Häärberi peretütar. Betty Neels
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Häärberi peretütar - Betty Neels страница 3

Название: Häärberi peretütar

Автор: Betty Neels

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Контркультура

Серия:

isbn: 9789949849352

isbn:

СКАЧАТЬ elasid pisut külast väljas väikeses George’i-aegses majas kaunis kohas ja kuna neil oli palju raha, oli seal kõik väga hästi hoolitsetud. Nad olid juba vanemad inimesed, heasüdamlikud ja külalislahked ning Leonorale meeldis nende juures käia.

      Kappidega ühele poole saanud, jõi ta koos Nannyga teed ning viis kandiku elutuppa. Isegi külmal talvepäeval nägi see ilus välja oma kõrgete akende, sikatuurlae ja tohutu kaminaga, kus põles halutuli, mis küll tuba soojemaks ei teinud. Mööbel oli samuti kaunis, kenasti poleeritud, kulunud polster harjatud ja parandatud.

      Ema ladus pasjanssi ja isa istus akna juures laua ääres ning kirjutas midagi. Leonora asetas kandiku väikesele lauale ema tooli juures ja läks kaminasse halge juurde panema.

      „Ma arvan, et võime varsti väikese õhtusöögi korraldada,“ märkis leedi Crosby. „Me oleme mitu tükki võlgu, eks ole? Sa võiksid hakata menüüd koostama, kullake.“

      „Kui palju inimesi?“ küsis Leonora, andes emale järele, mõeldes samas, kust see raha peaks tulema. Õhtusöögid maksavad raha. Nad võivad hõbeda panti panna, arvas ta sisimas itsitades; või ta teeb tohutu suure hakkliha-kartulipiruka ja pakub seda külalistele...

      „Oh, kaheksa, mis sina arvad? Ei peaks olema seitse või üheksa, eks ole? Peab olema paaris arv.“

      Leedi Crosby võttis lonksu teed. „Mis sa täna õhtul selga paned?“

      „Oh, selle sinise...“

      „Väga kena, kullake, nii ilus värv; mulle on see kleit alati meeldinud.“

      Mulle ka, mõtles Leonora, siis, kui ma mitu aastat tagasi selle sain.

      Õhtul kleiti selga pannes mõtles Leonora, et vihkab seda. Muidugi polnud see enam moes, aga oli hea lõikega ja sobis ta ilusa figuuriga väga hästi. Ta pani kaela kuldketi, mille oli saanud oma kahekümne esimeseks sünnipäevaks, ning sõrme Tony kingitud sõrmuse, võttis ümber sametsalli, mida oli kandnud oma kahekümne esimesel sünnipäeval, ja läks alla vanemate juurde.

      Sir William käis kannatamatult mööda halli edasi-tagasi. „Su ema ei tunne kella,“ kaebas ta. „Palun mine ja kiirusta teda takka, Leonora. Ma toon auto ette.“

      Leedi Crosby sebis mööda tuba ringi, otsides oma asju: pidulik kott, spetsiaalne taskurätt, mis sellega sobis, kõrvarõngad...

      Leonora leidis koti ja taskuräti, kinnitas emale, et tal on kõrvarõngad kõrvas, ja kiirustas teda halli minema ning seejärel külma kätte välja. Nanny läks autoust avama.

      Auto, vana Daimler, mille kohta Sir William oli andnud sõna, et ei loobu sellest, hoolimata ta tulude vähenemisest, oli sissepääsu juures. Leonora pani ema esiistmele ja läks ise taha, kus ta lühikese teekonna jooksul mõtles sobivatele vestlusteemadele, mida õhtusöögilauas arendada. Ta tunneb seal muidugi kõiki, aga hea on olla ette valmistatud...

      Willoughbyd tervitasid neid soojalt, sest nad olid tundnud üksteist pikka aega. Leonora vaatas elutuppa minnes ringi, nähes tuttavaid nägusid, naeratades ja tervitusi vahetades. Siin olid vikaar ja ta naine, vana kolonel Howes ja ta tütar, naaberkülast Meredithid, kelle maad olid isa maade kõrval, doktor Fleming, kes nägi haiglane välja, ning ta naine, ja nendega oli kaasas see autoga mees, kes oli pealt näinud ta kohmakat kukkumist.

      „Sa pole vist meie uue doktoriga veel tuttav, kullake?“ küsis proua Willoughby ja päästis Leonora vastusest, lisades: „James Galbraith.“ Proua Willoughby naeratas mehele. „See on Leonora Crosby – ta elab selles suures häärberis – te peate ta vanematega ka tuttavaks saama.“

      Leonora sirutas käe. „Kuidas käsi käib?“ ütles ta just paraja meeldiva huviga, ent külma alatooniga.

