Üheksas haud. Stefan Ahnhem

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      „Oodake. Kas me ei võiks lihtsalt …”

      „Siin koolis on meil klassis mobiiltelefoni kasutamise suhtes range nulltolerants. Ma ei näe põhjust, miks me peaksime täiskasvanutele erandi tegema.” Ta jätkas paberite kokkukorjamist ja pani need oma kirjamapi vahele. „Vastake oma tähtsale kõnele ja mina lähen kohtuma lapsevanematega, kes oma laste vastu huvi tunnevad. Meeldivat õhtu jätku.” Ta tõusis püsti.

      „Oodake, see kukkus nüüd küll täiesti valesti välja,” ütles Fabian samal hetkel, kui telefonist kostis sissetuleva häälsõnumi märguanne. Palun ütle, et jätsid mulle sõnumi selgitusega, mis on juhtunud, mõtles Fabian. „Vabandust. Muidugi olen ma siin ainuüksi Matilda pärast.”

      Õpetaja, kelle nime Fabian unustanud oli, heitis talle peaaegu põlgliku pilgu. „Hästi. Proovime ühe korra veel.” Ta avas uuesti oma mapi ja võttis välja Matilda kausta. „Tavaliselt me sellistesse asjadesse ei sekku, aga me oleme arvamusel, et teie tütre puhul on see väga oluline ja vajalik. Meil on mure, et kui te midagi ette ei võta, siis võivad tema õpingud ohtu sattuda.”

      „Vabandust, aga ma vist ei saa aru. Mida ette ei võta?”

      Klassijuhataja tõstis lauale ühe joonistuse. „Siin on üks tema viimastest töödest. Ja noh, vaadake ise.”

      Fabian tundis pildilt ära iseenda. Ta kandis sokuhabet, mille mõne nädala eest maha oli ajanud. Sonja seisis otse tema vastas, kööginuga käes. Mõlemal neil olid erepunased näod ja suud karjumiseks pärani lahti. Ta mäletas, kuidas oli Sonjale ette heitnud, et too õhtuti liiga palju töötas. Naine oli sellest põlema läinud ja ladunud ette kõik viimase paari aasta hilisõhtud, mil Fabian töö tõttu kodust eemal oli olnud, ning süüdistanud teda selles, et mees üksnes oma vajaduste eest hoolitseb.

      Nad olid kokku leppinud, et ei kakle kunagi laste ees, kuid vihahoos oli ta naist isegi lahutusega ähvardanud.

      „Ma ei tea, mida öelda. See, see on …”

      „Ja siin on veel üks,” katkestas klassijuhataja teda.

      Sel korral oli pildil kujutatud Matilda magamistuba. Fabian tundis ära tütre voodi kohal oleva tapeedi ning pildi alumises servas olid tema pehmed mänguloomad patjade kõrval reas just nagu päriseluski. Väike osa Fabianist ei suutnud maha suruda uhkust selle üle, kui oskuslik joonistaja tema tütar on, teine osa temast aga nägi vaeva, et taibata, mis oli kirjutatud jutumullidesse, mis illustreerisid teisel pool seina käivat tülitsemist. Sel korral puudutas see seksi, ja niipalju kui ta aru sai, olid mõned read tõele valusalt lähedal.

      Üle kõige soovis Fabian läbi tooli vajuda ja sellest ruumist välja pääseda.

      „Ma saan muidugi aru, et paljuski on tegemist fantaasiate ja liialdustega, aga see teema kajastub kõiges, mida Matilda praegu teeb, ja ma arvasin, et oleks hea, kui ka teie sellest teaksite. Kui mina oleks lapsevanem, siis ma tahaksin seda teada.”

      „Loomulikult,” ütles Fabian, püüdes varjata telefoni, mis tema peos taas vibreerima hakkas.

      Björngårdi koolist väljudes helistas Fabian Edelmanile, kuid telefon andis kinnist tooni. „Vaata, Matilda, nüüd on lund veel rohkem.” Ta heitis pilgu üle kooliaia, mida kattis paks kiht värsket lund. „See on kena, eks ole? Saate homme lumememmesid teha.”

      „Selleks ajaks on sellest ilmselt ainult lörts järel,” vastas Matilda ja hakkas trepist alla astuma.

