Pilvede varjud. Marje Ernits

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Anabel tegema näo, et leppis kaaslase valikuga.

      „Meie ei tohi lubada abiturientidel end lolliks teha, seepärast on meil vaja eelnevalt välja töötada oma strateegia ja taktika, kuidas asi toimiks nõnda, et rebased ei peaks olema need, keda sunnitakse vastikuid asju tegema – las ükskord olla ka vastupidi,“ sõnas Inessa ja vaatas siis Rauno poole, lisades: „Räägi sina, kuidas …“

      Anabel kuulas ja kuvas samal ajal oma nutitelefoni ekraani, püüdes jääda ühteaegu nii apaatseks kui ka osalevaks. Rauno strateegiline plaan sobis kõigile, aga Anabelile meeldis ka noormehe kõnemaneer ning olek ja ilmekas esitlus. Boonuspunkte lisas ka see, et poiss ise oskas seejuures täiesti pingevabaks jääda. Erinevalt Inessast oli Raunos midagi eepilist, milles oli võimatu pettuda. Isegi noormehe välimus oli Anabelile varasemast vastuvõetavam, kuigi algul oli talle tundunud, et tegu võis olla mingi kampsunikandjast IT-nohiku või koguni lihtlabase ülbitsejaga.

      „Kes Väädile välja lobiseb, see süüdistagu hiljem end ise, kui mõni asi ei meeldi,“ oli see lause, millega Inessa suureks vahetunniks võimla garderoobi kogunenud salakoosoleku lõpetas, kuid Anabelile ja Valterile oli tal veel midagi lisada: „Ja teie, soidrelased, vaadake ette – see Väät oli ju üks teie omadest!“

      See oli juba teine solvav märkus Inessa suust ning Anabel ei hakanud kolmandat ootamagi, vaid kustutas tüdruku nime oma lemmikute ja tulevaste sõprade seast ning kandis tema arvel olnud plusspunktid üle Raunole.

      „See käis kähku,“ sõnas ta enda rahustuseks ja tajus siis oma telefoni hoidval käel Inessa küsivat pilku

      „Juba jõudsid või?“ lisas Inessa muiates.

      See oli kolmas solvang, aga õnneks oli Anabel suutnud selle negatiivse toime ennetada ning tema jaoks oli asi möödas.

      „Mul on muud ka teha, kui …“ ühmas ta ja pöördus, lauset lõpetamata jättes, et Raunolt ühe asja kohta täpsustust paluda.

      „Mida sa nende võrdsete võimaluste all mõtlesid?“ küsis ta ja vaatas silmi vidutades poisile otsa.

      Rauno venitas vastamisega, reageerides siiski küsimusele. Tühisõna oota tuli ta suust justkui iseenesest ja selles polnud midagi imelikku ega halvustavat. Anabel ootas, tehes sama, mida Raunogi – näppis seni oma telefoni.

      „Mida sa küsisid?“ lausus poiss veidi aja pärast ning siis oli Anabeli kord öelda oota.

      Nii nad siis ootasid teineteise ootamisi, kuid sama hästi oleks nad võinud lihtsalt kumbki oma suunas minema kõndida, ent Rauno jäi ja Anabeli jaoks oli see märk ning kui kell poleks tundi helisenud, oleks sellel ootamiste jadal produktiivsemgi lõpptulemus võinud olla.

      Klassi jõudes istus Anabel oma kohale ja jäi justkui õpetaja tulekut ootama, aga tegelikult kammitses teda küüru vajumast Inessa pilk, mis aina ta turjal püsis. Tühja sest, mõtles ta, kuid need olid vaid sõnad. Tegelikult hakkas Anabel sellest hetkest peale tajuma, et ta seljatagune oli kaitsetu. Abi polnud ka sellest, kui ta uus sõbranna Agnes oma lauda lähemale liigutas, sest juba järgmise tunni algul tegi Inessa sedasama ja mitte ainult seda. Inessa polnud rumal tüdruk, aga küllalt laisk, et õpetaja küsimuste peale kätt tõsta, kuid sellest päevast muutis ta oma senist taktikat ja hakkas igale küsimusele vastama ning alustas või lõpetas oma vastuse alati viitega mõnele teisele, kes justkui polnud pädev vastama.

