Härrasmehe saladus. Helen Dickson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja teda rusikatega taguda. Tema peas tukslesid vihkamine, põlgus, pettumus, tohutu alandus ja valu ning rinnus pitsitas nii, et ta kartis lämbuda.

      Henry oli toonud ta nii kaugele võltslaulatusele, kuna oli sõpradega kihla vedanud. Lydial oli tunne, nagu oleks mees võtnud noa ja ta väikesteks tükkidest hakkinud. Meeletus valu ja kaotustunde mülkas – Lydia teadis neid tundeid, sest oli nendega koos kasvanud – pöördus ta ja jooksis mitte midagi nägemata välja ruumist, kuhu oli alles äsja sisenenud õnnetundega, mida ta ei suutnud enam ette kujutada. Nüüd ei näinud ega kuulnud ta muud kui oma südame rasket põksumist, joostes majast välja tänavale, kiirustades jumal-teab-kuhu – kuhu tahes, peaasi, et ta ei peaks minema tagasi sellesse ruumi, nende inimestega vastamisi seisma, nägema tõtt, kes Henry oli ja mida mees oli talle teinud.

      Metsik kõrvetav raev voogas temast läbi, tuues kaasa peaaegu talumatu piina. Lydia tundis end julmalt petetuna, eksinud ja hüljatuna ning see kõik tekitas talle teravat valu.

      Ta teadis, et tunneb end paremini, kui saab siit minema. Kui saab Henry lähedusest minema. Ta ei tahtnud peatuda, sest siis ei pidanud ta millelegi muule mõtlema. Viimaks peab ta muidugi seisma jääma ja kogema emotsioone, mida ei tahtnud tunda. Lydia ei tahtnud Henryt näha. Ta ei tahtnud mehele silma vaadata. Ta polnud seda meest armastanud. Ta ei teadnud, mis tunne on kedagi armastada, aga see ei vähendanud tema alandust ja seesuguse avaliku reetmise valu.

      Lydia suundus külast välja. Ta ei teadnud, mida ta teha kavatseb, kui on põgenemise lõpetanud. Kõige olulisem oli minema saada. Ta kuulis, et keegi hüüab ta nime. Ta ei seisatanud. Süda peksles rinnus ja ta tundis küljes teravat valu.

      „Oodake,“ hüüdis keegi.

      Lydia kuulis end õhku ahmimas ja nägi, et tee muutub silme ees uduseks. Ta kiirustas edasi. Siis kuulis seljataga samme ja keegi hüüdis taas tema nime. Alles siis, kui kellegi käsi temast kinni haaras, jäi ta seisma, hingeldades tugevasti. Ta pöördus, mõte ja meeled teineteisest lahus, ning inimesed ja tõllad möödusid summutatud helide ja segunenud värvide virvarrina. Tema hämmingut süvendasid helesinised silmad, mustad tihedad ripsmed, madal sulnis hääl ja lõhnavee meeldiv kirbe lõhn. Alexander Golding tõmbas ta kättpidi tee äärde, mööduvate tõldade eest ära.

      Lydiale otsa vaatavad silmad olid sama läbipaistvad ja säravad kui veepinnal peegelduv päikesepaiste. Mehe terane skeptiline pilk näis tungivat naise ajju.

      „On kõik korras? Te olete endast väljas.“ Golding kõneles rahulikult, osavõtmatult, pealtnäha temast või põhjusest hoolimata. Lydia rind kerkis ja langes kiiresti.

      „Muidugi olen,“ vastas naine ärritunult, püüdes end kokku võtta. „Henry tegu on andestamatu. Mis ma olin? Mingi hõrk maiuspala, millega ta oli otsustanud mängida, lihtsameelne tüdruk, kellega paar ööd oma vajadusi rahuldada. Ilmselt pakkus talle minuga sellise räpase mängu mängimine suurt lõbu. Ja kui pettunud ta praegu võib olla, teades, et kaotas kihlveo.“

      Mehe nägu ei liikunud, aga tema silmad tumenesid. Ta ütles vaikselt: „Mul on kahju, et te sellest nii pidite kuulma.“

      „Jah, mul ka, aga jumal tänatud, et ma sain teada enne, kui oleks hilja olnud. Palun laske mu käsi nüüd lahti.“ Mees kuuletus kohe.

      Lydia viha lahtus veidi. Ta vaatas ainiti tumedapäist kena välimusega võõrast. Mees jättis kõrgi eemaloleva mulje, mis ei olnud just külgetõmbav. Temas oli ka agressiivset enesekindlust ja otsustavust ning jäi mulje, et see mees saab kõik, mida on otsustanud saavutada. Tume pea oli uhkelt püsti, kehahoiak lõõgastunud ja tundus, et ta on mitmetahulise loomusega, mees, kes peab end eksimatuks. Lydia mõtles endiselt sellele, mida Henry oleks temaga teinud, kui see võõras poleks vahele seganud, ent ta oli ebaloomulikult rahulik nagu jääskulptuur, nagu Henry oli süüdistavalt väitnud.

