Miinus kaheksateist. Stefan Ahnhem

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui ta naisele täielikult avaneb, pidi too teda tõeliselt aidata suutma. Theodor imes suitsu endasse ja pelgalt mõte sellest pani ta pead raputama. Nagu keegi suudaks teda kunagi aidata.

      Sellegipoolest oli ta esimestel kuudel naise juhiseid hoolikalt järginud. Ta oli rääkinud, kuidas tal läheb, mida ta mõtleb ja kuidas kõik tundub. Oma suhtest isaga, kes paistis uskuvat, et oli lapsed prioriteediks muutnud, aga tegelikult polnud teda kunagi kohal, kui need teda vajasid. Reetmisest, mida ta oli tundnud, kui ta mitmeks päevaks üksinda koju oli jäetud – reetmisest, mis tundus ikka veel lahtise haavana, aga millest keegi kunagi ei rääkinud, nagu seda polekski juhtunud. Theodor rääkis naisele paanikast, mida ta oli tundnud, kui oli olnud lukustatud kirstusuurusesse ruumi, ja hirmust, et ta sureb kohe, kui õhk otsa lõpeb. Et kõik saab läbi.

      Rääkimata skisofreenilisest pettumusest, mis oli ta üle ujutanud, kui ta mõistis, et jääb ellu. Et tema kannatused jätkuvad. Ühel hetkel oli ta isegi naisel käest hoidnud ja võtnud ta suletud silmil kaasa sügavale enda sisse. Aga naine jätkas tema survestamist sellest kõigest hoolimata, nagu oleks tal ainult üks meloodia, mida aina kordusel mängida.

      Poiss ei näinud olukorrast muud väljapääsu kui hakata valetama, öelda, et tal on sõpru tekkinud, et ta meeldib kõigile ja on muutumas populaarseks. Et tema eluisu on naasmas ja et mõnikord on tema arvates isegi lõbus kodus istuda, õppida ja oma perega hängida. Ta valetas, et klomp tema rinnus muutub väiksemaks ja ta saab lõpuks jälle kergemalt hingata.

      Aga nüüd oli naine temast ilmselt läbi näinud. Tema pidev uutest sõpradest heietamine oli sagenenud. Millest naine aru ei saanud, oli see, et ei olnud puudust inimestest, kes Theodori sõbrad tahtsid olla. Tema lihtsalt ei tahtnud kellegagi sõbraks saada. Poiss tõmbas mahvi ja vaatas kõiki neid idioote, kellest kooli õu täituma oli hakanud.

      Jobud, seda nad olid. Iga viimane kui üks neist oli lihtsalt idioot kahel jalal koos inetu aktsendiga. Aga ta oli olnud hea poiss ja polnud neist kedagi puutunud. Ta polnud seda piiri kordagi ületanud.

      Alexandra oli teistsugune. Ta erines täielikult kõikidest teistest tema klassis; ta ei rääkinud Skåne aktsendiga ega seisnud itsitades koos ülejäänud tüdrukutega. Kui poiss selle peale mõtlema hakkas, oli Alexandra ainus, kes teda kunagi tüüdanud polnud. Ta polnud kellelegi rääkinud, mida ta tunneb, aga midagi ta tundis. Ja salaja kahtlustas ta, et sama kehtib tüdruku kohta, kuna alati, kui nende silmad kohtusid, pööras too kohe pilgu ära. Täpselt nagu praegugi.

      Alexandra seisis koos paari nõmedikuga oma klassist eemal grafitimüüri ääres ja kuigi ta polnud kunagi aega võtnud, oli poiss kindel, et tüdruk polnud varem nii kaua silmsidet hoidnud.

      Tunne oli nii tugev, et ta pidi kõvasti vaeva nägema, et mitte ise esimesena kõrvale vaadata. Mida see tähendas? Kas see oli kutse temaga rääkima minna? Tüdruk paistis rõõmus. Aga mida ta ütleks? Ja mida poiss tema sõprade suhtes peaks ette võtma?

      Siis murdus nõidus. Mitte salajase pilkudemängu pärast, vaid seetõttu, et poisi telefon helises, vaigistades Lemmy tema kõrvaklappides.

      Theodor ei pidanud isegi ekraani vaatama, et teada, kes see oli. Muidugi ta helistab ja katkestab selle hetke.

      „Tšau,” ütles Theodor püüdlikult neutraalsel toonil, millest pahameel läbi imbus.

      „Tere, Theodor, isa siin. Kuidas läheb?”

      „Hästi.”

      „Tore. Ja su teraapia, kas see läks hästi?”

      „Tavaliselt.”

      „Millest te rääkisite?”

