Valede kataloog. Inglise aed. Tõnu Õnnepalu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aga mõjus. Aja jooksul on vool ise kraave süvendanud, liiva merre kandnud. Maa on muutunud. Aga kraavid tahavad iga kevad jälle puhastamist. Üks kevad, üle-eelmine, isegi kaevasin uusi. Kraavitöö on tore töö. Lootsin eile ka, et ehk kraavide puhastamine teeb rõõmsamaks. Vahel see on aidanud, töö. Aga vanu puulehti ja oksi, musti ja märgi, veest rehaga välja kraapides tundsin vaid kasvavat jõuetust. Naaldu­sin reha najale ja needsin mõttes maad. Noh, ma ei neednud ju. Igatsesin vaid ära. Maalt, maa pealt. Maa on võitmatu. Jagu ei saa temast kunagi. Maa­harimine on karistus, mille Jumal Aadama, inimese peale pani. Seni, süütult, elas ta ilma maasse puutumata. Maa toitis teda ise. Sõda maaga on kõigi sõdade ema. Sõda maaga teeb vihaseks, paneb hambaid krigis­tama, võtab jõu ja lõpuks elu. Leib, jah, muidugi, maa magus leib. Aga magus on teda süüa, kui keegi teine on ta maa käest välja kiskunud. Need kellel on väge ja võim­u, on alati maa teistele harida andnud. Nii ka nüüd.

      Käisin kraavid läbi, siis tulin A. juurde jalaka alla ja heitsin mati peale pikali, päikese kätte. Võtsin kätt­e raamatu “Balkan”, aga jäin kohe varsti tukkuma. Nägin midagi unes.

      Õhtul, mere äärest tulles (luiged on paari heitnud ja liuglevad kahekaupa, õhtuvalguses kumendades mööda vett) kaevasime kasvuhoone maa ringi. Tõin saunast tünni seest lupja ja sõelusin seda maa sisse, vedasime läinudkevadisest hunnikust ilusat musta kõdusõnnikut. Valmis saime hämaras. Kuredki jäid vakka. Nepp juba lendas, raiesmiku poolt oli korra kuulda tikutaja häält. Möhitamist. Ta teeb seda sabasulgedega, kiiresti laskudes. Õhk paneb saba vibreerima. See on tema pill. Maatöö tekitab ikka teatavat rahulolu. Peaks seda rohkem tegema. Täna võtan ja kaevan tüki möödunudaastast uudismaad ringi. Ehk see aitab.

      Elulugu

      Sündisin… Elulugu ei saa hakata kirjutama, ilma et juba esimene sõna oleks vale. Sündisin? Mina ju ei sündi­nud. Mind toodi ilmale. Kui selle asja kohta üldse õiget sõna on. Septembriöö olevat olnud tormine. Pilved olevat täiskuu eest läbi kihutanud. Võib-olla olen selle täiskuu ise välja mõelnud? Tormist ema kindlasti rääkis, mitu korda. Aga vaatasin praegu järele. USA mereväe observatooriumi kodulehelt saab vaadata Kuu ajaloolisi efemeriide. Tõepoolest, see oli täiskuuöö. Kuu sai täis hommikul kell neli, minu sünniaeg oli isa väitel eelmine õhtu kell 11. Ja muid­e, mis siis? Ma mõtlen, täiskuu ja torm. Ei midagi. Lihtsalt sellega saaks alustada dramaatilist jutustust. Elu võitlustest, võitudest ja kaotustest. Sest see on iga eluloojutustus­e kude. Võidud ja kaotused. Rõhuga võidul, paratamatult. Sest seni kui elad, oled ju eluraskused mingil viisil ikkagi seljatanud. Ma elan. Vi­hma sajab välja­s. Kuldnokk vilistas enne lehise ladvas. Tähendab, kolivad ikka kasti sisse. Kast on lehise kõrval tamme otsas. Teine on kase küljes. Kolmas on teispool maja viltuse kase küljes, aga sellel on esiküljel suur pragu sees. Panime need kastid kaks kevadet tagasi. See on nüüd nende kolmas kevad. Esimene kevad vaatasin suure kaasaelamisega, kuidas kuld­nokad kastidess­e elama asusid, kuidas neil pojad välj­a tulid. Eelmin­e kevad midagi juhtus vist. Ühel päeval olid linnud kadunud. Vaikus. Aga nüüd on nad siis jälle tagasi. Need või teised. Tänane hommik on vihmane. Ma vaatan aknast välja ja kirjutan. Sellest näen, et elan, et elulugu jätkub. Maakoht, kus ma elan, on vaikne ja inimtühi, ümberringi laiuvad mahajäetud, võsastunud heinamaad, juba mets. Osa sellest on juba mahag­i saetud. Sealtkaudu enam väga kuhugi ei pääse, raiesmikud on täis risu, roopaid, uut võsa. Kui tuleb sõda, on siin kohti küll, kuhu varjuda. Ainult et mis seal teha? Ja kas sõda tõesti tuleb siia, nende võsad­e vahele? On ta juba teel, Aafrikast, Aasiast, Konstantinoopolist? Põgenikepaadid, sõja relvitu eelvägi, on kindlasti ka täna Vahemerele lükatud. Ükspäev on nad siin. Kas ükspäev istub siin toas selle akna all üks hoopis teistsuguse nahavärviga, teist keelt kõnelev inimene ja vaatab aknast, kuidas kevadise vihmasaju hulka seguneb halle helbeid? Kas ta oskab kütta ahju, teha puid? Vähemalt veepuudust siin pole. Kuigi vesi pole suurem asi, pruunikas soovesi, aga joodav, puhas. Seal, kust nad tulid, sai vesi otsa. Aga võib-olla jõudsid nad siiani mitme põlvkonna vältel nagu admiralid, libli­kad, kellel kulub neli-viis põlve, et siit Aafrikasse ja Aafrikast siia tagasi jõuda. Minul kulus Aafrikast siia jõudmiseks teadmata arv põlvkondi. Tuhat? Viis tuhat? Aga kohale me saime. Jõudsime harjuda lumega, vihmaga, külmaga, pimedusega. Sellega, et jõed tõusevad kevadeti üle kallaste ja kannavad oma turjal pruune jääpanku, et sajab vihma ja lund, aga teine päev on taevas kõrge, päike kuum, me istume oma onni ette päikese kätte ja tunneme, et võib-olla oleme talve jälle üle elanud. Esimesed nõgeselehed paistavad juba kulu seest. Lammas toob varsti talle ja lehm vasika. Me ei mäleta kõrbe, me ei mäleta janu ja kuumust, punast pragulist maad, palmisalu sahinat õhtutuules. Me ei mäleta mitte midagi. Kevad on jälle käes. Kui me midagi kardame, siis seda, et kui teed tahenevad ja jälle ratsanikku kannavad, võivad tulla need teistmoodi võõrad inimesed, põletada maha meie suure vaevaga palkidest tehtud onni, tappa lehma ja lamba, meid endidki, kui me soosaarele varju ei pääse. Aga me ei tea, millal nad tulevad. Nad võivad tulla varsti, üle esimese halja rohu, aga meie elu võib siin maa peal ka enne elatud saada. Me võime jõuda süüa mitme suve viljast küpsetatud leivad, mitme kevade piimad ja talled, jääda vanaks, nõrgaks ja hambutuks, jääda väsinult magama ühel kevadel, rännata unes tagasi Aafrikasse, punasesse kõrbe, palmipuude sahinasse, jätta lapsed ja lapselapsed, kui neid on, maha ootama kevadeid, näljaaja lõppu, sõda ja und, mis nemad omakorda tagasi Aafrikasse toob, nagu suured kirjud admiralid. Seal me sünnime uuesti, teistmoodi inimesteks, ja hakkame põhja poole rändama, teadmata õieti isegi, miks. Sest kõik rändavad. Korraga asuvad kõik teele. Kuidas meiegi saame paigale jääda? Räägi­takse, et seal on üks maa, kus aastas on üks päev ja üks öö, päeval on inimesed väljas päikese käes ja öösel magavad maa all oma koopas. Öösel nad tööd ei tee.

