Foto. Penelope Lively

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pärastlõuna ja suur osa päevast on raisku läinud.

      Foto hõõgub ümbrikus ja Glyni peas.

      Glyni töömeetod on erapooletu hinnangu andmine. Tõendipõhine hinnang, olemasolevate faktide kaalutlemine. Süsteem, tänu millele on ta avaldanud mitmeid raamatuid, kirjutanud palju artikleid, pidanud hulgaliselt loenguid ja ettekandeid ning kirjutanud retsensioone. Muidugi käivad sellega kaasas ka isiklikud hinnangud: Glyn on tuntud oma jõuliste arvamusavalduste ning oma seisukohtade tarmuka kaitsmise poolest. Kuid erapooletu vaatlemine ja tasakaalukas lähenemine on kõige olulisemad.

      Kui heita erapooletu pilk Glynile endale praegusel ajal, näeks umbes kuuekümnest, pingsalt arvutiekraani jõllitavat meest tumedate tõrksate juustega, milles võib näha üksikuid halle salke. Kandiline, robustsete näojoontega nägu, millel ilmselgelt on tulnud küllaltki palju väljas värskes õhus viibida: punetav, ilmastikust mõjutatud farmeri nägu. Suured pruunid silmad, paksud kulmud. Suunurgad allapoole, mis ehk osutab sõjakale keskendumispüüdele. Ta toksib klaviatuuri, teeb palju vigu: kahe sõrmega trükkija. Iga natukese aja tagant võtab ta kõrvalasuvast virnast paberilehe, heidab sellele kõrvalpilgu ja lükkab kohe hooletult eemale.

      Tegemist on töötoaga, see on selge. Seinad on ääristatud maast laeni raamaturiiulitega, mis nii vertikaalselt kui horisontaalselt pungil raamatuid täis. Laudadel ja toolidel paberivirnad. Kartoteegikapid. Toas on vaid üksikud dekoratiivsed tarbetud esemed: paar Staffordshire’i terjereid kaminasimsil, läikiv kann aknalaual, kulunud Pärsia vaip põrandal. Raamitud Ordnance Survey kaart, mis kujutab tükikest Yorkshire’i maakonnast 19. sajandi keskel. Mõned aerofotod rohelisest maastikust. Glyni enda värvifoto, millel ta on mõnikümmend aastat noorem: nägus meesterahvas tuulisel mäenõlval; foto allserva on kritseldatud mõned allkirjad ja sõnad „Tervitustega meie kõigi poolt. „Changes in the Land“ tiim, 1980“.

      Eemalduge – vaadelge kogu pilti eemalt, kaugemalt –, ja te näete, et töötuba asub majas puudega ääristatud tänaval, kus on kõrvuti väikeste aedadega ridaelamud: see on 1930ndate elurajoon, sõjaeelne Lõuna­Inglismaa äärelinn; eemalduge veelgi kaugemale, täiesti erapooletusse ülaltvaatesse taevast. Avaneb vaade linnale, kuhu on kokku kuhjatud kive, telliseid, puitu, klaasi, metalli. Kõrgendikul, kesk seda segadikku kõrgub katedraal. Madalamal on kitsa jõeoruna teederägastik, mida ümbritsevad korstendega ridamajade rivid, pargivöönd, ametiasutuste kvartali valged kaljuseinad, ja linna serval korrapärane geomeetriline ülikoolilinnak, Glyni töökoht.

      Inimesi pole; on vaid putukatena roomav autoderodu. Glyni maja ei paista enam, see on sulandunud linnamassiivi, vaid väike kastike teiste samasuguste kastikeste reas. Ja see massiiv, mõistetamatu keeruline segadik, valgub servades laiali, hajub ja hajub, kuni sellesse lainetab ilmaruum. Või õigemini ilmaruumid: ruudukujulised ja kolmnurksed, ristkülikukujulised ja pikergused ja väändunud kujuga, servades kohati tumedad kõrgendikud. Tumedad poorsed massid, pikad kahvatud jooned, mis lõikuvad eemale kaugusesse. Siin­seal linnatihendiku miniatuurne versioon, väike energia kontsentratsioon joonte ühinemiskohas. Ja siis lõpuks annab ruum alla – on mingi leke, immitsus, punguv rahutus, mis muutub taas linnaformaadiks: enigmaatiline sulandumine enne ja nüüd, kõik toimumas samaaegselt.

      Muidugi vaid juhul, kui saad aru, mida sa näed. Kui sa oled Glyn Peters, kes nüüd on arvuti tagant püsti tõusnud ja avab kapi laiu madalaid sahtleid. Ta leiab, mida otsib – kaardi ja suure aerofoto. Laotab need kõrvuti, uurib süvenenult aerolaotust, nähes mitte selle ruumi ja kuju, vaid ajakihtide ladet. Ta näeb kõrvuti asetsevaid sajandeid, mis üksteist ülimalt mõjutavad, üksteist tükeldavad, üksteist eest ära tõukavad. Ta näeb keskaja talupoegade tööd 18. sajandi suletud alade tugevate piiraedade all; ta näeb kunagist Rooma teed tänapäeva kiirtee all; ta näeb normannide lossi rohelist kalmet, mis on end kesk linnakeskuse virvarri välja pistnud.

