Pilvede varjud. Marje Ernits

Чтение книги онлайн.

      Marje Ernits

      Pilvede varjud

      Toimetanud Milvi Teesalu

      Kaane kujundanud Piret Tuur

      Autoriõigus: Marje Ernits ja OÜ Eesti Raamat, 2020

      ISBN 978-9949-091-24-9

      ISBN 978-9949-091-25-6 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      E-raamat OÜ Flagella

      Üle südasuvise kuppelmaastiku rändavaid valgeid pilvi vaadates jäid nende maapinnale moodustuvad varjud Anabelil algul märkamata. Alles siis, kui saabus augustikuu teine pool ja nurmedel valmiv vili kolletama lõi, hakkas ta pilk pilvede asemel nende varjudega kaasa liikuma. See, kuidas laotusest langev vari silmaga nähtavalt temani jõudis ning justkui midagi muutmata kõigele teistsuguse ilme andis, tekitas temas täiesti uue tunde. Esimest korda oma elus tajus Anabel siis reaalselt, et maailm tema ümber muutus ja see kõik oli nii huvitav, aga samas ka kõhedust tekitav. Pöördumatuse tajumisest tekkinud nostalgia oli küll magusat kurbust sisendav, kuid veel elamata elu kõrval näis see emotsioon tolmukübemena galaktikas, mille avastamine teda alles ees ootas. See oli viimane suvevaheaeg, mille Anabel oma vabast tahtest vanavanemate juures maal veetis.

      „Tagasi kooli!“ õhkas ta hüvasti jättes, mõistmata veel isegi, kas see oli öeldud heas või halvas, aga kindlasti ilma igasuguse kõhkluseta hääles.

      Esimene tuttav nägu, keda Anabel oma uue koolimaja saali sisenedes märkas, oli Valter, poiss, kes oli lõpetanud üheksanda temaga sama põhikooli paralleelklassis. Tõsi, nad polnud varem eriti suhelnud, kuid sel hetkel tundus kohtumine õlekõrrena, millest haarata ja seda mitte ainult Anabeli arvates. Nii trügisid nad läbi aktusele koguneva õpilaspere teineteise suunas ja seisid peagi kõrvuti.

      „Ma nägin su nime gümnaasiumi A-klassi nimekirjas,“ sõnas Valter juttu alustades.

      Anabel ei osanud selle peale vastata muud kui: „Pole ise veel jõudnud lugeda.“

      „Meie tüdrukud kandideerisid humanitaari,“ jätkas poiss. „Reaalis pole ühtegi. Kuidas sina …“

      „Mis mina? Selles pole ju midagi imelikku,“ nähvas Anabel vahele, sest tundis end puudutatuna. „Läbisin katsed ja sain sisse. Kas tüdrukud siis ei või?“

      „Ma ei mõelnud seda,“ sosistas Valter, sest saalis oli ootamatult vaikseks jäänud.

      Samas kostsidki kohe ka sissemarsi helid ning abiturientide käekõrval jalutasid saali kõige väiksemad. Pidulikust hetkest hoolimata oli Anabeli mõte siiski pisut häiritud, sest Valteri väljaütlemisel võis kaalu olla. Abituriente ja nende käe­kõrval kõndivaid lapsi vaadates võis selgelt näha, et gümnaasium polnud ka oma soolisi traditsioone hüljanud – poiste ülekaal selles õppeasutuses oli märgatav.

      Üks poiss abiturientide seas tundus Anabelile tuttavana ning sama kinnitas ka Valter.

      „Vaata! Väädi-poiss, meie põhikooli au ja uhkus ka lõpetamas,“ sosistas ta Anabelile lähemale nihkudes ning teadis veel midagi, mis seni polnud tüdrukut huvitanud. „Tema pidi meie rebaste peo peakorraldaja olema.“

      „Tõesti?“ imestas Anabel. „Siis tulevad mingid kehalised katsed või? Tema oli ju mingi vutifänn või hokimees.“

      „Oli!“ muigas Valter ja lisas. „Nüüd pidi räige promovend olema.“

      „Ei ole!!“ ütles Anabel ja lisas oma viimase visiooni. „Rohkem nagu mingi Mister E. On selline – pooleldi kiilaks aetud soeng, punane kuub ja roosad tennised.“

      „See on ju hetkel trendikas! Aga rebastele pidi ikka räigevõitu ülesandeid jagama,“ jätkas Valter.

