Koolmekohad. Elly Griffiths

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kordab mees.

      Korraga meenub Ruthile, miks ta on siin selles politseiautos ja koos selle mehega. „Miks te arvasite, et need luud võivad olla nüüdisajast?“ küsib ta.

      Nelson ohkab. „Ligi kümme aastat tagasi läks üks laps kaduma. Siin lähedal. Me ei leidnudki laipa üles. Arvasin, et ehk on see too tüdruk.“

      „Tüdruk?“

      „Ta nimi oli Lucy Downey.“

      Ruth vaikib. Nime nimetamine muudab kõik kuidagi tõelisemaks. Pealegi – kas arheoloog, kes avastas esimese nüüdisaegse inimese, polnud mitte tallegi nime pannud? Naljakal kombel oli temagi nimi Lucy.

      Nelson ohkab taas. „Mulle saadeti Lucy Downey juhtumi kohta kirju. See on huvitav, mis te enne ütlesite.“

      „Mida?“ küsib Ruth lõbustatult.

      „No rituaali ja muu taolise kohta. Kirjades soniti igasuguseid jaburusi, aga mainiti ka seda, et Lucy oli ohvriand ja et me leiame ta paigast, kus maa kohtub taevaga.“

      „Kus maa kohtub taevaga,“ kordab Ruth. „See võib olla ükskõik kus.“

      „Jah, aga selles kohas on justkui selline maailmalõpu tunne. Sellepärast arvasingi, kui kuulsin luude leidmisest ...“

      „Arvasite, et need võivad Lucyle kuuluda?“

      „Jah. Vanematel on ränk teadmatuses olla. Mõnikord annab maiste jäänuste leidmine neile võimaluse kadunukest leinata.“

      „Te olete siis veendunud, et tüdruk on surnud?“

      Nelson vaikib hetke, enne kui vastab, kuna keskendub veoautost möödumisele.

      „Jah,“ vastab ta viimaks. „Viieaastane laps kaob novembris ära ja temast pole kümme aastat märkigi. Ta on surnud, kindel see.“

      „Novembris?“

      „Jah. Peaaegu päevapealt kümme aastat tagasi.“

      Ruth mõtleb novembrile – pimenevad ööd, raba kohal huilgav tuul. Ta mõtleb neist vanemaist, kes ootavad ja palvetavad, et tütar naaseks, kes võpatavad iga telefonihelina peale ja loodavad iga päev uudiseid kuulda. Lootuse aeglane murenemine, kaotuse nüristav kindlus.

      „Ta vanemad,“ küsib ta siis, „kas nad elavad veel lähikonnas?“

      „Jah, Fakenhami tee ääres.“ Ta vingerdab järgmise veoauto eest kõrvale. Ruth sulgeb silmad. „Selline juhtum,“ jätkab mees, „on reeglina vanemate kätetöö.“

      Ruth on rabatud. „Vanemad tapavad lapse ära?“

      Nelsoni hääl on argine, põhjapoolselt kõlavad vokaalid lamedad. „Üheksal juhul kümnest. Vanemad on murest murtud, peetakse pressikonverentse, valatakse jõgede kaupa pisaraid, ja siis saame teada, et laps on tagaaeda maha maetud.“

      „Kui kohutav.“

      „Jah. Aga sellel korral, ma ei teagi miks, olen kindel, et nemad seda ei teinud. Nad olid kena paar, mitte väga noored, ja püüdsid aastaid last saada, enne kui Lucy sündis. Nad jumaldasid teda.“

      „On vast kohutav saatus,“ oigab Ruth napilt.

      „Päris hirmus jah.“ Nelsoni hääl ei väljenda midagi. „Aga nad ei hakanud meid siunama. Ei süüdistanud kordagi mind ega meeskonda. Saadavad mulle siiamaani jõulukaarte. Selle­pärast ma ...“ Ta vakatab hetkeks. „Sellepärast ma neile tulemust soovisingi.“

      Nüüd on nad ülikoolis. Nelson pidurdab rehvide kriisates loodusteaduste hoone ees. Loengusse kiirustavad tudengid pööravad pead ja vahivad. Kell on kõigest pool kolm, aga juba hakkab hämarduma.

      „Aitäh sõidutamast,“ ütleb Ruth veidi kohmetult. „Lasen luud ära dateerida.“

      „Tänan,“ vastab Nelson. Ta vaatab Ruthile justkui esimest korda otsa. Naine tunnetab valuliku selgusega oma sagris soengut ja poriseid riideid.

