Miinus kaheksateist. Stefan Ahnhem

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ talle mahajäetud kauplusse.

      Taskulambi valgusvihk paljastas koridori, mis oli täidetud tühjade veinikastide, madratsite ja ostukärudega, mis olid kõik täis tekke ja muud prügi.

      „Kui hubane,” mühatas Magnus vööd kohendades ja kontrollides, kas kumminui, käerauad ja püstol asuvad oma kohal.

      „Nad ei ole igal juhul poodi pääsenud.” Dunja suunas taskulambi valgusvihu neist vasakul asuvale turvauksele, mille piit kandis ilmselgeid märke korduvatest katsetest sinna sisse murda.

      „Kuule, mis sa kostad siis?”

      „Mille kohta?” Dunja katsetas ettevaatlikult pehkinud trepiastmeid, et näha, kas need vastu peavad.

      „Homse õhtu kohta,” vastas Magnus naisele teisele korrusele järgnedes.

      „Sest kui see sulle ei sobi, sobiks mulle ka laupäeval. Olen lihtsalt kuulnud, et siis on seal raskem lauda saada.”

      „Kuule, Magnus, me ei võta kusagile lauda.” Trepist üles jõudnud, liikus Dunja edasi mööda kitsast koridori; põrand oli kaetud tuvi väljaheidetega ja tapeet oli veekahjustusega seintelt maha koorunud. „Esiteks, ma ei tõstaks ealeski oma jalga Baron von Dy’sse.” Naine avas esimese ukse ja piilus tuppa, mis oli täidetud katkise mööbli ja riiulitega. „Teiseks, see on juba mitu aastat suletud.”

      Järgmine tuba oli tühi, kui mitte arvestada voodit, paari madratsit ja vana ergomeetrit. „Kolmandaks …” jätkas ta ja avas eelviimase ukse.

      Kaugemale ta ei jõudnudki, sest selgus, et hämar tuba oli täis kodutuid inimesi, kes kössitasid seinte ääres või lebasid teadvusetuna magamiskottide ja tekkide kaoses. Keset tuba istus puseriti hammastega mees ja mängis vana tulemasinaga. Klõps lahti, leek, klõps kinni … Mehe kõrval oli platsi võtnud verine naine, kelle silmad valendasid, nagu oleks ta seestunud; pupillid olid süstlast vallandunud sööstust silmalaugude alla kadunud, süstal ikka veel tühjana tema haavandeid täis käsivarre küljes rippumas.

      „Siin ta ongi.” Dunja libistas kaitsekindad kätte, kükitas maha ja tõmbas süstla välja. „Tere, kuidas me end tunneme?”

      Ta võttis naise näo oma käte vahele, lootes reaktsiooni. „Kas sa tunned teda?” Ta pöördus välgumihkliga mehe poole.

      „Ma tahaksin sind tundma õppida. Sinu vitu kaudu,” vastas mees naerdes.

      Klõps lahti, leek, klõps kinni …

      „Dunja, võta nüüd rahulikult,” manitses Magnus, hoides oma teenistusrelva mõlema käega. „Kunagi ei või teada, kui nad nii pilves on.”

      „Pane see ära ja anna jaoskonnale teada, et me leidsime naise.” Ta lõi naisele kergelt vastu põski. „Hallo! Aeg on üles ärgata.”

      Naine võitles end läbi uduvine ja püüdis silmi Dunjale keskendada. „See polnud mina … polnud mina …”

      „Mis polnud sina? Räägi mulle. Mis juhtus?”

      Klõps lahti, leek, klõps kinni …

      „Mina mitte … Ma ei teinud midagi …” ütles naine ja tundus uuesti endasse tõmbuvat.

      „Mida sa ei teinud?”

      „Tere, siin Rawn. Me leidsime ta,” ütles Magnus toast lahkudes raadiosse.

      Dunja lõi naist veel paar korda. „Kuule, mõtle nüüd järele ja räägi mulle. Kelle veri sinu särgil on?”

      Naine vaatas maha, tundus, et ta sai alles nüüd aru, et on üleni verega kaetud.

      Klõps lahti, leek, klõps kinni …

      „Ta oli nii tore … ei teinud kunagi kellelegi liiga …” Naine oli iga hetk murdumas. „Ma vannun, et ta ei teinud neile midagi …”

      „Kellele? Kas sa nägid, et keegi tegi kellelegi haiget?”

      „Kui nad ära läksid, siis ma proovisin teda üles äratada, aga seal oli ainult veri. Igal pool veri.”

      Klõps lahti, leek, klõps kinni …

      „Kes on „nemad ”?” Dunja tõmbas käega üle naise juuste. „Kas sa mäletad, kui palju neid oli? Kas sa nägid nende nägusid?”

      Naine tundus veelgi sügavamalt mõttesse vajuvat.

      Klõps lahti, leek, klõps kinni …

      „Hallo, sa pead minuga rääkima,” ütles Dunja, püüdes silmsidet luua. „Püüa meenutada.”

      „Rõõmus …”

      „Mis mõttes rõõmus? Kas sa mõtled …”

      „Naer … kogu aeg … nagu oleks see lihtsalt üks mäng. Ja kollane. Kollane ja rõõmus.”

      „Ma ei mõista. Mida sa mõtled?”

      „Ma tahtsin neid peatada, aga ei julgenud. Neid oli liiga palju …”

      Klõps lahti, leek, klõps kinni …

      „Kas peaksime ta kaasa võtma ja teda jaoskonnas küsitlema?” küsis Magnus tuppa tagasi jõudes, ühes käes püstol.

      Reaktsioon oli momentaanne. Sekundite jooksul oli naine jalule hüpanud ja üheainsa kiire liigutusega haaranud Dunja kabuurist püstoli.

      „Magnus, mida kuradit sa teed? Langeta oma relv!”

      Magnus pigistas kahe käega meeleheitlikult oma relva käepidet ja oli kui paigale tardunud.

      „Magnus!”

      „Kaduge siit minema … mõlemad. Kaduge välja või muidu …” Naine sihtis relvaga kordamööda Dunjat ja Magnust.

      „Võta rahulikult. See on lihtsalt minu kolleeg. Sa ei pea tema pärast muretsema.” Dunja tõusis püsti, käed üleval. „Kumbki meist ei taha sulle haiget teha.”

      „Täpselt seda ütlesid nad Jensile ka.” Naine sihtis neid endiselt relvaga. „Ma ütlesin, kaduge välja!”

      „Tulista teda!” hüüdis tulemasinaga mees. „Lihtsalt tulista teda!”

      „Oota nüüd,” lausus Dunja. „Jens? Kes?”

      „Otse näkku,” katkestas mees. „Või vittu! Tulista teda vittu!”

      Klõps lahti, leek, klõps kinni …

      „Kuule, rahune maha nüüd!”

      „Põmm! Otse vittu!”

      „Rahune maha, ma ütlesin!” Dunja fikseeris oma pilgu mehel, sundides teda maha rahunema. „Ja, Magnus, jumala pärast, langeta oma relv!”

      Klõps lahti, leek, klõps kinni …

      Lask läks СКАЧАТЬ