      „Isa … See on tema ja minu vaheline asi, sa tead seda.”

      „Jah, aga see pole nii, et sa ei või sellest rääkida. Kui sa tahad, ma mõtlen.”

      „Ma ei taha.”

      „Ei, ei, olgu. Täiesti teisel teemal: sa tead, et emal on homme õhtul Dunkeris avamispidu? Tahtsin lihtsalt veenduda, et oled hiljemalt kuueks seal kohal.”

      „Kas ma pean?”

      „Jah, sa pead. Ja ma mõtlesin ka, et peaksime teda üllatama reisiga Kopenhaagenisse sel nädalavahetusel.”

      „Oota, kas see tähendab, et mina pean ka tulema?”

      „Jah, see tuleb lõbus. Tead ju küll: peatuda hotellis, käia tivolis, süüa neid punaseid hot dog’e.”

      Theodor isegi ei üritanud oma ohet varjata. „Kuule, ma ei saa. Mul on järgmisel nädalal kolm testi, pean koju jääma ja õppima.” Ainult esimene osa sellest oli tõsi. Aga Theodor jääks pigem üksinda koju ja teeks koolitöid kui veedaks terve nädalavahetuse oma perega.

      „Okei, okei, räägime sellest veel täna õhtul. Võibolla ma saan sind aidata. Aga hea kuulda, et terapeudiga läks hästi.”

      Theodor lasi vaikusel enda eest rääkida ja kolm minutit hiljem, pärast kohustuslikku loba mitte millestki sai ta lõpuks kõne lõpetatud ja lasi taas Lemmyl kõlada.

      3

      EINAR GREIDE RÜÜPAS oma auravat rooibose teed, mida ta oli terve hommiku potis tõmmata lasknud, saavutamaks seda eriti rikkalikku maitset, mida ainult Celestial Seasonings’i Madagascar Vanilla pakkuda võis. Kell Helsingborgi haigla all asuvas kohtuekspertiisi meditsiini osakonnas teatas, et oli aeg kohvipausiks, ja kuigi Greide pidas kohvipause mõttetuks, ei olnud tal ka muud targemat teha kui kontrollida, et ta tee oleks täiuslik.

      Oli alles kolmapäev ja siiani oli nädal välja pakkunud kolm väga iseenesestmõistetavat surma põhjust – arstide otsused, et need lahkamised on vajalikud, olid olnud maksumaksja raha raiskamine. Aga Greide oli oma kohustusi täitnud, nagu nõutud, ja kritseldanud aruannetesse juba ammugi ilmselged vastused. Peale selle oli tal olnud aega, et oma vanast arvutist vanad e-kirjad kustutada, kontorit koristada ja vahetada paar Woodstocki plakatit välja uuemate trükiste vastu, mille ta Franziga Berliinis käies oli ostnud: vanad VW bussid, mis olid kaetud värviliste lilledega. Küsimus oli, kuidas leida tegevust kaheks ja pooleks tunniks, mis pärast kohvipausi tema vahetuse lõpuni oli jäänud. Rääkimata tervest neljapäevast ja reedest.

      Alates 2010. aasta suvest ei olnud tööl juhtunud midagi, mis temas tõelist huvi oleks äratanud, ja sellest oli juba peaaegu kaks aastat möödas. Mitte et ta kellelegi halba sooviks. Pigem vastupidi. Asi oli lihtsalt selles, et ta oli juba igavusest meeleheitel. Greide tundis end nagu jõusaali narkar, kellel on kuueks kuuks trenni tegemine ära keelatud. Ta aju oli laisaks muutunud ja täielikult kokku kuivamas. Kaks aastat tagasi oli terve klassitäis minema pühitud ja ta oli nii palju punupatse teinud – üks iga ohvri kohta –, et lõpuks nägi ta välja nagu valge Snoop Dogg. Nüüd rippusid ta juuksed lõdvas hallis hobusesabas ja ta oli hakanud tõsiselt kaaluma selle maha lõikamist.

      Greide kolleeg Arne Gruvesson oli võtnud kogu ülejäänud nädalaks tasulise puhkuse. Tal ei olnud aega isegi korralikuks kohvipausiks, kui ta juba tormas leeripeo või millegi selletaolise tähistamiseks sisseoste tegema. „Kena sinust, et mind asendada saad!” oli Arne koridorist hüüdnud ja lisanud, et hoiab telefoni läheduses juhuks, kui midagi peaks juhtuma.

      Nagu Greide helistaks Arnele, kui midagi peaks juhtuma. Nagu tal tuleks kunagi mõttesse sellele luuserile helistada. СКАЧАТЬ