      „Ma... ma...“ Sõnad jäid kurku kinni, peaaegu lämmatades ta. Lydia tundis end haavatavana ja paljana, et see mees näeb teda sellises olukorras. Tavaliselt tasakaaluka ja enesekindlana tundis ta end nüüd alandatuna. See kõik oli nii häbistav. Kui ta sellele mehele esimest korda otsa vaatas, sai ta aru, et tegemist on karmi inimesega, kellele pole lihtne muljet avaldada, nii et see oli üllatus, et mees talle järele tuli. „Palun vabandage mind. See kõik on nii ootamatu... nii segadusse ajav.“

      Esimest korda vaatas Alexander tõeliselt Lydiat ja meest. Nende vahele tekkis midagi. Mõlemad tundsid, et see hetk on äärmiselt tähtis, et nad seisavad millegi käegakatsutava lävel, aga nad ei saanud aru, mis see võib olla. Lydia neelatas raskelt. Ta ei suutnud pilku mujale pöörata. Ta arvas, et peaks karjuma või minema jooksma. Ta ei teinud kumbagi. Lärm ja melu käisid nende ümber edasi, aga helid ja inimesed jäid neist kaugele, sest nad nägid vaid teineteist. See hetk kestis vaid mõne sekundi, aga tundus palju pikem, enne kui Lydia pilgu ära pööras ja tema süda paisus säärases hämmeldavas emotsioonide keerises, et ta oli tõsiselt rabatud.

      Mõju, mida see noor naine talle avaldas, tabas Alexit ootamatult, ent ta kogus end kohe. Ta nägi, et naine seedis endiselt seda, mida Henry oli talle teinud. Ta kandis lihtsat maitsekat tumeroosat kleiti. Tema nägu oli rabavalt ilus, juuksed kübara all läikivmustad ja lopsakad. Naise suured rohelised silmad olid kergelt viltused ja niisked, pisarad rippusid tihedate ripsmete küljes, särades nagu briljandid. Tema suu oli punane ja küps nagu mari, alahuul täidlane. Päike oli soe ja paistis pehmelt naise peale. See pani tema naha helendama. Üsna pika ja saledana oli naine äärmiselt võluv ja Alex ei suutnud temalt pilku pöörata.

      Kui ta sellesse ruumis tormas, et laulatust takistada, ei olnud ta suutnud keskenduda muule kui õemehele. Kui Alex sai teada, et Henry sõitis Šotimaale ja põhjuse, miks ta seda tegi, oli ta pidanud seda noort naist mingiks uljaks lõbujanuliseks neiuks, kes ei mõtle muule kui kergemeelsele naudingule, kelle elu on pidev lõbutsemine ja kes pidas vajalikuks mässata, pöörasel moel ühiskondlikku elukorraldust trotsida – sellest ka siis tema ootamatult kiire nõustumine sellise hullumeelse sammuga.

      Henry laiduväärse käitumise põhjustatud viha hakkas taanduma ja Alex imetles veidi seda enesekindlust, millega noor naine talle vastu astus. Viha põles leegina naise silmis ja Alexit puudutas tahtmatult naise noorus. Naist vaadates ei leebunud tema meeleolu sugugi. Tema karm ja läbitungimatu pilk puuris naise nägu ja kuigi viimane seda ei teadnud, suutis see pilk terve hulga alluvaid paika panna.

      „Ilmselt küll,“ sõnas Alex viimaks. Hakates vähehaaval aru saama, kui kohutav võib naise jaoks olla arusaamine, et ta oli langenud võrgutaja ohvriks, leebus ta pisut. „See ei saa teie jaoks kerge olla. Te ei teadnud, et Henryl on naine.“

      Soovides, et ta oleks ükskõik, kus mujal kui selles tõrjutuse ja viha üksildases paigas, pilgutas Lydia tugevasti silmi, et valu, viha ja masenduse pisaraid tagasi sundida, vihates end nõrkuse eest, mida ta tavaliselt kunagi välja ei näidanud. „Kui oleksin seda teadnud, ei oleks ma siin. Ma ei suuda uskuda, et ta tegi mulle nii. Kuidas ta võis?“

      Tema silmis oli meeleheitlik, peaaegu metsik pilk. Ta tundus olevat iga hetk nagu metsik hobune valmis minema jooksma. Kaelasooned oli pingul ja silmist pudenesid sätendavad pisarad nagu sulavad unenäod. Alex tundis kummalist soovi kohelda teda leebelt, öelda midagi lohutavat, ent ta ei tundnud seda naist, ei mõistnud tema leina ega teadnud, milline on naise tõeline suhe tema õe abikaasaga.

      „Pole midagi. Ma ei kavatse teid hukka mõista.“

      Naine ei tundunud olevat selles veendunud. Usaldamatus looritas tema silmi. Ta pühkis pisarad käeseljaga ära. „Arvan, et te teete seda.“ Ta püüdis seda küll öelda põlastavalt, kõlas aga hoopis hirmunult. See võõras teab, kuuleb tema sisemist nõrkust ja Lydia põlgas teda selle eest. Loomupärane visadus hakkas pead tõstma. СКАЧАТЬ