Jaht varjudele. Sari "Harlequin". Karen Harper

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ luud tabanud. Ainult üks kolmest suurest käsivarrelihasest oli vigastatud. Traumapunktis oli talle vereülekanne tehtud, kui ta veel rahustite mõju all oli, kuul oli välja võetud, haav puhastatud, mingi sinise liimitaolise asjaga kokku liimitud ja kinni seotud, lisaks sellele oli käsi roosa sidemega kaela seotud. Arst oli öelnud, et nahk muutub kleepuvaks ja hakkab sügelema, aga peaks kenasti paranema.

      „Ma näen, et te olete hommikusöögi ära söönud. Tunnete end mõistuse piires hästi?“ küsis Mandy-nimeline õde, kui ta hommikusöögilaua kõrvale lükkas ja Claire’i jälle elektroonilise kraadiklaasiga kraadis. Miks hakkasid arstid, õed ja hambaarstid alati lobisema või küsimusi esitama, kui sul midagi suus oli?

      „Mhm-mm,“ ütles Claire.

      „Tore. Tegime teile paremasse kätte teetanusesüsti, see võib veidi hell olla. Mõnikord võivad traumapunktis mälestused hirmu ja valu pärast kummalised tunduda ja ma tean, et teil jäi kolm doosi rohtu võtmata, enne kui me taipasime, et te olete narkoleptik. Te peaksite tõesti sellekohast käevõru kandma. Teie õde pidi meile ütlema.“

      „Mhm-mm.“

      Tegelikult oli see mõistlik ettepanek, nii et ehk tuleb sellest jamast ka midagi positiivset. Ta oli nii tugevate rahustite mõju all, et ei mäletanud traumaosakonnast ega eilsest õhtust suurt midagi. Aga ta ei tahtnud inimestele seletada, mida tähendas käevõru märkega NARK. Mida vähem inimesi tema narkolepsiast teadis, seda parem. Tänu taevale polnud ravimite võtmata jätmine kutsunud esile üht tema jubedatest painajatest, aga ta oli valmis kihla vedama, et selle eest võis ta tänada haigla rahusteid. Regulaarne ravimite võtmine, uinakud ja igapäevased ergutajad olid eluliselt vajalikud.

      Mandy võttis kraadiklaasi Claire’i suust, vaatas seda, silmad kissis, ja ütles: „Palavikku ei ole, väga hea. Enne kui me teid täna haiglast välja kirjutame, tahan teid hoiatada, et te ei laseks end sinikatest heidutada. Teie käsi läheb nahaaluste lümfitunnelite juurest jubedalt mustaks ja siniseks, see võib meenutada triipe.“

      Claire ohkas. „See on väike hind, arvestades, et mu klient tapeti. Ta on juut, nii et tema naine tahab ta varsti maha matta. Tal on kaks täiskasvanud last. Ma tunnen neile kõigile kaasa.“

      „Nad ei saa teda enne järgmist päikeseloojangut matta. Lahang. See on sellise – tragöödia – puhul tavaline.“

      Claire noogutas ja võitles sooviga nutta, Fredi pärast, enda pärast. Mõte füüsilisest lahangust psühholoogilise asemel, mida tema läbi viis, oli kohutav.

      Keegi hüüdis koridorist ja Claire võpatas. Tema õlga läbistas valusööst. Heli ei meenutanud lasku, aga tõi talle kõik värskelt meelde. Claire ei kavatsenudki traumajärgse stressi sündroomile alla anda, arvestades, mida kõike ta oli pidanud läbi elama.

      Ta küsis Mandylt, kes oma väikese sülearvuti taga klõbistas: „Kas nad teavad, kas mul on füsioteraapiat vaja, et kõik jälle tööle hakkaks?“

      „Seda otsustakse umbes nädala pärast. Kodeiiniga Tylenol 3, mida te praegu saate, peaks valuga hakkama saama, kui te kätt väga palju ei kasuta, aga doktor Manning kirjutas retsepti ka kangema kraami jaoks, kui teil peaks seda vaja olema. Arvestades tugevaid ravimeid, mida te võtate, pidage meeles, et peate kangemaid valuvaigisteid võtma säästlikult. Ja mõnda aega ei tohi te autot juhtida.“

      Claire ohkas uuesti. „Ma olen harjunud, et seda tuleb aeg-ajalt ette, ehkki pärast seda kui olen oma narkolepsiaravimite doosid paika saanud, on mulle antud luba autot juhtida. Taksosõidud on päris kallid. Ma ei saa lasta sugulastel end pidevalt sõidutada nagu väikest last. Jah, ma luban olla ettevaatlik. Uskuge, ma olen seda alati. Olin lihtsalt valel ajal vales kohas. Ma arvan, et tapja sihtmärgiks oli Fred või koguni keegi teine, kes seal läheduses viibis.“