      „Kedagi ei saa sundida,“ sosistas Anabel vastu.

      „Ja veel kuidas! Küll näed,“ lõpetas Valter kahemõtteliselt.

      Astunud peale aktust oma uude klassiruumi, otsis Anabel pilguga kohta, kuhu istuda, kuid valik oli juba kesiseks jäänud. Nõnda istus ta apaatset teeseldes esimese vaba laua taha ning arvutas mõttes välja nähtud kombinatsiooni suhtearvu – klassis oli kuus tüdrukut ja kaksteist poissi ning kolm veel vaba istekohta.

      Oma uue klassijuhataja Olvi Valgmaga oli Anabel juba sisse­astumiskatsete ajal vestelnud, kuid ei osanud temast midagi arvata. Tundi alustades pidi tüdruk aga tõdema, et tegu oli üsna karmi tädiga, sest kaks klassi tagaosas istunud poissi polnud oma telefoni näppides õpetaja tulekut märganud ning said kohe ka vastava märkuse. Nende vastuväiteid ei teinud vana pedagoog kuulmagi ja tema järgmine lause alustas õppetööd ilma igasuguse sissejuhatuseta.

      Mõnes mõttes oli see hea algus ja Anabelile igati meeltmööda, sest milleks nämmutada veel kord läbi kooli sisekorra­eeskirju, kui selle pidid kõik niigi endale selgeks tegema ja ka vanematelt allkirja võtma, et olid asjaga kursis. Reeglite rikkumise eest ettenähtud karistused tundusid küll leebed, aga kui neid ka rakendati, nagu klassijuhataja seda teinud oli, muutis see nii mõnegi rikkuja olukorra täbaraks, sest kes siis ikka tahtis selles vanuses algklassilapsena märkust saada või siis liigse sõnapruukimise eest klassist ukse taha kõndida. Nagu tunni lõpuks selgus, piisas Olvi Valgma puhul ka vea mõistmisest või vabandamisest, et tundi jätkata, kuid kindlasti polnud väitlus tema teema, sest matemaatika ei olnud lihtsalt see aine, mis lisaks ajutööle ka taidlemist nõudnuks.

      Vahetunnil läksid esimesed pinged maha ning siis haaras juba igaüks oma telefoni järele, kuid oli ka neid, kes reaalselt tutvust otsima tulid ega käitunud tõrjuvalt, kui neile sõprust pakuti.

      „Kust tulid? Maakonnast vä?“ peatas Anabeli tüdruk, kes oli tunnis temast paar kohta tagapool istunud. „Agnes olen. Terve elu linnas ja samas koolis. Näita, mida teed?“

      „Ah – niisama. Soidre Põhikoolist. Anabel olen.“

      „A-aa! Siis selle Väät-vääraka koolist!“ hüüatas Agnes, laskmata Anabelil jätkata. „Aga sa ei näe küll selline välja – minu meelest oled sa täitsa normaalne!“

      „Olengi! Ma pole ju poiss, nagu sa märkasid,“ vastas Anabel ilma igasuguse tagamõtteta.

      Agnes vaatas oma uut kaaslast algul küsival pilgul silmi punnitades ning puhkes siis naerma. See oli hea näitaja ning edasi jalutasid nad juba infotulvast ühiseid huvipunkte otsides akna alla ning sundisid seal istunud poisse oma ridu koondama – ka see oli hea näitaja.

      „Vau … just üht sinusugust ma otsisingi!“ kinnitas Agnes, kui nendega ootamatult liitunud Valter tema ja ta uue sõbranna vahele astus. „Mine vii see paber prügikasti! Palun.“

      Valter ei saanud vihjest aru, võttis prügi ja läks, aga oli juba hetk hiljem nende vahel tagasi ja jätkas vestlust Anabeliga. „Kuidas sa koju lähed? Ma tulin marsaga. Kas lähme koos?“

      „Ma tulin emaga. Lubasime pärast kaubamajas kokku saada,“ vastas Anabel ja selgitas siis Agnesele, et see beekas on ka Soidrest.

      „Veel üks väärakas!?“ hüüatas Agnes seepeale ja katsus ­Valteri laupa.

      Poiss kohmetus, mõistmata, miks temaga nii kummaliselt käituti.

      „Vist СКАЧАТЬ