      Anabel tundis end puudutatuna ja kuigi ta seda välja ei näidanud, märkas keegi ometi midagi ja selleks pääste­ingliks oli Rauno, kes ühel vahetunnil nende kolmikuga liitus ja ilma igasuguse sissejuhatuseta Valteriga juttu alustus. Anabel tundis, kuidas ta keha sisemiselt justkui hõõguma lõi, sest iga kord, kui Rauno oma lause lõpetas, vaatas ta tegelikult ­Anabelile otsa. Valter oli muidugi meelitatud, et üks tema klassi poistest ise talle sõprust pakkus. Agnes küll mossitas, kuid ei jätnud oma uurimistöö tulemusi vaid enda teada.

      „Tead, Anabel!“ lausus ta õhinaga, kui leidis tualett­ruumis privaatse võimaluse rääkimiseks. „See Rauno ja Inessa on samast perest või nagu vend ja õde, aga tegelikult nad pole … see oli üks imelik sõna,“ kõneles Agnes ust kinni hoides.

      „Kärgpere?“ pakkus Anabel asjast huvitudes.

      „Jah – just!“ rõõmustas Agnes leitud sõna õigsuse üle ja jätkas: „Raunol on oma vanemad ja Inessal omad, aga ühe isa ja teise ema on omavahel abielus ning neil on veel üks laps, kes on nii Inessa kui ka Rauno õde – jube keeruline värk ikka.“

      „Siis sellepärast!“ hüüatas Anabel tahtmatult, kuid pikemaks seletamiseks polnud tal mahti, sest tualettruumi ukse taga läks ägedaks trügimiseks ja neil tuli kõrvale astuda ning soovijad sisse lasta.

      Ukse taga kuulanud seltskond itsitas neid nähes, aga korrapidaja, kellel oli tüdrukute korrarikkumisest juba teada antud, nõudis aru, küsides: „Miks te ust kinni hoidsite?“

      „Anabelil oli leke … ta pidi seelikut pesema ja tampooni vahetama,“ vastas Agnes ja ta sõbranna pidi punastama, sest poleks ise suutnud sellist vabandust välja mõelda.

      Korrapidaja silmitses tüdrukuid uurivalt ja jäi Agnese juttu uskuma. Anabel seevastu mõtles pisut ja küsis siis sõbrannal varrukast haarates ning teda aknaaluse tühja nurga poole tõmmates.

      „Kas sina kasutad juba tampoone?“

      „Muidugi!“ vastas Agnes pooli hääli ja imestades.

      Anabel ei tihanud öelda, et järgis neis küsimustes ema nõuandeid, kuid samas tahtis ta siiski teada, kuidas oli võimalik seda asja paika seada, kui oldi süütu.

      „Kas sa siis pole …“ küsis ta, suutmata lause lõppu välja öelda.

      „Muidugi mitte!“ vastas Agnes teatava enesekindlusega ja lisas kohe ka vastuküsimuse: „Aga sina?“

      Anabel viivitas, sest ei teadnud, milline vastusevariant oli parem – kas eitus või jaatus? Taas kord sai päästjaks koolikell, mis tunni algusest teada andis. Enne klassi sisenemist leidis ta siiski sobiva sõnapaari nii nõme, kuid polnud teada, kellele ta seda ütles.

      „Mida sa kobised – ise oled nõme!“ mitte ainult ei kuulnud, vaid ka tundis, enne kui jõudis oma laua taha istuda, sest just hetk enne õpetaja saabumist kahises tast mööda Inessa ning näitas Anabelile püstist keskmist sõrme.

      „Ei ropenda tunnis! Tere,“ manitses eesti keele ja kirjanduse õpetaja veel enne, kui kogu klassikoosseis jõudis ta terele vastuseks püsti tõusta.

      „Mina ei öelnud midagi!“ nähvas Inessa ja sai vastuseks üttega lihtlause: „Ei räägi, Inessa,“ mis emakeeleõpetaja puhul oli juba tavaks saanud.

      „Ma tahtsin vaid …“ jätkas tüdruk ning õpetaja vastas samaga.

      „Ei räägi, Inessa! Teie istuge!“

      „Mina pole süüdi … tema ütles,“ proovis Inessa uuesti ja sai jälle sama vastuse.

      Ta teadis juba, mis nõnda jätkates juhtuma hakkab ning noris aina edasi, kuni õpetaja närv üles ütles ning ta Inessal tunni segamise pärast klassist lahkuda palus. Ilmselt oli tüdruk just seda taotlenudki, sest ruumist lahkudes tegi ta võitjanäo ja saatis Anabeli suunas teele taas mingi roppust kujutava liigutuse.

      Agnes istus, nutitelefon põlvede vahel ja СКАЧАТЬ