Jaht varjudele. Sari "Harlequin". Karen Harper

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Claire politseinikule. „Jah, muidugi võivad nad sisse tulla.“

      Aga see ei olnud tema pere. See oli Markwood, Benton ja Chase’i vanempartner advokaat Nick Markwood, kes täna ei kandnud ülikonda, vaid halle vabaajapükse ja erksinist golfisärki. Ta võttis politseiniku käest roosid ja istus Claire’i voodi kõrvale toolile ning pani lillekimbu tema tekiga kaetud jalale. Nagu idioot lootis Claire, et tema soeng näeb kena välja. Vähemalt oli tal hommikumantel selle totra haiglakitli peal.

      „Ma tunnen seda politseinikku,“ ütles ta. „Ma palusin tal mitte öelda, et see olen mina, kartsin, et te pole nõus minuga kohtuma. Me olime vastaspooltel ja ma tean, et ilmselt te vihkate mind, et ma teid niimoodi piinasin. Aga mul on ettepanek – tööpakkumine –, kui te olete nõus mind kuulama.“

      „Ma ei vihka teid, ja ma tahtsin teid tänada, et te mind eile aitasite. Nad tegid mulle vereülekande, aga asi oleks võinud hullem olla, kui te poleks verejooksu peatanud.“ Ometi, mõtles Claire, ei tähendanud see, et ta oleks meest usaldanud. Aga kui ta pakub talle tööd selles mainekas advokaadibüroos …

      „Hästi, ettepanek on selline,“ alustas Nick pahkluud teise jala põlvele tõstes. „Ma kavatsesin sellest teiega rääkida just enne seda, kui teid tulistati. Mul oleks kohe St. Augustine’is ühe tähtsa asja juures teie abi vaja.“

      „St. Augustine’is? Kas teil on seal kontor? Praeguses olukorras – mul on väike tütar – ei saa ma tegelikult kodust kaugel töötada.“

      „Mul on vaja teie teadmisi ja andeid ja samuti on neid vaja süütul naisel, kes on mu sõber. Kui me kiiresti ei tegutse, võidakse ta peagi mõrvas süüdi mõista. Tema ema on surnud ja tütre süütus sõltub sellest, kas surm oli õnnetusjuhtum, enesetapp või mõrv. See ei mõjuta mitte ainult teda, vaid ka Florida osariiki. Ütlematagi on selge, et teie vaev saab tasutud. Ma sooviksin teid konsultandina palgata, lasta teil seal mõned küsitlused läbi viia. Me peame tõestama, et tütar ei sooritanud mõrva.“

      „Võib-olla, kui tegemist oleks kohaliku juhtumiga, aga St. Augustine on nii kaugel, kui osariigi piires üldse minna saab. Nagu ma ütlesin, on mul siin kohustusi.“

      „Ma kuulsin, et teid lastakse täna haiglast välja. Ma olen kindel, et te tahate koju tütre juurde minna, aga kas me saame sellest üsna pea uuesti rääkida, viin teid asjaga rohkem kurssi. Nägin koridoris teie raviarsti ja ta ei lubanud mul praegu kauaks jääda.“

      Claire’i silmad läksid pärani ja alumine huul vajus alla, enne kui ta oleks jõudnud end takistada. Selle mehe haare hämmastas teda. Ta tundis ukse taga seisvat politseinikku, ta oli juba tema raviarstiga rääkinud. Kas tema tervislik seisund ja haiglast väljakirjutamise aeg ei olnud mitte konfidentsiaalne info? Kas see supermanipulaator on selline klient, keda ta võib usaldada? Claire poleks tegelikult tohtinud ka vaest surnud Fred Myronit usaldada. Aga seda tööd oli tal küll hädasti vaja ja see võis endaga kaasa tuua teisi. See kõlas nagu oluline asi.

      „Claire, kas ma võin teid homme keskpäeval peale võtta ja Lake Avaloni äärde viia? Ma võtan lõunasöögi kaasa. Ajame juttu ja ma räägin kõigest. Juhtumist, inimestest – loomulikult teie palgast. Kui te just ei eelista hetkel avalikke kohti vältida.“

      „Ma ei kavatse oma laua alla pugeda. Pealegi polnud need kuulid kindlasti mulle mõeldud. Tõesti, mul ei ole vaenlasi … mitte selliseid, kes midagi niisugust teeksid.“

      Alles eile oleks Claire öelnud, et see mees on tema vaenlane, sest ta oli üritanud tema tunnistust tükkideks lammutada. Ta ei tohiks meest praegugi usaldada. Claire ei kavatsenud mingil juhul Edela-Floridasse minna, et jumal teab kui kaua osariigi kirdeosas tööd teha. Sama hästi oleks ta võinud Alaskasse minna – sellestki teadis ta sama palju. Ja see pidi kogu osariigile mõju avaldama? See mees on sõnaosav, oskab inimesi veenda, aga mitte teda.