      „See avastus – kas see võib teile tähtis olla?“

      „Jah,“ tõdeb Ruth, „võib küll.“

      „Tore, et vähemalt kellelgi veab.“

      Kohe, kui Ruth autost välja saab, kihutab mees hüvasti jätmata minema. Ruth ei usu, et ta meest enam kunagi näeb.

      3. peatükk

      Nelson põikab üle kahe sõiduraja, kui King’s Lynni kihutab. Auto on märgistamata, aga ta peab oma pühaks kohuseks sõita iga kord, nagu jälitaks kahtlusalust. Ta naudib teadmatuses liiklus­politseinike ilmeid, kui ta kiiruse ületamise eest rajalt maha võetakse ja ta töötõendit viibutab. See tee on igatahes nii tuttav, et ta võiks seal ka unes autot juhtida: tööstuspargist ja Campbelli supivabrikust mööda, Londoni tänavat pidi edasi ja vana linnamüüri kaare alt läbi. Doktor Ruth Galloway oskaks kindlasti täpselt öelda, kui vana see müür on: „Kindel ei või olla, aga minu hinnangu kohaselt ehitati see enne lõunapausi reedel, 1. veebruaril 1556. aastal.“ Aga Nelsonile tähistab see vaid viimast liiklusummikut enne politseijaoskonda.

      Ta ei fänna oma uueks koduks saanud maakonda. Ta on põhjakas, sündinud Blackpoolis, Kuldse Miili promenaadist kiviviske kaugusel. Ta käis katoliiklikus koolis, St. Josephi kirikus (Püha Joe kirikus, nagu kohalikud ütlesid) ja siirdus kadetina 16-aastaselt politsei teenistusse. Oma tööd armastas ta algusest peale. Talle meeldis küünarnukitunne, pikad töötunnid, füüsiline pingutus, tunne, et ta teeb midagi väärtuslikku. Ja kuigi ta poleks seda ise kunagi tunnistanud, meeldis talle isegi paberimajandus. Nelson on põhjalik, hindab nimekirju ja ajagraafikuid, oskab suurepäraselt sõkaldest iva välja sõeluda. Ta ronis mööda ametiredelit ülespoole ja saavutas peagi üsna mõnusa elu: rahuldust pakkuva töö, südamesõbrad, reedesed käigud pubisse, laupäevased jalgpallimatšid, pühapäevase golfi.

      Aga siis pakuti talle tööotsa Norfolkis ja ta naine Michelle käis peale, et ta selle vastu võtaks. Edutamine, palgatõus ja „maal elamise võimalus“. Milline tervemõistuslik inimene, arutleb Nelson Saltmarshile mõeldes, tahaks elada mingis kuradi maakolkas? Muud seal pole kui lehmad ja pori ja kohalikud, kes näevad välja nagu põlvkondadepikkuse intsesti viljad. Aga ta oli järele andnud ja nii nad King’s Lynni kolisid. Michelle läks tööle uhkesse juuksurisalongi. Nad saatsid tüdrukud erakoolidesse ja naastes irvitasid nood tema aktsendi üle („Seda ei öelda nigu, issi, see on nhagu!“). Tal läks hästi: sai teistest kaks korda kiiremini vaneminspektoriks ja sosistama hakati kõrgematestki sihtidest. Kuni kadus Lucy Downey.

      Nelson pöörab suunatuld vilgutamata politseijaoskonna parklasse. Ta mõtleb Lucy ja rabast leitud laiba peale. Ta polnud kordagi kahelnud, et Lucy on kusagile Saltmarshi lähedusse maetud, ning kui leiti inimluud, lootis ta loole peatset lõppu. Mitte küll õnnelikku, aga vähemalt lõppu. Ja nüüd räägib see doktor Ruth Galloway, et luud pärinevad mingilt paganama kiviaja laibalt. Issand, kogu see jutt, mida ta oli rääkinud püharingidest ja matmispaikadest ja Skandinaaviasse jalutamisest. Nelson oli esialgu kahtlustanud, et naine teeb tema kulul nalja. Aga kui nad leiukohta jõudsid, sai ta aru, et Galloway teab, millest räägib. Ta imetles, kui aeglaselt ja hoolikalt naine toimetas, märkmeid tegi, pildistas ja asitõendeid läbi kammis. Nii tulekski politseitööd teha. СКАЧАТЬ