      Glyn näeb iseend, määramas oma kohta ajas. Olin seal, tegin seda. Seal on Bishops Munby, kus ta veetis suve 1976. aastal, juhtides kadunud keskaegse küla väljakaevamisi. Ta näeb tänini selgelt seda maa­ala, selle paljurääkivaid mullakamakaid ja ­valle, kallakuid, hulka väikesi ehitisi, mis seal kunagi olid asunud, külatänavat, kalatiikide riba. Päevi täis päikest, vihma, ringiuitavat uudishimulikku lehmakarja, ajutist kohvikutelki. Ta mäletab õhtuid kohalikus kõrtsis, lõbusat tudengikampa, kes seal tööl oli. Ta näeb tütarlast Durhamist: keegi Hannah, noor õppejõud, kellega neil tol ajal vastastikku rahuldust pakkuv kokkulepe oli: lühikesed narmendavad teksapüksid ja pikad pruunid sääred, vandenõulaslik naeratus, mis mullavalli kühveldades välgatas.

      Glyn satub taas samasse kohta kümme aastat hiljem, kokkusulandunud tööstuslinnade keskele, sobitades tänavamustreid vanade maamõõdistuse kaartidega. Üksildane töö, ümberringi keerlemas kohalik elu, inimesed heidavad pilgu kirjutusaluse ja seljakotiga mehele, kes edasi­tagasi luusib. See oli tormiline aeg, mil ta kirjutas parajasti tähtsat raamatut ja peas keerlesid igasugu projektid. Ja Kathi hääl kostab siia – pühkides minema läikiva pinna, mida Glyn põrnitseb ja mis nüüd asendub odava hotelli lõhnaga, kus Glyn tol ajal tavaliselt peatus –, Kathi hääl telefonis: „Ma lähen mõne päeva pärast paariks nädalaks Prantsusmaale koos mõnede tuttavatega, sest sind ei näi sel suvel siin olevat.“ Paus. „Kas sa armastad mind?“ küsib Kath. Glyn paneb hotellitoas märkmeid paberile, ja siin on Kath, sada viiskümmend miili eemal. Ikka veel kostab ta hääl. Glyn kuuleb vaid Kathi häält, tema enda hääl on kustunud. Mida ta Kathile tookord vastas? Tont seda teab.

      Glyn vaatab laiali laotatud aerofotolt üles ja põrnitseb lööduna aknast välja. Kummaline. Sõnad, mida ta oma peas kuuleb, on teiste, mitte kunagi tema enda sõnad. Teised on need, kes midagi ütlevad, tema ei vasta. Puudub vastastikune mõttevahetus, olulised tõendid on puudu. Ja ma ei ole kunagi olnud inimene, keda võiks pidada sõnaahtraks, mõtleb Glyn.

      Huvitav. Mälu toimimine näib enamjaolt olevat vastuvõttev: mida me näeme, mida kuuleme. Oleme tegevuse keskel, kuid mingil moel eemaldame end pildilt. Glyn sorib veel mälus ringi ja avastab, et ei kuule enamikul juhtudel oma häält. Vaid harva, kui ta loengut on pidanud või kaamera ees seisnud, on seda kuulda, küllap seetõttu, et siis olid tal read paberil ette valmistatud ja jutt juba tuttav. Kuid kõigis stseenides teistega on ta vait – tema, kes ta harva vaikis.

      Glynile torkab pähe, et võib­olla on mängus paljuütlev analoogia surnute vaikimisega. Müriaad surnuid, kelle elud teda puudutavad ja kelle tegevusi ta püüab rekonstrueerida selle alusel, mida nad endist maha on jätnud – kive ja telliseid, mis on tekitanud segadust maastikul ja paberitormi tuhandetes arhiivides. See tohutu vaikiv mass, mis sooritas kõiksugu tegusid, kuid ei saa sulle jutustada, kuidas tundus see neile endile – nende hääli on kuulda vaid kellegi teise kaudu, filtreerituna, lahustununa, moonutatuna. Jah, see võiks küll olla rabav lõik mõnes tulevases artiklis. Pane see kirja. See mõte ei pruugi päris vettpidav olla – aga päevikud, kirjad? –, kuid on väärt edasi kaalumist.

      Glyn põrnitseb endiselt oma aia hooldamata ristkülikut, mille pügamata murul patseerib tuvi ja kus kasvava kirsipuu tüve mööda laskub sujuvalt alla orav. Glyn astub neil päevil harva aeda, ja maja on talle lihtsalt vaid voodiks ja töötoaks. Kui ta tunneb vajadust seltskonna järele, kutsub ta kellegi pubisse sööma – mõne kolleegi või doktoriõppe üliõpilase. Kui on vaja pikemat lohutust, on olemas Myra, kes töötab ülikooli kantseleis. See on diskreetne suhe; Myra on ammu leppinud, et püsivat suhet pole kaardid neile ette näinud ja et kõik nende vahel peab jääma nende eraasjaks. Myra valmistab keskpärase pühapäevaeine, ta voodi on pehme ja sügav; Glyni habemeajamisasjad ja hambahari on ka Myra vannitoa kapis.

      Glyn vaatab oravat, hajevil. Orav teeb murul ringe; jääb aeg­ajalt liikumatuks, täiesti paigale, saba rõngas. Siis sööstab põõsastesse ja kaob.

      Glyn tuleb mõtetest tagasi, enda peale vihane: ta ei ole mees, kes töötamise ajal aknast oravaid vahiks. See on emotsionaalsest pingest СКАЧАТЬ