      Selline sai mu elulugu. Täna. Homme võib-olla jutustan mõne teise eluloo. Seni kui elame, võime sellest iga päev uue loo jutustada. Täna ma lihtsalt olen See, Kes Vaatab Aknast Välja, Kui Väljas Sajab Halli Kevadist Vihma Ja Valget Kevadist Lund. Ma ei mäleta, et ma kunagi midagi muud teinud oleksin. Või kui, siis seda, et eile istusime maja ees päikese käes ja koori­sime kõrvitsasupi jaoks porgandeid ja kõrvitsat ja sibulat. Kõrvits oli juba maitsetuks muutunud. Sest kevad on tõesti käes.

      Vabadus

      Vabadus on õigus, privileeg. Vabadus võetakse endale ja võetakse teistelt. Teise vabadus teeb kadedaks ja ennem loobub inimene mõnest enda vabadusest, kui annab teisele mõne juurde. Sest vabadusel on maitset ainult keset ahistust ja ahelaid. Vabaduses pole midagi loomulikku. Loomulik inimene on täiesti mitte­vaba. Ta on elu ahelates, tal pole vabadust tulla ja minna, sündida ja surra. Sellepärast me armastamegi privileege, et need loovad meile petliku tunde, et me oleme vabad. Et me oleme vabamad kui teised. Kogu see jutt “vabast maailmast” on ülistus privileegidele. Kui kogu maailm oleks vaba maailm, tuleks luua üks uus vaba maailm, tuleks sellest suurest vabast maailmast lahku lüüa, rajada oma vabariik, sest üleüldine vaba maailm oleks üleüldine orjus. Tegelikult on vabadus alati olemas vaid orjuse teljel. Keegi peab meid orjama, et me saaksime ennast tunda vabana. Keegi peab palavates ja haisvates tehastes meile õmblema riideid ja ketse, et me saaksime kirjutada raamatuid vabadusest ja tõest, keegi peab meile pumpama naftat, keegi peab meile valmistama pomme ja tanke, et me saaksime viljeleda sõjavastast ja transgender kunsti. Keegi peab vähemalt olema aheldatud ostukeskuse kassa külge, et me sealt oma kaupu läbi piiksutades saaksime end temast vabamana tunda. Orjuse kaotamine on alati silmakirjalik. Me ei suuda olla vabad ilma orjuseta maailmas. Keegi peab meie vabadust ümmardama. Meie vabadus ei rahulda meid kunagi. Kui teda on palju, ta läheb läilaks. Kui teda on palju, me kaotame pinna ja toe. Me muutume iseendale ohtlikuks. Me ihkame, et keegi kergendaks meie vabaduse koormat. Et keegi ütleks, mis teha. Mina ihkan küll. Aga keegi ei ütle. Ma pean ise läbi oma päevade kulgema, ise seilama aja ulgumerel, ilma kompassi, ilma kapteni, ilma milletagi. Mu ainus järelejäänud majakas on surm. Aga alati plingib ta silmapiiril. Milline vabadus see oleks, kui ma saaksin teada tähtaja! Aga see ei tohi olla hukkamise tähtaeg. See võiks olla midagi sellist nagu… vähk. Me oleme kõik surma lõa otsas ja vabaduseks me nimetame oma teadmatust selle pikkusest. Aga vabadus oleks СКАЧАТЬ