Nullpunkt. Thomas Enger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      „Loodame, et ta ilmub peagi kohale,” võttis naissaatejuht jutu ülepingutatud naeratusega kokku. „Vahepeal võime aga oma stuudios tervitada sind, Petter Due-Eriksen.”

      Pilt näitas tüsedusele kalduvat viiekümnendates meest, kes võttis istet ja kelle veidi liiga trimmis särgile kinnitati mikrofon. „Sa oled meie kanali põhilise kõneaine, saate „Võidu vääriline” produtsent. Järele on jäänud vaid neli osalejat, kellest saab täna õhtul kolm.”

      „Jah, nüüd alles hakkab põnevaks minema.”

      Emma keeras heli maha ja võttis dressipluusi seljast. Ta oli uuest tõsielusarjast kirjutanud iga jumala päev ja oli kogu asjast tüdinud. Selles polnud tegelikult midagi uut. Kümme osalejat olid suletud majja, kus olid igal pool kaamerad.

      Ta tõi mobiili ja kaalus, kas helistada Nordstrømile, kuid loobus. Vaevalt et mõrd praegu vastab, nii vara. Pealegi oli Emmal tunni aja pärast kokkusaamine kirjastajaga.

      Ta võttis ülejäänud riided seljast ja läks vannituppa. Pani ukse lukku, kuigi elas üksi.

      3

      Soleane kirjastus asus Kristian Augusts gatel, otse Café Amsterdami vastas. Ukse kohal polnud uhket silti, oli kõigest tilluke nimesilt, mis andis teada, et nad tegid lahti kell üheksa.

      Emma kontrollis mobiilis kella ja andis kirjastuse juhile sõnumiga teada, et ootab väljas nagu kokku lepitud. Kaks minutit hiljem ilmus nähtavale ülekaaluline kuuekümnendates mees, „Igavese esimese” eksemplar ühes ja telefon teises käes. Amund Zimmer, sai Emma aru.

      „Emma?” küsis mees.

      Naine noogutas.

      „Vabandust,” ütles kirjastuse direktor ja viipas otsekui hilinemise seletuseks telefoniga.

      „Pole hullu,” kinnitas Emma. „Mul on ainult hea meel, et saan raamatu enne, kui see poodidesse jõuab.”

      „Palun,” ütles Zimmer ja ulatas talle eksemplari. „Kirjuta selle kohta hästi.”

      Mees pööras ümber ja tahtis sisse tagasi minna.

      „Kas teie teate, mida ta täna teeb?” küsis Emma.

      Ta osutas Sonja Nordstrømi pildile raamatu esikaanel. Zimmer tundus olevat küsimuseks ette valmistatud, samas tekitas see temas ebalust. Otsekui oleks ta lootnud, et Emma ei küsi. Mees tõmbas käega läbi heledate juuksesalkude ja tegi grimassi. Mobiil helises. Mees kontrollis seda kähku, enne kui vastas:

      „Ei.”

      „Ei?”

      Mees raputas pead.

      „Teil pole õrna aimugi, miks Sonja Nordstrøm täna televisiooni hommikusaatesse kohale ei ilmunud?”

      „Ei, ma ei ole teda veel kätte saanud.”

      „Kas ta … eirabki niimoodi kokkuleppeid?”

      Zimmer kehitas kiiresti õlgu.

      „Sonja Nordstrøm on ju paras primadonna,” ütles ta, „kuid mis puudutab tema käitumist neil kordadel, kui meie oleme temaga kohtunud, on ta alati olnud sajaprotsendiliselt professionaalne. Nii et … on veidi kummaline, et ta täna hommikul saatesse ei ilmunud. Ta ei ole sissemagaja tüüpi.”

      Zimmer kontrollis telefoni, mis helises, aga lasi sel heliseda.

      „Mida muud te talle tänaseks planeerinud olete?”

      „Ega …” alustas mees. „Ta peab ju tegelikult igale poole jõudma. Hommikul televisiooni. Ennelõunal raadiosse. Siis on siin kell 12 pressikonverents.” Mees osutas pöidlaga üle õla. „Ja sinna on end peaaegu kõik riigi ajalehed kirja pannud. Pärastlõunal ja õhtul on kindlasti midagi veel televisioonis ja raadios, kui ma neid õigesti tunnen, kuigi nad pole ette teatanud. Palusime tal terve päeva nii-öelda vabaks jätta ja see sobis talle, ta oli selleks valmis.”

      Mehe mobiil lõpetas vibreerimise.

      „Küll ta pikapeale välja ilmub,” arvas Emma.

      „Muidugi,” ütles Zimmer ja naeratas põgusalt. „Kindlasti ilmub.”

      Mehe telefon helises taas.

      „Pean jooksma. Tead …”

      Mees tõstis telefoni.

      „Tänan raamatu eest,” ütles Emma. „Ootan rõõmuga selle lugemist.”

      „Võta heaks.”

      Zimmer sulges ukse, vastates samal ajal kõnele. Emma jäi paariks sekundiks mõttesse. Seejärel otsis ta üles Sonja Nordstrømi numbri ja helistas.

       „Tere, sa helistasid Sonja Nordstrømile. Kahjuks ei saa ma hetkel kõnele vas…”

      Emma katkestas kõne, kaaludes plusse ja miinuseid: kas istuda lemmikkohvikus ja sukelduda raamatusse või …

      Tramm möödus kolinal. Number 18. Emma teadis, et see sõitis Ekebergi, kus elas Sonja Nordstrøm. Ta pistis jooksu ja jõudis trammile Kohtumaja juures järele.

      4

      Habras plast ragises, kui Blix hambad pastaka ümara otsa ümber kokku vajutas. Ta nõjatus kontoritooli seljatoele, vaadates ruumi teise otsa, kus seisis Gard Fosse koos uue uurijaga. Ta tutvustas naist Tine Abelvikile ja Nicolai Wibele, kahele teisele osakonnas kõige kauem olnud uurijale.

      Blixile ei mahtunud pähe, kuidas Fossel oli õnnestunud ilma ühegi ehtsa uurijageenita isikuvastaste kuritegude talituse etteotsa jõuda. Või siis, mõtles ta ja sülitas suust plastist pastakatüki, jõudis ta sinna just sellepärast.

      Sofia Kovici Lõuna-Euroopa päritolu oli kerge märgata. Tal olid poolpikad pruunid juuksed ja tumedad silmad ning tema näonahk oli võrreldes teistega seal osakonnas paar tooni tumedam. Kümme aastat tagasi poleks ta täitnud politseiakadeemiasse sissesaamiseks vajalikku pikkusenõuet.

      Fosse osutas Blixi suunas. Kovic heitis peaga, et lahtised juuksed paremini langeks, enne kui nad tema juurde tulid. Blix pani pastaka käest ja korjas keelelt plastipuru, enne kui tõusis ja naise kätt surus.

      Nad vahetasid paar viisakusfraasi. Sofia Kovic naeratas. Valged hambad.

      „Olen sinust kuulnud,” ütles naine.

      Blix oli seda oodanud. Üheksateist aastat tagasi Teisenil juhtunu oli kuulunud aastaid politseiakadeemia õppekavasse. Episoodile oli antud isegi eraldi nimi. Teiseni tragöödia.

      „Blix näitab sulle, kuidas me siin töötame,” seletas Fosse. „Siin on sinu töölaud.”

      Kovic vaatas ringi. Blix ütles Abelvikile ja Wibele tere hommikust ja tõmbas paar dokumenti enda lauapoolele. Tõstis kasutatud taldrikute virna arhiivikapile.

СКАЧАТЬ