Härrasmehe saladus. Helen Dickson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rusikas. Nägu oli valge nagu alabaster ja silmad sätendasid. Mees ei suutnud pilku ära pöörata – naine nägi vapustav välja. Ta tuletas mehele meelde terasest taotud rapiiri. Naine seisis väärikalt ja sirgelt. Alex nägi, et hirm oli taandunud ja naist valdas jäine, mürgine raev. Mees ootas, et ta viiks oma sisemise lahingu lõpule ja püüdis ise samal ajal võimalikult ükskõikne välja paista.

      „Ilmselt kibelesite Ameerikasse.“

      „Jah, ma ei saa teeselda vastupidist... uus algus... nii ma lootsin.“

      „Tõenäoliselt olete pettunud.“

      „Pettumustega peab õppima elama.“

      „Tõesti? Te tundute liiga noor, et olla elu kibedate õppetundidega kokku puutunud.“

      „Mitte keegi ei tea, millises vanuses elu meile selja keerab.“

      Alex silmitses naist. Ta püüdis naise näost midagi välja lugeda, näha, millised emotsioonid ja tähendused on nende sõnade taga, aga ei suutnud. Ta oletas, et see noor naine on vapper ja uhke ning need omadused sunnivad teda olukorda stoiliselt suhtuma, ükskõik, kui muserdatud ta tegelikult on.

      Lydia seisis ja vaatas ringi. Mida teha? Seni oli kogenud ja otsustav Henry teda suunanud, korraldanud üüritõllaga reisi põhja ning ka nende laulatuse. Nüüd taipas naine, et ta on omapäi. Tema lootused ja unistused olid järsku purunenud. Ent jumala nimel, olukord ei ole parandamatu.

      „Ma ei lähe sinna majja tagasi,“ teatas ta. „Ma ei taha Henryt enam kunagi näha. Mitte kunagi.“

      Alex pani tähele naise kõiki häälevarjundeid ja seda, kui julgelt naine talle silma vaatas. „Mitte keegi ei ootagi teilt seda. Minge tagasi hotelli. Ma hoolitsen selle eest, et Henry teid ei tülita. Tahtsin öelda, et minust oli hoolimatu mitte küsida, kuidas juhtunu teid mõjutab. Vabandan siiralt. Ma ei ole tavaliselt nii ebaviisakas ja saan aru, et kõnelesin teiega ennist ülekohtuselt. Andke andeks.“

      „Kuna ta on abielus teie õega, oli teie viha õigustatud. Uskuge mind, söör, kui ta tegi mulle abieluettepaneku, kaalusin ma erinevaid variante ja ka kõiki võimalikke tagajärgi, mis kaasneksid enda sellise pühendamisega.“ Lydia naeratas kibestunult. „Kui asi puudutab otsustamist, olen ma kõige pikaldasem inimene maailmas. Oleksin pidanud selle peale veel rohkem mõtlema.“

      „Te ei saanud ju teada, et ta on juba abielus. Kuidas oleksitegi? Tulge. Ma saadan teid hotelli.“

      „Tänan.“ Lydia hakkas mehe kõrval sammuma, heites talle viltuse pilgu. „Te olete palju vaeva näinud.“

      Mees kehitas õlgu. „Mul polnud valikut. Uskuge mind, preili Brook, ma poleks teie laulatust hea põhjuseta takistanud. Teil vedas, et ma avastasin, mida ta kavatseb, enne kui oleks olnud lootusetult hilja. Mul on kahju, et see teile ebameeldivusi põhjustas, aga te ju saate aru, et ma tegin teile teene.“

      „Jah... jah, ma saan sellest aru.“ Lydia astus temast eemale. „Ma lähen tagasi hotelli. Hommikul sõidan lõunasse mineva postitõllaga koju.“

      Nad jõudsid tema hotelli ette ja peatusid. Alex vaatas naist, märgates tema lõual peaaegu nähtamatut lohukest. Naine oli elegantne ja uhke ning tema hääles ja käskivas peahoiakus oli midagi, mis viitas heale päritolule, tavalisest paremale kasvatusele. Alex oletas, et naine on väga iseseisev – moodne naine. Heleda päikese käes olid naise nägu, silmad ja juuksed erakordsed. Ta pimestas meest, meelitas teda jõuga, mis kütkestas, ja Alex vaatas teda ihaga, mis polnud kaugeltki ainult füüsiline.

