Üheksas haud. Stefan Ahnhem

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ läbi koridoride labürindi oli Edelman sama sõnaaher nagu saabudeski. Oli võimatu ära arvata, kas ta muretses selle pärast, et teda võidakse pealt kuulata, või oli ta rääkimiseks lihtsalt liiga vihane. Ka Fabian oli vait, kuigi lausa pakatas küsimustest.

      Alles siis, kui nad olid juba väljas, Polhemsgatanil möllavas lumetormis, tegi Edelman ettepaneku istuda Fabiani autosse, ehkki takso ootas teda juba. Nad ületasid tänava ja Fabian tegi uksed lukust lahti, istus autosse ja käivitas mootori, et soojendus sisse lülitada. Edelman istus kõrvalistmele, pilk suunatud otse ette lumega kaetud esiklaasile.

      „Ma ei tea, kas sa oled sellest teadlik, aga Grimås on …” Edelman hingas sügavalt sisse. „Üks vana sõber, kellest ma siiani hoolin.”

      Fabian noogutas. Ammu enne tema aega riiklikus kriminaaljuurdlusbüroos oli Grimås olnud Edelmani ülemus, enne kui ta politseiteenistuse sinnapaika jättis, et poliitikale pühenduda. Jaoskonnas teadsid kõik nende kahe viljakast koostööst ning Edelman ei jätnud kunagi kasutamata võimalust rääkida, mida tema ja Grimås omal ajal korda olid saatnud. Kuid see, et nad ikka veel suhtlesid, tuli Fabianile üllatusena.

      „On sul mingitki aimu, mis võis juhtuda?” küsis Fabian.

      Edelman raputas pead. „Aga ma kahtlustan halvimat. Ja sel põhjusel on ülimalt oluline, et me uurime välja nii palju kui võimalik, enne kui Säpo puhastuspatrullid liiga kaugele lähevad.”

      „Nii et sa usud, et seda nad …”

      „Ma ei usu midagi. Aga Furhage on küll viimane inimene, keda ma usaldan.”

      „Seega peaksime uurimist alustama, kuigi Bertil Crimson …”

      „Mitte meie. Sina,” katkestas Edelman, pöördudes Fabiani poole. „Luba, ma selgitan. Osakonnas pole mitte kedagi teist, kes oleks ligilähedaseltki pädev seda ette võtma. Ja me mõlemad teame seda väga hästi.”

      „Aga kuidas ma iseseisvat juurdlust alustan, kui Bertil Crimson on selge sõnaga …”

      „Ärme nimetame seda üldse juurdluseks. Ma pean silmas seda, et … kui meie tõde päevavalgele ei too, kes siis üldse? Säpo?”

      Fabian noogutas. Edelmani jutus oli kindlasti iva sees.

      „Seega hoidu silma paistmast. Seni, kuni me rohkem teada saame, raporteerid sa ainult mulle, mitte kellelegi teisele.” Edelman ronis autost välja ja lajatas ukse nii kõvasti kinni, et suurem osa lumest vajus akende pealt maha. Fabian lülitas sisse klaasipuhastid, mis pühkisid minema viimased lumejäänused, ning sõitis tänavale.

      Ta püüdis liiklusele keskenduda, kuid tema mõtted hakkasid elama oma elu. Fabian oli püüdlustega toimunust aru saada sedavõrd hõivatud, et oli viimaks sunnitud Norr Mälarstrandil parklasse keerama, küljeakna alla laskma ja ahmima kopsudesse külma öist õhku.

      Asi polnud üksnes selles, et justiitsminister oli saladuslikel asjaoludel kadunud, vaid et Edelman oli just teda salajast juurdlust juhtima valinud. Ning ta teadis täpselt, kust alustada ja kellega ühendust võtta.

      4

      Malin Rehnberg ei ihanud midagi rohkem kui üht klaasikest täidlase buketiga punast Zinfandelit, mis tundus tema taldrikul oleva biifsteegiga hästi kokku sobivat. Kodus Stockholmis polnud tal mingit probleemi alkoholist loobuda, kui ta rasedaks jäi. Vajadus oli täiesti iseenesest ära kadunud. Siin, Taani pealinnas, olid lood teised ning tema janu oli viimase vindini üles kruvitud. Või ehk oli selles süüdi hoopis Dunja Hougaard – tema uus kontaktisik Kopenhaageni mõrvarühmast –, kellel ei paistnud olevat mingit probleemi juua üksi ära terve pudel.

