Häärberi peretütar. Betty Neels

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sa oled kuskilt mingi varanduse saanud?“

      „Ei, ei, see kuulub Jamesile. Üsna kena, kas pole?“ Ta kadus autosse ja Sir William asus rooli taha ning tagurdas. „Veab sellel noormehel,“ ütles ta. „Nagu loteriivõit.“

      Leonora sõnas midagi ebamäärast. Ta mõtles Tonyle. Ta polnud teda umbes nädala aega näinud, võib-olla tuleb mees nädalavahetuseks. Ta lootis seda; ta tundis end kummaliselt rahutuna ja mehe nägemine võis teda rahustada – ta ei teadnud, mida ta täpselt selle rahustamise all mõtles, aga see polnud oluline; küllap Tony seab ta maailma jälle õigesse paika.

      Tony tuligi, sõitis oma Porschega laupäeva õhtupoolikul kohale, ning kui ta kallistuses ja suudluses armunud mehe kirg ka puudus, siis Leonora seda ei märganud, sest tal oli nii hea meel Tonyt näha.

      Tony läks koos Leonoraga sisse ja tervitas ta vanemaid ning käitus nendega väga meeldivalt, seejärel läksid nad kahekesi jalutama. Tony võttis ta käevangu ja tüdruk kuulas õnnelikult ta plaane. Nad abielluvad – millal täpselt, see polnud selge – ja ta hakkab Leonora isa majaga tegelema. „Mul on üks tuttav mees, kes teab täpselt, mida on vaja teha. Sellest majast saab vaatamisväärsus. Me võime nädalavahetustel sõpru külla kutsuda...“

      Leonora tõstis imestunud näo. „Aga Tony, me ei saa ju siin elada; emale ja isale ei meeldi, kui siia palju inimesi tuleb – isegi nädalavahetusteks.“

      Mees ütles liigagi ruttu: „Oh, ma mõtlen erilisi sündmusi: jõulud ja sünnipäevad ja nii edasi; tavaliselt saavad perekonnad ikka sellisel ajal kokku.“ Ta naeratas Leonorale. „Räägi mulle, mis siin on toimunud pärast seda, kui viimane kord siin käisin?“

      „Eriti ei midagi. Me käisime Willoughbyde juures õhtusöögil – peaaegu oleksin unustanud – uus arst võtab doktor Flemingilt töö üle – tal oli infarkt – mitte eriti ränk, aga ta peab pensionile jääma.“

      „Uus arst sobib, ma loodan. Keegi kohalikest?“

      „Noh, ei, ma ei usu. Ma ei tea, kust ta pärit on. Ta ostis Buntingsi ära – selle kena vana maja küla teises servas.“

      „Tõsi või? See pidi talle kõva kopika maksma minema. Kas ta on abielus?“

      „Pole aimugi. Ilmselt küll, arvan. Suurem osa perearste on ju?“

      Tony hakkas seejärel endast rääkima: oma tehingutest, rahast, tähtsatest ärimeestest, kellega ta oli kohtunud. Leonora kuulas ja mõtles, kuidas tal küll veab, et nii targa mehega abiellub.

      Nad läksid järgmisel hommikul kirikusse ja Leonora seisis Tony kõrval perekonna pingireas, olles süüdlaslikult teadlik, et uus doktor on ka seal ja näeb ta ilusat kihlatut.

      Doktor Galbraith oli samuti ilus, ja ta oli ka pikk ja suurt kasvu, aga ta oli... Leonora mõtles selle üle järele. Võib-olla oli see ta riietus, ta elegantsed rõivad, mis näitasid head rätsepatööd, soliidsed lipsud ja, kahtlemata, käsitsi valmistatud kingad – samas kui Tony oli lihtsalt noormees, kes elas linnas, oma vestide ja erksavärviliste lipsude ja triibuliste särkidega. Leonora heitis pilgu vahekäigule ja kohtas doktori pilku ning punastas, justkui oleks oma mõtted valjusti välja öelnud ja mees oleks neid kuulnud.

      Leonora vaatas kiiresti eemale ja kuulas, kuidas kolonel kirjakohta ette loeb, ning see vajas kõva tähelepanu, sest ta ei kuulnud sõnagi ja kandis hoolt selle eest, et ta enam doktori poole ei vaataks.