      „Ma arvan, et seda ütlesite ka politseinikule, kes teid eile õhtul küsitles.“

      „Oh, muidugi. See on ähmane, aga ma mäletan seda. See polnud sama mees, kes mu ust valvas. See oli Fredi mõrvaga tegelev uurija. Soovin, et oleksin osanud teda aidata.“

      „Kui ma tohin küsida – noh, ma pole kunagi ühtki narkoleptikut kohanud, olen sellest ainult õpikutest lugenud. Ravimitega saab haigust kontrolli all hoida? Kas teil on ka katapleksia, kaotate kontrolli lihaste üle, kui ärkate või erutute? Mis te arvate, kas sellepärast nii kiiresti kukkusitegi?“

      „Mul on kerge katapleksia, mida ma ühe ravimiga kontrolli all hoian. Ma arvan, et kukkusin, sest kuul keeras mu ringi – võib-olla oli see instinkt, mis sundis maha viskuma. Kui ma end liigselt ei väsita ega eruta, siis ravimid ja üks või kaks väikest uinakut koos stimulantidega nagu kofeiin, isegi šokolaadi näol, teevad imet. Lapsena oli mul väga raske. Ma nägin jubedaid painajaid, arvasin, et vaimud jälitavad mind. Inimesed arvasid, et ma olen laisk või rumal. Mind nöögiti – kiusati – omajagu.“

      „Ma ei hakka julmadest inimestest iial aru saama. Ma usun, et nad on ebakindlad ja ründavad teisi, et enda enesetunnet parandada, tunda end kellestki teisest tugevamana.“

      „Tavaliselt varjan oma haigust inimeste eest, sest neil on raske sind usaldada, kui nad eeldavad, et sa võid iga hetk magama jääda – kustuda,“ tunnistas Claire pigem iseendale kui Mandyle. Siin ta nüüd oli, rääkis oma elu painajatest vabalt õele, ometi oli ta seda oma mehe eest varjanud. Claire kujutles Jace’i – kena välimusega heledapäist sportlikku perfektsionist Jason Andrew Brittenit – karjumas ja jalgu trampimas, kui ta lõpuks naise peidetud ravimid leidis ja teada sai, mille jaoks need olid.

      „Andke andeks,“ ütles Mandy. „Küllap see oli väga raske.“

      Claire sosistas: „Ma ei arvanud kunagi, et satun haiglasse ja mu diagnoosil võiks tähtsust olla. Sellest on abi, kui saab kellegagi rääkida – kellegagi, kes mõistab, nagu arstiga, kes mind lõpuks aitas. Mu õde ja vanemad teadsid ka, aga mitte keegi teine.“

      Mandy patsutas Claire’i tervet õlga, nad olid hetke vait. „Muide,“ ütles Mandy, „televisioon ja ajalehed on tulistamist palju kajastanud, isegi riiklikud kanalid. See on USA TODAYs ja ma märkasin enne kodust väljatulekut, et sellest oli lugu saates Good Morning, America. „Surmavate tagajärgedega tulistamine kohtuhoones… Eeldatavalt kaks aastat tagasi surnud mees on hauast tõusnud ja pettuse eest vangis,“ sellised asjad. On vast viis, kuidas kuulsaks saada, või mis?“

      Claire piirdus silmade pööritamisega. Korraga olid silmad ainuke kehaosa, mis ei olnud hell. „Kas politseinik seisab ikka veel mu ukse taga?“ küsis ta, kui Mandy midagi arvutisse tippis.

      „Hommikul tuli uus. Ainult seni, kuni nad mõrvari kätte saavad,“ ütles Mandy palatist väljudes ja ust praokile jättes.

      Mõrvar. Teda oli tulistanud mõrvar. Seda oli raske uskuda. Vaene Fred ja tema perekond. Ent kas tulistaja oli olnud keegi Sol Sorento perekonnast? Kõikidest vestlusest, mis Claire oli läbi viinud, üritades välja uurida, kas Sol on elus või surnud, ei olnud ükski tema sugulastest ega sõpradest mõrvari muljet jätnud, ehkki mõned neist olid äkilise iseloomuga ja tõsiselt hädas. Aga kes võis kindel olla, et meeleheitel inimesed ei hakka tapma, kui nende lootused varandusele on kustunud, Soli ootas vangla, teisi süüdistus valevande eest, nende elu oli hävitatud? Aga see oli kõik, mida Claire uurijale rääkida oskas, kui too teda küsitles.

      Koputus katkestas Claire’i piinavad mõtted. Uksel seisis keskealine, kiilakas ja jässakas politseinik, käes suur bukett roose. „Teile, koos külalisega, kui te end piisavalt tugevana tunnete, preili Britten,“ ütles ta. „Tal on luba olemas.“

      Claire’i СКАЧАТЬ