Pilvede varjud. Marje Ernits

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ muigas ja luges põlvedele asetud telefoni kuvarilt konspekti, sest eelmisel õhtul polnud ta selle aine õppimiseni jõudnudki, kuna oli kogu oma aja kulutanud internetis surfamisele, et ühe teise ja märksa huvitavama aine tunni tarbeks materjali kokku otsida. Emakeele õppimine polnud tema jaoks prioriteet ega probleem, lihtsalt oli vaja teada, mida keeleõpetaja selles tunnis oluliseks pidas ja küsida võis. Selle meeldetuletamiseks piisas kümnest minutist, aga muus osas võis lõdvalt mõnd klassikut tsiteerida ja ainepunktid olidki kirjas.

      Järgmisel vahetunnil oleks Anabel hea meelega pooleli jäänud teemat edasi arutanud, kuid see osutus võimatuks, sest nendega liitunud poistel oli nutiekraanil üht-teist uut kuvada.

      „Sa ei saa Ra’d endale!“ kuulis Anabel korraga otse kõrva lausutud sõnu ning tundis kuklas kellegi kuuma hingõhku.

      Ta oleks tahtnud pöörduda ja midagi vastu öelda, kuid tardus, sest tundis, kuidas midagi teravat tungis abaluude vahel vastu ribisid. Valu oli ehmatav, kuid Anabeli suu jäi lukku, sest kohe langes ta õlale Inessa sõbralik käsi ning vihast ei saanud juttugi olla.

      „Vaata sa ka, Inessa, mis me avastasime,“ sõnas Rauno, keda ta kasuõde oli just Ra’ks nimetanud ning näitas tüdrukule äppi, mis aitas mentori võimekust testida.

      „Sellega peaks meie Keelt ja Kirjandust uurima – kas tal ikka on see haridus, millega ta meid harib!“ sõnas Valter.

      „Just! Sest kui ikka pedakas käib tunnis mustade kroksidega ja kulme ei kammi, siis ei saa ta teistele eeskujuks olla … on ju?“ oli Agnes öelduga omal moel täiesti nõus.

      „Selle versiooni peale poleks ma küll tulnud – tubli aakas, Agnes!“ kiitis Inessa ja keerutas sõrmega Anabeli õlale langenud juustes, et siis lahkudes mõned neist kaasa tõmmata.

      „Ai! See oli valus,“ kiljatas Anabel ja vaatas abiotsivalt poiste poole.

      Raunol oli piinlik ilme, aga Valter ei saanud üldse aru, mis juhtus. Asi kiskus inetuks, aga õnneks helises taas kell tundi ning tekkinud probleem lagunes iseenesest koost. Viimasel vahetunnil vältis Anabel kõiki oma kaaslasi ning tegi midagi, mida polnud kunagi varem teinud – lahkus koolist enne tundide lõppu. Öelnud garderoobi korrapidajale, et tal hakkas halb, võttis ta oma jope ja õlakoti ning lonkis tagasi vaatamata tänavale.

      Kaubamajja jõudes ei lausunud ta emale midagi, kuid küsimusele, miks nii vara, vastas õlakehitusega. Emale oli vastik valetada, nii vastaski Anabel puiklevalt, et kaks viimast tundi jäid õpetaja haigestumise tõttu lihtsalt ära. See oli emale täiesti mõistetav, kuid samas ei jätnud ta ootamatult tekkinud vaba aega kasutamata, vaid pakkus tütrele võimalust loengust osasaamiseks.

      „Meil käib just üks mentorkoolitus. Tahad …“ sõnas ta kärmelt.

      „Ei!“ vastas Anabel pisut ägedamalt kui tavaliselt ning lisas kohe ka lennult pähe tulnud põhjenduse. „Ma lähen parem teisele korrusele ja … ja ostan midagi pikema varrukaga, sest koolis ei tohi paljastavate õlgadega toppe kanda ja kampsuniga on liiga kuum.“

      Agnesel võis isegi õigus olla – valetamine oligi lihtne, mõtles ta, kui ema oli oma töökoosolekule tagasi läinud. Kauba­maja naisteriiete osakonna müüjad juba teadsid, mida Anabelile pakkuda ning nii sai ta käe peale mitu rõivaeset ning kiirustas nendega proovikabiini. Tegelikult polnud tal plaaniski neid toppe selga proovida, vaid sootuks midagi muud. Võtnud kotist välja oma rahakoti, milles oli tilluke meigipeegel, püüdis Anabel lähemalt uurida oma selga. Ja tõesti – abaluude vahel, selgroost paremal oli mingi punane täpike, mille ümber oli juba moodustunud roosa ring. Seda nähes haaras Anabeli hirm, mis kosus nii kiiresti, et hakkas hingamist segama.