      Mehe käsi oli suur, jahe ja kindel ning tüdruk tundis, et peab talle otsa vaatama. Väga ilus mees, arvas ta – unisevõitu sinised silmad ja väga heledad juuksed, ilus nina ja üpris kitsaste huultega suu. Ta oli pikka kasvu, mis oli kena, mõtles Leonora; nii sageli leidis ta, et peab inimestele ülalt alla vaatama, sest tal oli pikkust üle 170 sentimeetri. Nüüd pidi ta ise üles vaatama, ja üsna kõrgele!

      „Meeter üheksakümmend kolm?“ mõtles ta valjusti.

      Flemingid rääkisid kellegi teisega. Doktor Galbraithi suu väreles kergelt. „Tegelikult sada üheksakümmend viis. Kas teil on kuskilt valus ka?“

      Leonora ütles otsekoheselt: „Ma ei usu, et peaksin sellele küsimusele vastama, doktor Galbraith.“

      Tüdruk oli näost üsna roosaks läinud ja vaatas enda ümber ringi ning palus end siis vabandada, et minna vikaariga rääkima. Ent doktor peatas ta, öeldes: „Ma räägin oma ametist lähtuvalt; ilmselt saab teist üks mu patsiente.“

      „Ma pole kunagi haige,“ ütles Leonora, kes enese teadmata pani saatuse proovile.

      Proua Willoughby tuli jälle nende juurde. „Saate omavahel tuttavaks?“ päris ta. „Väga tore – viige Leonora õhtust sööma, eks ju, James?“ Ta koputas mehe käsivarrele. „Ega teil midagi selle vastu pole, kui ma teid Jamesiks kutsun? Aga kui peaksin kunagi teie oskusi vajama, ütlen teile kindlasti doktor.“

      Leonora mekkis oma šerrit ja pani nüüd klaasi lauale. „Ma pean tõesti ringi käima ja Nora Howes tahab kangesti teiega rääkima tulla.“

      Mees tundus olevat lõbustatud. „Jah? Kuidas te seda teate?“

      „Naiselik intuitsioon.“ Ta naeratas mehele põgusalt ja läks üle toa ning mees jälgis ta minekut, mõeldes, et nii ilus tüdruk vääriks paremat kleiti.

      Leonoral oli Nora Howesi suhtes õigus olnud. Naine pani käe doktori varrukale, heitis pea selga ja vaatas teda alt üles. Vanem kui Leonora, arvas mees, lame nagu pesulaud, ja seljas liiga uhke kleit õhtusöögiks maakohas. Aga mees oskas olla võluv, kui tahtis, ning Nora lasi ta vastu tahtmist lahti, kui nad sööma läksid. Doktor pöördus kergendustundega Leonora poole, kui suppi serveeriti. See polnud tüdruk, kelle vastu ta võiks huvi tunda, mõtles ta – liiga asjalik ja otsekohene –, aga ta vähemalt ei eputanud.

      Nad istusid ümmarguse laua ääres, nii et vestlus oli mõne aja pärast üldine. Doktorist teisel pool istus proua Fleming, vaikne keskealine naine, oma mehest palju noorem ja tema pärast ärevil.

      „Ma ei tahtnud, et ta tuleb,“ usaldas ta doktorile vaikselt, „aga ta käis peale. Ta ei tunne end hästi; ta läheb homme haiglasse.“

      Mees ütles leebelt: „Ärge liiga palju muretsege, proua Fleming. Kui ta elab järgmistel kuudel rahulikult ja järgib raviplaani, siis läheb tal palju paremaks.“

      Naine naeratas. „Kui keegi teine oleks seda öelnud, siis oleksin arvanud, et ta ajab jamajuttu, aga kuna see olete teie, siis ma usun, mida te mulle räägite.“

      „Tänan teid. Ma tahaksin, et kõik patsiendid oleks nii usaldavad. Ärge kõhelge mind kutsumast, kui olete mures.“

      „Olgu. Nii tore, et te hakkate Buntingsis elama – nii kena vana maja ja see on liiga kaua aega olnud tühi.“

      Naine hakkas oma teise naabriga rääkima ja varsti läksid kõik elutuppa kohvi jooma ning vestlema. Küla võis ju väike olla, aga alati juhtus midagi.

      Seltskond lahkus enne ühtteist СКАЧАТЬ