l pullvasika kere ja ebamaisest puhtusest särav nahk, aga mis puutus riietusse, siis paistis Mannahatta nooruk täielikult jagavat Eastcheapi suguvendade uhkeldavat maitset. Isaiah’ kuue käänistel oli rohkem kuldpitsi kui nii mõnegi admirali mundril, kuigi see pits oli kuldseks värvitud, mitte ehtsast kullast, ja tema terava ninaga kingadel olid peened topeltpandlad.

      „Kirevase päralt,“ kirus ta õnnetult niheledes. „Kuhu siis minek?“

      „Seda ütle sina mulle, kukupai,“ sõnas Smith sõbralikult. „Kuhugi, kus on puhas ja mugav, viisakas söögikoht käeulatuses, ja kus mu kukrust liiga ruttu aadrit ei lastaks. Ma ei mõtle Venuse kooli,“ lisas ta, märgates Isaiah’ silmis teatud tulukest süttivat. „Lihtsalt tavalist öömaja.“

      „Sel juhul soovitaksin proua Leed Broad Wayl,“ ütles Isaiah. „Aga ma põle teile miski kukupai, tähendagu see mis tahes. Ma ei mõista teie kõnepruuki.“

      Seejärel viis ta Smithi mornis vaikuses üle nõretavate munakivide. See oli trööstitu minek kesk vaevunähtavaid maju, millest muist olid kõrged kivihooned, muist armetud puuhurtsikud, või kesk tühje mustendavaid platse, kus kaeblesid nähtamatud loomad. Kõik nirises, solises, pladises, tilkus vastumeelse veemuusika saatel. Vihm puuris viltu alla, külm nagu ookean ja peaaegu niisama uputav, leotas läbi krae ja juuksed, täitis kõrvad tulvavee jäiste klõmakatega, pani soolasest veest parkunud sõrmed valutama. Vähesed möödujad, keda nad kohtasid, sibasid kühmusselgi edasi, varjates end tühja viljakotiga, kui see juhtus kaasas olema; Smith kaotas tänavalabürindis järje, mitmes käänak tõi nad ukse juurde, millele Isaiah pärast veerandtunnist vihma käes ligunemist koputas. Ometi tema meeleolu tõusis. Ülesanne, mille täitmisega on algust tehtud, on kergem kui ülesanne, mille täitmisest alles mõeldakse, pealegi oli ta noor mees, raha taskus, alles äsja saabunud maailma kaugemale poolele võõrasse linna, uustulnuk või (nagu ta ise oli öelnud) vastsündinu kuskil müütilises Thule saare kolkalinnas. Ikka on seal kõik meeldiv, makskugi seal isevärki raha, mille võib kergesti sodipaberiga segi ajada, täitkugi linn sind lisaks ootusärevusele ka hirmuga. Sest mäherdune hing, kellele maailm on alles suhteliselt uus, ei tunneks mõistetavat elevust, hingamise kiirenemist ja lootuse paisumist paigas, kus igal järgmisel tänaval võib oodata seiklus, iga ukse taga hädaoht või rõõm või õndsus?

      Härra Lovell, kellele vaid vähesed asjad mõjusid veel uudsuse jõuga ning kellele oli lõpmata vastukarva tunne, mis tekkis, kui see siiski juhtus, justkui oleks kindel pind jalge all asendunud käkaskaela kukkumisega in vacuo³, kõhkles oma elutoas justament samal hetkel, kui Broad Wayl avanes uks. Flora oli allkorrusel, nõudes Zephyralt õhtusööki, mis oleks lauale antud ka nõudmiseta. Ainult Tabitha istus endiselt sohval, käed liikumatult süles. Härra Lovellil oli viimased kolm aastat, naise surmast saadik, olnud kombeks aeg-ajalt vanema tütre nupukust appi võtta neissamus asjus, milles oli omal ajal vaja läinud tüdruku ema nupukust, aga nüüd võis asi teatavatel põhjustel puudutada tütart ennast, mistõttu polnud mõistlik temalt nõu küsida.

      „Mida sina arvad,“ alustas ta aegamisi, „miks peaks noor mees, kellel on raha, teesklema, et tal pole seda – või vähemalt laskma teistel selles kahelda?“

      „Kas tal siis on raha?“ küsis Tabitha.

      „Minu arvates jah. Ma arvan, et kõik ülejäänu on puha loba, sihilik segaduse tekitamine. Meile puru silma puistamine. Aga miks, vaat seda ei oska ma öelda. Mida sina temast arvad?“

      Sellesama küsimuse esitas Isaiah õhtul köögitule ääres Jemile, ja Henrietta kapten tüürimehele, kui laev jäi East Riveri mustas, paisunud, vihmaarmilise kattega vees ankrusse.