      „Ma ei taha tegelikult võimalikke mõrvareid profileerida,“ ütles Claire mehele. „See võib olla keeruline ja ohtlik. Seda te ju tahate, eks ole, kui väidetavalt on tegemist mõrvaga? Lifeboat Sorento vastu püüdsin ma ainult tõestada, et Sol Sorento on elus. Ma ei avastanud midagi, mis oleks viidanud sellele, et sõbrad ja sugulased tahtsid tema surma või oleksid mõrva sooritanud.“

      Nick pani mõlemad jalad põrandale, toetas küünarnukid põlvedele, kummardus lähemale ja naelutas oma hõbedase pilgu naisele. „Mõelge sellest siis nii. Ma ei palu teil profileerida mitte mõrvarit, vaid ohvrit. Selle naise tütar poleks kindlasti emale viga teinud. Lahkunut vaevasid paanikahood, ta kasutas tugevaid ravimeid, nii et ta võis kogemata või meelega üledoosi võtta. Tegemist oleks sellega, mida te nimetate kohtupsühholoogiliseks lahanguks. Ma tahan teid sellele tööle. Ja siis vaatame edasi.“

      Ma tahan teid … Ja siis vaatame edasi … Ja lahkunut vaevasid paanikahood … tugevad ravimid … Claire sulges korraks silmad. Tal oli sellest vaesest naisest ja tema tütrest kahju. Ja ta ei tahtnud seda tunnistada, aga teda liigutas Nicki kirg selle juhtumi vastu.

      Claire hämmastas ja ehmatas end sõnadega: „Helistage ette. Aga miks me ei võiks teie kontoris kohtuda?“

      „See on ex officio, ei kuulu firma asjade hulka. See on teatud mõttes heategevus, mida ma toetan, tagasihoidlik firma nimega South Shores, mis tegeleb ainult teatud enesetapp versus mõrv juhtumitega.“

      Nüüd pidas Claire end hulluks, et mehega sellest üldse rääkis. Aga samal ajal oli ta uudishimulik ja tundis tohutut kiusatust – seda ei tekitanud muidugi mitte mehe karisma –, vaid saladused, mida mees oli seni paljastanud.

      „Ma helistan homme hommikul,“ lubas Nick püsti tõustes. „Leidsin numbri teie kodulehelt.“ Ta tõstis käe ja astus välja, ilmselt püüdis ta lahkuda, enne kui Claire oleks jõudnud jälle ümber mõelda.

      Vähemalt oli ta andnud nõusoleku ainult mees ära kuulata. Liiga hilja taipas Claire, et oli pihku surunud paberit, millesse bukett oli lillepoes pakitud. Ta kortsutas paberi nii väikeseks kokku, et torkas endale roosiokkaga pöidlasse. Ta ei tohtinud tõesti rohkem verd kaotada, mitte ühtki tilka. Ja kas see oli märk?

      Ta pidi tunnistama, et klientide valimisega ei olnud tal viimasel ajal vedanud. Nick Markwood vastas kirjeldusele, mida Claire’i ema, kellel oli alati nina raamatus, oli kasutanud romantilise poeedi lord Byroni kohta: hull, paha ja ohtlik tutvus.

      „Darcy, aitäh, et meid Lexiga koju tõid, aga sa ei pea siia jääma,“ ütles Claire nooremale õele pärastlõunal, kui nad haiglast koju jõudsid. „Sa oled oma kohustused juba enam kui täitnud.“

      „See pole kohustus, suur õde. Armastus. Armastus on võti, nagu selles laulus, mida lapsed kogu aeg ketravad. Ma vannun, ma hakkan karjuma, kui ma seda veel ühe korra kuulen.“

      Nad embasid – see tähendas, Claire embas teda ühe käega ja Darcy kallistas teda õrnalt, enne kui nad köögilaua ääres istet võtsid. Darcy oli ta koos Lexi ja enda nelja-aastase Jillyga koju sõidutanud. Lexi oli kogu sõidu aja tagumisel istmel Claire’i kaisus olnud ja hoolimata haavatud käest oli tal õnnestunud tütart ohtralt kallistada.

      Oli laupäev ja Darcy abikaasa Steve oli nende kuueaastase poja Drew’ga kodus. Tüdrukud olid Claire’i elutoas ja mängitasid aina uuesti Disney multifilmi „Lumekuninganna“ laulu „Olgu nii“.

      Lumekuninganna, mõtles Claire, nii ta end tundiski. Nagu oleks haavatud käsi keha külge jäätunud, nagu oleksid tema kolmkümmend kaks eluaastat jääs ja pausil. Nagu oleksid tema tunded Jace’i vastu jääs. Ta väristas end, meenutades, kui kohutav see oli, kui ta ärkvel lamas ja tundis, kuidas ta paariks СКАЧАТЬ