Koolmekohad. Elly Griffiths

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ või pühadesse paikadesse. Ja mõnikord laipu. Kas te rabalaipadest olete kuulnud? Lindow’ mehest?“

      „Võimalik,“ möönab Nelson ettevaatlikult.

      „Turbasse maetud surnukehad säilivad pea täiuslikult, aga mõned arvavad, et need maeti mülgastesse kindla eesmärgiga. Jumalate rahustamiseks.“

      Nelson heidab talle uuesti pilgu, aga ei ütle midagi. Nüüd on nad Saltmarshi lähistel ja sõidavad alumist teed pidi külaliste parkimisplatsile. Ümberringi seisab tuulest räsitud hüljatud silte, millel loendatakse mitmesuguseid linde, keda rabas võib kohata. Laudadega kinni löödud putka reklaamib jäätist, kriiskavad värvid küll nüüdseks luitunud. Tundub võimatu ette kujutada inimesi siin piknikku pidamas ja päikese käes jäätist limpsimas. See paik näib olevat mõeldud tuule ja vihma kantsiks.

      Parkimisplats on tühi, kui üksik politseiauto välja arvata.

      Selle reisija ronib välja, kui nad lähemale sõidavad, ja seisab seal läbikülmunud ja tülpinud ilmel.

      „Doktor Ruth Galloway,“ tutvustab Nelson tõtakalt, „see on seersant Clough.“

      Seersant Clough noogutab pahuralt. Ruthile tundub, et tuulises rabas kõmpimine pole just mehe lemmikajaviide. Nelson näib aga olevat üsna hakkamas, keksides ühel kohal nagu võidusõiduhobune, kes kibeleb traavima. Ta näitab teed kruusarajale, mis kannab märgistust „Külastajate matkarada“. Nad mööduvad puust linnuvaatlusvarjendist, mis toetub rabasse rammitud vaiadele. Seal pole muud kui krõpsupakid ja tühi kokapurk, mis vedelevad varjet ümbritseval platvormil.

      Nelson osutab sammu aeglustamata prügile ja käratab: „Tõendi­kotti!“ Ruthil tuleb tunnustada tema põhjalikkust, isegi kui kommetest vajaka jääb. Tal turgatab pähe, et politseitöö on nähtavasti arheoloogiale üsna lähedane ala. Temagi pistaks kõik leiukohal leiduva kotti ja märgistaks hoolikalt ära, et esemele konteksti anda. Temagi oleks valmis päevade ja nädalate kaupa tuhnima, et midagi olulist välja kaevata. Temagi, taipab ta ootamatu värinaga, tegeleb peaasjalikult surmaga.

      Ruth on selleks ajaks hingetu, kui nad sinise ja valge politsei­lindiga märgistatud koha leiavad, ning see meenutab talle liiklus­õnnetusi. Nelson nüüd oma kümme meetrit eespool, käed taskus ja pea kummargil, justkui nuusiks õhku. Clough rühib tal kannul ja tassib käes kilekotti varjest leitud prügiga.

      Lindi taga on madal auk, poolenisti porivett täis. Ruth poeb lindi alt läbi ja kükitab vaatama. Rohke muda seest paistavad selgelt inimese luud.

      „Kuidas te nende peale sattusite?“ küsib ta.

      Vastus tuleb Clough’ilt. „Üks koerajalutaja leidis. Loomal oli üks neist luudest juba lõugade vahel.“

      „Kas hoidsite selle alles? Luu, tähendab.“

      „See on jaoskonnas.“

      Ruth klõpsab leiukohast kiiresti foto ja visandab märkmikku lihtsa kaardi. Paik asub raba läänenurgas, kus ta pole kunagi varem kaevanud. Rand, kust avastati ringpühamu, jääb umbes kaks miili ida poole. Mudasel maapinnal kükitades hakkab ta august vaevaliselt vett välja kühveldama, kasutades selleks välja­kaevamiskomplektist leitud plastmensuuri. Nelson tammub kannatamatult jalalt jalale.

      „Kas me selle juures aidata ei saa?“ küsib ta.

      „Ei,“ keeldub Ruth napilt.