      Ema oli teda juba lapsest peale hoiatanud igasugu ohtude eest ning Anabel oligi kõike kartma õppinud, kuid enamasti jäid need hirmud teoreetiliseks. Ainus tõene hirm, millega ta seni oli kokku puutunud, oli puugihammustus, mille pärast ema oli teda nädalaid mööda kõikvõimalikke arste vedanud. Telefoni käes mudides ning raskelt hingates jättis ta aga seekord mingil põhjusel ema numbri valimata ning helistas hoopis Irisele. Kuna Soome kolinud sõbranna ei vastanud ta kõnele, tuli otsus üldse mitte kellelegi helistada iseenesest.

      „Kop-kop! Kas toon sulle veel midagi proovida?“ kostis korraga temani tuttava müüja hääl ning samas pistis too ka oma pea kardina vahelt sisse.

      „Ei-ei!“ reageeris Anabel kiiresti ja viitas ühele toppidest. „Ma juba valisin … võtan selle.“

      See ootamatult pealesunnitud suhtlemine oli hirmu pärssinud. Tõmmanud kiiresti selga vana pusa, järgnes Anabel müüjale, kes oli ta justkui päästnud. Pilku jalge ees maas hoides läks ta majast välja, lootes, et leiab üksi olles oma probleemile lahenduse, kui päris nõnda see ei läinud, sest hirm oli tema sisse juba endale pesa teinud.

      Koju jõudes tuuseldades ta kõigepealt läbi rohusahtli, kust leidis käte desinfitseerimiseks mõeldud vedelikuga pudeli ning valas sellega oma selja üle, viskas rinnahoidja ja koolis kantud topi pesukasti ning otsustas magama minna, et kõik see jama unustada. Anabel teadis väga hästi, et narkomaani kasutatud süstlatorkest võis saada nii HIV-i kui ka C-hepatiidi nakkuse ning selle eest ei kaitsnud ükski desinfitseerimisvahend, kuid miks pidi Inessa teda just sellise asjaga torkama. See ja veel palju muid küsimusi ning vastuseversioone kogusid Anabeli peas aina tuure ja selle asemel, et uinuda, maadles ta hoopis oma hirmudega, mis aina kosusid.

      Päästev telefonihelin tegi taas ta masendushetkele otsa peale ning kõne lõppedes taipas Anabel, et üksinduses kosuski just see, mille ta endaga sinna kaasa tõi – järelikult polnud oma voodi ja tuba see koht, kus halbadest tunnetest vabaneda. Teine ja palju parem võimalus oli minna duši alla ning nõnda ta siis tegigi. Seal seistes sai ta küll osadest hirmudest lahti, kuid mitte päriselt. Oma keha kuivatades püüdis ta selga mitte hõõruda ja uusi riideid valides tuli tal mõte vanad mustapesu­kastist välja võtta ja prügikasti visata.

      Järgmisel hommikul ärgates oli kõik nii nagu tavaliselt. Eelmise päeva nõelatorge oli Anabeli mälust kadunud nagu ka punetus selle ümbert ning meenus talle alles siis, kui ema tundidest puudumise kohta aru päris.

      „Õpetaja helistas,“ selgitas ema.

      See ei üllatunud Anabeli, küll aga üllatas teda ta enda uus oskus – valetamine. See tuli kuidagi lihtsalt.

      „Üks meie klassi tüdruk ütles, et õpetaja on haige ja … ja ma ise tundsin end ka maru sandisti – sellepärast tulingi ära!“

      Mida ema asjast arvas, seda võis tema olekust märgata, kuid Anabel ise tegi näo, nagu poleks tundidest äratulemises midagi erilist. Talle oli selgeks saanud, et alati võis ainetunni järele vastata või siis mõnes hilisemas tunnis lihtsalt rohkem silma paista. Hinnangu saamine või sellest ilmajäämine polnud oskuste ja teadmistega vastavuses – põhiline, et kõik sai tehtud ja vajalikus lahtris oli linnuke kirjas.

      „Sa võiksid mõnes huviringis või trennis käia nagu varem,“ mainis ema, kui oli väikevenna Steveni enne teda koolimaja hoovivärva juures autost välja aidanud.

      „Trennis!?“ tõstis Anabel üllatusest häält ja lisas hommikust haigutust maha surudes: „Sa vist ei kujuta ette, milline mahv meil peal on. Mul ei jää enam isegi muusika kuulamiseks aega – millest me räägime! Kõigi õpetajate arvates on just nende aine see kõige tähtsam. Kirjuta essee, tuleta valemeid ja lahenda võrrandeid, õpi seda – õpi teist ning otsi internetist materjale, et saaks kuidagi loovtöö tehtud. Siis veel olümpiaadidel osalemiskohustused, matemaatika koduülesanded ja füüsika, ajalugu ja riigikaitse ning kehalise tunnid. Kunas СКАЧАТЬ