      Nad olid teineteist leidnud juba konverentsi esimestel tundidel. Kahepäevasele intensiivsele konverentsile olid kogunenud mõrvauurijad kõikjalt Euroopast, et edendada rahvusvahelist koostööd. Sealsamas olid nad otsustanud saada üksteise kontaktisikuks. Nende kohtumine oli olnud nii meeldiv, et Malin tegi ettepaneku minna koos välja sööma.

      Nüüd istusid nad Nyhavnis Barocki-nimelises restoranis ja Malin hakkas tasapisi aru saama, miks taani lapsed on kogu maailmas viimased, kes rääkima õpivad. Juba pärast esimest klaasi veini lahkus Dunja Hougaard turvalisest inglise keele sadamast ja lülitus taani keelele, millest arusaamine muutus järjest raskemaks, mida enam veini ta jõi. Alguses oli Malin teda katkestanud ja palunud tal selgitada, kui midagi arusaamatuks jäi, kuid peagi leppinud vaid noogutamise ja naeratamisega, püüdes peaasjalikult konteksti mõista.

      Nüüdseks ei saanud ta enam sellegagi hakkama. Dunja sõnad olid justkui üheks pikaks arusaamatuks mulinaks kokku surutud ning enam kui korra tabas Malin end mõtlemas millestki hoopis muust – ka sellest, kui kade ta oli taanlase peale, kes ei olnud rase ning võis seetõttu juua nii palju veini, kui tahtis. Või kui kade oli ta tema erkpunaste teksaste ja keha pärast, kus kõik asus täpselt seal, kus vaja.

      Malin vihkas enese peeglist vaatamist. Ta pidi kandma inetuid rasedariideid ja oleks oma keha silmagi pilgutamata vahetanud peaaegu ükskõik kelle oma vastu. Ta oli kakskümmend viis kilo juurde võtnud ja sünnituseni oli jäänud ikka veel enam kui kaks kuud – kaks kuud põrgut.

      Isegi kui ta väga püüdis, ei suutnud ta oma kehal leida ainsatki kohta, mis ei olnud paistes, valus või lihtsalt paks ja higine. Ta tundis end suure kleepuva krampide ja hädade miiniväljana, mis ähvardas igal hetkel millekski tõeliselt valusaks puhkeda. Näiteks kõht. Ta määris seda igal hommikul ja õhtul kreemiga, mis oli nii kallis, et ta oli Andersile hinna kohta valetanud. Aga kõht oli ikkagi venitusarme nii täis, et millal iganes ta pilgu allapoole suunas, näis talle, nagu oleks temast üle sõidetud.

      „Oled sa kindel, et ei taha pisut veini?”

      Malin võpatas tagasi vestlusse. „Vabandust?”

      „Pit-sut veini,” ütles Dunja Hougaard, kes püüdis rääkida rootsi keeles, hoides samal ajal pudelit käes.

      „Tänan, kõik on hästi. Lubasin endale, et ei joo tilkagi alkoholi seni, kuni rase olen.”

      „Miks?” Dunja näis siiralt segaduses olevat, mis pani Malini mõtlema, kas ta ikka külastab naaberriiki või hoopis teist planeeti.

      „See lihtsalt ei ole lootele hea. Alkohol satub platsentasse ja …”

      „See on nii rootsilik.”

      „Misasi?”

      „Teil on nii palju reegleid ja keelde – kui nüüd päris aus olla, siis sa lihtsalt kardad. Kui palju kahju üks väike klaasike veini ikka teeb?”

      Malin hingas sügavalt sisse, et ärritust tagasi hoida. „Võib-olla ei ole see Taani veel jõudnud, aga tegelikult on tehtud päris palju uuringuid, mis näitavad, et kui ema joob alkoholi, siis areneb loode halvemini ja ADHD risk kasvab. Pealegi …”

      „Ei, see küll tõsi ei ole.” Dunja võttis lonksu veini ja kohtas Malini pilku. „Meil siin Taanis lõpetati just üks uuring mitme tuhande viieaastasega ja leiti, et need lapsed, kelle emad jõid raseduse ajal kaks ühikut päevas, ja need, kelle emad loobusid alkoholi joomisest täielikult, ei erine mitte milleski.”

      „Ma saan aru, kuigi see kõlab kummaliselt. Teisalt võivad nad nende uuringutega tõestada peaaegu ükskõik mida. Asi on selles …”

      „Tead, mida СКАЧАТЬ