      Mees oli oma tunnetest täielikus hämmingus. See oli emotsioon, mida ta ei osanud kirjeldada. Ta teadis vaid, et see on erinev kõigest, mida ta oli kunagi tundnud, miski, mis oli tekkinud ootamatult, ning see üllatas teda ja ta teadis, et ei saa ega taha naist jätta.

      „Ka mina peatun selles hotellis. Mul oleks väga hea meel, kui te täna koos minuga õhtustaksite, preili Brook.“

      Lydia kaalus tema palvet hetke, mõeldes, et kõige juhtunu valguses peaks ta keelduma, ent ta tundis end rahutu ja rahulolematuna ega soovinud olla üksi õhtul, mis oleks pidanud olema tema pulmaöö. Ta nõustus.

      „Jah... ma... tänan teid. See meeldiks mulle.“

      Pulmamajja tagasi minnes otsis Alex kohe üles oma toapoisi Harrise, keda ta usaldas täielikult nii töö- kui ka eraasjades.

      „Kus mu õemees on, Harris?“

      „Ikka majas – püüab rahustada vaimulikku, kes pidi tseremoonia läbi viima. Ta ei pea ennast milleski süüdi olevat.“

      „See mind ei üllata, Harris.“

      „Ta tahtis noorele daamile järele minna, aga ma käskisin tal siin oodata.“

      „Te toimisite õigesti. Ta on viimane inimene, keda too daam praegu näha tahab. Ma viisin ta tagasi hotelli. Mul on kahju seda öelda, aga mu õemees on haige huumorimeelega logard ja tema loogika on leebelt öeldes väärastunud. Ta on võimeline truudust murdma ja oleks selle vallutusega oma näruste sõprade ees kelkima hakanud, kui see oleks tal õnnestunud, mõtlemata seejuures ainult enda mainele, ei oma naisele, ei preili Brookile tekitatud valule.“

      „Te ju üritasite oma õde tema eest hoiatada.“

      „Mis ajast Miranda mind kuulanud on?“ andis Alex pahuralt vastu. „Vahel mõtlen, millisesse suguvõsasse ta abiellus – et Seymouride liin on mingil moel vigane. Nagu te teate, ei meeldi mu õe abikaasa mulle, aga ma ei arvanud, et ta on selliseks asjaks võimeline. Tema isa oli samuti kahtlane tegelane – mängur ja seelikukütt, kellest jäi maha hunnik võlgasid. Selles suguvõsas on mingi sünge liin, Harris, ja kes teab, kus kurat see välja lööb? Palun jumalat, et mitte minu veel sündimata õelapses.“

      „Ma ei usu seda,“ sõnas Harris.

      „Loodame. Ma kaitseksin Mirandat selle eest, aga kui ta midagi pähe võtab, ei anna ta alla enne, kui teab kõiki fakte. Ta teab, et Henry kohtus teise naisega, aga mitte seda, kui tõsine asi oli. Tahaksin Miranda pärast selle loo maha vaikida. Kui see peaks avalikuks saama, rikuks see tema mainet ja ebameeldiv vastureaktsioon teeks talle väga haiget.“

      Alex astus majja ja Henry tuli samal ajal välja. Alex oli tõsine inimene, oma alluvate suhtes karm ja järeleandmatu kubjas. Ta oli ka armutu ärimees, kes oli teeninud terve varanduse Inglismaa põhjaosa kaevanduste ja laevandusega ning veel suurema varanduse tarkade investeeringutega raudteesse ja välismaale. Ta oli andnud Mirandale ülimalt helde kaasavara, teades, et Henry on võlgades ja mehe hooletusse jäänud mõis saab sellest abi. Alex vaatas teist põlgusega.

      Tema tavaliselt ülbe õemees oli nüüd vaiksem, muserdatud teda tabanud ebaõnnest, eksisteerides iseenda ebakindluse vaakumis. „Noh?“ küsis Alex. „See läks nii, kuna sina tegid valearvestuse – Miranda ei jäänud Surreysse ja sinu sõbrad olid jutukad. See oli rumal viga, eksimus, mis võib sulle abielu maksma minna. Mis sul enda kaitseks öelda on?“

      „Mis ma öelda saan? Sa tead ju kõike.“

      „Peaaegu. Sind ei huvita muu kui vaid enda lõbu. Kuidas sa julged mu õde nii jälestusväärselt kohelda! Sa ajad mul südame pahaks.“

      „Sa pead kuulama... las ma selgitan...“

      Alex heitis talle pilgu, mis oleks СКАЧАТЬ