      Kui auk on veest peaaegu tühi, hakkab Ruthi süda kiiremini põksuma. Ta ammutab ettevaatlikult veel ühe mensuuritäie vett ja pistab alles siis käe mudasse, et välja tõmmata midagi, mis on tumedasse maapinda lamedaks surutud.

      „Noo?“ Nelson kummardab innukalt ta õla kohale.

      „See on laip,“ kinnitab Ruth kõhklevalt, „aga ...“

      Ta sirutab aeglaselt käe kühvli järele. Ta ei tohi läbematuks muutuda. Terveid väljakaevamisi on lastud vett vedama, kuna keegi oli hetke vältel hooletu olnud. Niisiis, Nelson ta kõrval hambaid kiristamas, tõstab ta läbiligunenud mulla õrnalt eemale. Käsi, kergelt kokku pigistatud, pealtnäha rohust punutud käevõru ümber, tuleb kaeviku põhjast nähtavale.

      „Kuradi kurat!“ pomiseb Nelson ta õla kohal.

      Ruth töötab nüüd peaaegu ennastunustavalt. Ta märgib leiu kaardile ja varustab selle suundadega. Järgmiseks teeb ta foto ja asub taas kaevama.

      Seekord kolksatab kühvel vastu metalli. Jätkates aeglast ja läbimõeldud tegevust, sirutab Ruth käe ja tõmbab eseme mudast välja. See kiiskab talvevalguses tuhmilt nagu kuuepennine jõulu­pudingus: tükk väänatud metalli, kujult nagu poolkuu.

      „Mis see on?“ Nelsoni hääl kostaks nagu teisest dimensioonist.

      „Pakun, et kaelavõru,“ vastab Ruth äraolevalt.

      „Mis pagan see veel on?“

      „ehe. Arvatavasti rauaajast.“

      „Rauaajast? Millal see veel oli?“

      „Umbes kaks tuhat aastat tagasi,“ vastab Ruth.

      Clough toob kuuldavale naerupahvaku. Nelson pöördub sõnatult kõrvale.

      Siis sõidutab Nelson Ruthi tagasi ülikooli. Ta paistab olevat mustas masenduses, aga Ruthi valdab võidujoovastus. Rauaaja laip, kuna rabalaibad on kindlasti rauaajast, sellest rituaalse hukkamise ja võrratute peiteaarete ajastust. Mida see kõik tähendab? Paik jääb küll pühamust kaugele, aga kas need kaks leidu võivad olla seotud? Pühamu on varajasest pronksiajast, mis valitses üle tuhande aasta enne rauaaja algust. Kuid kindlasti ei või samast paigast teise leiu avastamine olla pelk kokkusattumus? Ta ei jõua ära oodata, et saaks sellest Philile rääkida. Vahest peaksid nad teavitama ajakirjandust, sest reklaam on täpselt see, mida teadus­konnal vaja.

      Korraga küsib Nelson: „Kas olete dateeringu osas kindel?“

      „Kaelavõru osas olen kindel, see on kahtlemata rauaajast, ja näib loogiline, et laip maeti koos sellega. Aga võime kindluse mõttes süsinik-14 dateerimise teha.“

      „Mis see on?“

      „Süsinik-14 sisaldub Maa atmosfääris. See ladestub taimedesse, loomad söövad taimi ja meie sööme loomi. Seega omastame kõik süsinik-14, ja kui sureme, siis juurde seda ei ladestu ja luudes sisalduv süsinik-14 hakkab lagunema. Kui mõõdame luusse jäänud süsinik-14 sisaldust, oskame ka luu vanust määrata.“

      „Kui täpne see meetod on?“

      „Noh, kosmiline kiirgus võib tulemust moonutada, näiteks päikeselaikude, protuberantsi, tuumakatsetuste ja muu taolise tõttu. Aga määrame mõnesaja-aastase täpsusega. Saame siis teada, kas luud on laias laastus rauaajast pärit.“

      „Millal see oligi?“

      „Kindlalt ei tea öelda, aga umbes seitsesada enne Kristust kuni nelikümmend kolm pärast Kristust.“

      Nelson vaikib hetke, et asja seedida, ja küsib siis: „Miks laip rauaajal just siia maeti?“

      „Ohvrianniks jumalatele. See võis olla ka vaia külge seotud. Kas nägite ta randme ümber rohuvõru? СКАЧАТЬ