      „Matilda, oota.” Fabian kiirustas talle järele. „Ega sa ei muretse, et su ema ja mina lahku läheme, ega ju?”

      „Ah sellest te siis rääkisitegi.”

      „Nii? Kas muretsed?”

      Küsimusele vastamata tormas Matilda auto suunas, mis oli pargitud teisele poole tänavat.

      Fabian tõstis uste avamiseks autovõtme, et tütar saaks sisse hüpata ja istet võtta. Ta tahtis Matildale järele kiirustada ja talle seltsi pakkuda, kuid ei teadnud, mida tüdrukule öelda. Lõppude lõpuks oli Matildal ju õigus. Kui nad sellisel moel jätkavad, on vaid aja küsimus, millal täielikust läbikukkumisest saab tõsiasi. Tema, kes oli lubanud mitte üksnes Sonjale, vaid eelkõige iseendale, mitte kunagi oma vanemate jälgedes käia – tulgu mis tuleb. Et ükskõik, kui raskeks nende olukord ka ei muutuks, ei suuda miski mitte kunagi sundida neid võitlemist lõpetama ja alla andma.

      Nüüd ei olnud ta enam kindel.

      Kuigi rehvid olid õhust tühjad, oli ta velgedel edasi sõitnud nii kaua, et nüüdseks oli üsna kahtlane, et neid veel parandada saab. Ta ohkas ja peatus keset koolihoovi, et helistada Malin Rehnbergile.

      „Fabian, kus sa olnud oled? Ainus, mis sind praegu päästab, on see, et ma olen hetkel sinust enam kui kuuesaja kilomeetri kaugusel. Kas sa tead, et Herman on mulle pinda käinud nagu mingi kuradi kaan lihtsalt sellepärast, et sina pole suvatsenud telefonile vastata? Ta kohtleb mind, nagu ma oleks tema sekretär. Jah, ma tean, et kedagi ei huvita, aga ma olen juhtumisi Kopenhaagenis ühel seminaril, mis on tegelikult päris huvitav.”

      „Okei, aga kas sa tead mis …”

      „Aga voodid on siin sitad ja lisaks sellele tunnen ma end nagu higist leemendav paistes siga.”

      „Ma saan aru, aga …”

      „Ja mind ei huvita, et mul on kaks kuud jäänud – kui need lapsed varsti välja ei vupsa, võtan ma midagi illegaalset ette! Vot sellises seisus olen. Halloo? Fabian? Oled sa veel seal?”

      „Kas ta rääkis sulle, milles asi on?”

      „Mulle ta seda ei öelnud. Ilmselgelt on asi äärmiselt tähtis, aga mul on üks idee.”

      „Okei.”

      „Püüa vastata, kui ta järgmine kord helistab.”

      Fabian kuulis klõpsatust ning tal ei jäänud üle muud, kui omaette nõusolevalt noogutada. Ta lootis samuti, et Malini rasedus saab varsti läbi. Viisteist sekundit hiljem saatis Malin talle sõnumi, vabandades oma karmi tooni ja lubades, et kui see „põrgulik rasedus” ükskord läbi saab, on ta jälle tema ise.

      Fabian istus autorooli ning vaatas tagaistmel istuva Matilda poole.

      „Mis sa arvad, kui peatuks õige Ciao Ciaos ja võtaks pitsa?” Matilda kehitas õlgu, aga Fabian märkas, kuidas tüdruku nägu pisut helgemaks muutus, kuigi ta püüdis seda kõigest väest varjata. Fabian käivitas auto ja pööras Maria Prästgårdsgatanile, tehes samal ajal uuesti katse Edelmani kätte saada.

      „Tere, Herman, näen, et oled helistanud.”

      „Ma oletan, et pean selle eest Malinit tänama.”

      „Olin koolis arenguvestlusel ja sain alles nüüd …”

      „Ja-jah, olgu. Ma helistan sel põhjusel, et mind kutsuti täna õhtul kella kaheksaks Säposse ja ma tahan, et sa minuga kaasa tuled.”

      „Täna õhtul? Vabandust, aga olen täna lastega üksi. Miks see nii oluline on, et ma …”

      „Kes СКАЧАТЬ