      Pärast teenistust oli võimatu doktorit vältida; ta seisis koos Flemingitega kiriku ees ja rääkis vikaariga ning polnud midagi parata – talle tuli Tonyt tutvustada.

      „Uus külaarst,“ märkis Tony. „Ma ei usu, et siin kandis oleks palju tööd. Küll teil on hea töö – vaikne ja rahulik, maakohas. Te ei saa ise aru, kuidas teil veab. Mina olen Londonis Citys...“

      Doktor ütles kuivalt: „Tõesti? Üks neist, kellel pole vedanud? Te peaksite rõõmus olema, et saate nädalavahetuse siin vaikses kohas veeta.“

      Tony naeris. „Isegi mitte nädalavahetust – ma pean pärast lõunat tagasi minema ja püüdma tööga järje peale saada.“

      „Ahaa, noh, linna viib ilus tee. Ma usun, et kohtume jälle, kui te järgmine kord siin olete.“ Doktor naeratas meeldivalt ja pöördus eemale, et vestelda vikaari naisega, kes oli nende juurde tulnud, ning varsti, kui ta koos Flemingitega lahkus, noogutas sõbralikult Leonorale, kes naeratas mehele meelega külmalt.

      „Natuke ametliku moega, kas pole?“ küsis Tony, kui nad tagasi maja juurde kõndisid. Ta naeris valjusti. „Ma ei pea teie kahe pärast siis muretsema!“

      „Kui see on nali,“ ütles Leonora, „siis minu meelest pole see naljakas. Ja miks sa pead pärast lõunat tagasi minema?“

      „Kallis,“ ütles mees meelitavalt, „ma lihtsalt pean. Tead, minu maailmas – ärimaailmas – pole mingit lõõgastumist. Oluline on ühe sammu võrra eespool olla...“

      „Milleks oluline?“

      „Raha teenimiseks, muidugi. Ära vaeva oma ilusat peakest; jäta see minu hooleks.“

      „Kas see saab alati nii olema? Ma mõtlen, kui me abielus oleme? Et sa tormad alatasa ringi, ja kas meil ikka on palju raha vaja? Kas sa ei teeni piisavalt, et saaksime varsti abielluda?“

      Mees suudles teda kiiresti. „Milline väike muretseja sa oled. Ma olen vanaaegne mees – teenin piisavalt. Me võime kohe homme abielluda ja kenasti elada, aga ma ei taha lihtsalt piisavalt teenida; ma tahan olla rikas, kallis – korter linnas, korralikult sisustatud, raha välismaal käimiseks, kui soovime, kõigi nende riiete jaoks, mida sa tahad osta, õhtusöögid, teater. Ma tahan, et sa saaksid kõige parema.“

      „Tony, kõik see ei huvita mind. Ma ei sobi linnatüdrukuks, vähemalt ma arvan, et mitte. Mulle meeldib maal elada ja ma ei hooli sellest, kui meil pole palju raha. Pealegi olen ma sellega harjunud.“ Ta lisas mõtlikult: „Võib-olla sa armusid valesse tüdrukusse...“

      Tony pani talle käe ümber. „Kallis, milline rumalus. Hetkel, mil sind nägin, kui Willoughbyde juures kohtusime, teadsin, et sind ma just otsisingi.“

      See oli tõsi – ta oli väga ilus tüdruk, valmis armuma ja ainus laps, ning tal polnud suurt perekonda, kes oleks asja keeruliseks teinud. Ta elas ilusas vanas majas, maad oli piisavalt ja see oleks terve varandus, kui ta selle enda kätte saaks.

      Tony pidi asja aeglaselt ajama, seda muidugi, ja loomulikult ei teeks ta Leonorat õnnetuks. Ta vanemad oleks sama õnnelikud väiksemas majas, kusagil lähedal, ning tema ja Leonora elaksid suures majas. See oleks oivaline koht, kus vastu võtta mõjukaid mehi ja nende naisi – mehi, kes aitavad tal karjääriredelil kõrgemale jõuda.

      Leonorast oleks kasu, kui ta viisakalt riidesse panna; tal olid head kombed ja meeldiv hääl. Vahel oli ta küll veidi otsekohene ja palju intelligentsem, kui Tony oli oodanud, aga ta oli kindel, et võib mõjutada tüdrukut mõtlema enda moodi.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, СКАЧАТЬ