      Hommikuks oli kogu linnas levinud uudis, et saabunud oli võõras, taskus terve varandus.

      II

      Nii nagu müürsepp peab laduma müüri kivihaaval, kuid valmis sein saab sile ja loodis, tuli härra Smithi teadvus järgmisel päeval tagasi tükkhaaval; proua Lee ärklitoas väljatõmmataval voodil ärganud, klapitas ta maailma kildudest uuesti kokku.

      Esiteks valge lagi. Seejärel pikaldane tõdemus, et see polnudki sünge vettinud puitplangutis, ninast vaksavõrd kõrgemal, mille all kois ta oli Henrietta pardal kuus nädalat jutti ärganud. Siis meenusid eesmärk, eelmisel õhtul kohatud inimeste mosaiik ja põletav uudishimu. Ärkliaknast paistis hele päike. Smith hüppas särgiväel voodist ja lükkas aknapooled laialt lahti – teda tervitasid katuseharjad ja kellatornid, hollandipäraselt nikerdatud räästaste ja tavaliste Inglise katuseplaatide madalapoolne segadik, mille vahelt kerkisid kirikud, tornide ja kuplitega, ja kõige tagant aeglaselt õõtsuvate mastide ornament; seda vaatepilti uhtus, valgustas, säratas vesi, mida eelmise õhtu pilved olid kallanud, ja üks, kaks, kolm – ta luges need kokku –, kuus kõrgele vinnatud pimestavalt helkivat laigukest, ilmsesti New Yorgi tuulelipud, mis õõtsusid kuldsetena tõtakalt muutuvates taevaviirgudes, ikka sinine viirg valge järel ja valge viirg sinise järel. Broad Way osutus, nagu Smith aknast välja kummardudes nägi, keskmise laiusega munakiviavenüüks, mida proua Lee maja poolses ääres palistasid väikesed puud. Mõlemasse suunda vooris kutsariga hobuvankreid, käsikäruga harjuskeid ja reipa sammuga jalakäijaid. Kusagil all okste varjus pühkis keegi viimaseid lehti kokku, lauldes mingis Aafrika keeles venivat laulu, justkui oleks tema süda ammuilma purunenud ja nüüd võiks ta vaid hooti killukotti kõristada.

      Härra Smith jättis tõtlikud pilved ja tõtlikud jalakäijad kiirustamata sinnapaika. Ta läigatas endale kannust vett näkku, pani päevasärgi selga, tõmbas põlvpüksid jalga ja kuue ülle ning kepsutas trepist kolinal alla, ehmatades leskproua Leed, kes kandis alumise korruse võõrastetoas kostilistele putru ja neeruvormi ette.

      „Kas juhtute hommikueinet tahtma, sir?“ küsis ta aupaklikumalt kui muidu, sest hommikul oli koos piimaga ka temani jõudnud uudis, et ootamatu kostiline on kröösus, hõlmavahe ginidest nõnda pungil, et neid võib kergemagi müksu peale maha pudeneda.

      „Tänan, ei,“ vastas Smith vaevu seisatades, „ma võtan tee peal pruukosti. Head päeva!“ Ja uks paugatas tema järel kinni.

      Laulja oli läinud, tänav kõige täiega päevaselt asjalik. Kuhupoole minna? Paistis, et vasakul suubus Broad Way avalikule rohumaale, mille tagant paistis tõkete või tarade segadik, aga liiklusvool kaldus suuremalt jaolt paremale, kus maju oli aina tihedamalt ja kus ilmselgelt asus linna süda; sinnapoole veeresid leiva- ja piimapütikärud, ja Smith läks nendega peaaegu jooksujalu kaasa. Munakivitee kulges piki kahe jõe vahelise saare küüru, mis sarnanes vee all varitseva looma seljaga; kivid olid nagu mügarlikud selgroolülid. Mõlemal pool teed hargnesid kõrvaltänavad, aga Broad Way taga, kui vaadata proua Lee ukse poolt – läänes, rehkendas Smith –, oli vaid üks rida hooneid, lisaks mõned armetud osmikud; kujad viisid ebatasasele rannale, kus aerupaadid olid veetud kolletunud rohulappidele ja veelinnud kõndisid mõõnaga paljaks jäänud mudatasandikel. Paistis, et linna süda jäi täielikult itta. Just seal, nagu paistis ehitiste vahelt, olid nõlvad tihedalt täis Amsterdami-päraseid kõrgeid maju, mille kõrgel paiknevad uksed toetusid trepipüramiididele. Lähemal pilgul olid Amsterdami-moodulised majad õieti Londoni-mooduliste majadega läbisegi, sest ühtede kitsad fassaadid nügisid teiste laiemaid esikülgi. Neidsamu käänakuid pidi oli Smith eelmisel õhtul vihmaga tulnud, neid mööda voorisid СКАЧАТЬ