Kuri hunt. Nele Neuhaus

Чтение книги онлайн.

      Jalgpalliplats oli tühjenenud, ent lüüsi pool politseilindi taga tunglesid endiselt sensatsioonihimulised uudishimulikud ja nüüdseks ka juba ajakirjanikud. Pia üritas uuesti ülemust kätte saada. Tühi vaev. Bodensteini telefon oli küll sisse lülitatud, kuid ta ei vastanud. Kriminaalülemkomissar Kai Ostermanniga oli tal rohkem õnne, mees vastas kohe.

      „Vabandust, et segan,” ütles Pia. „Me tõime Eddersheimis paisu juures jõest laiba välja. Mul vist läheb su abi vaja.”

      „Pole probleemi,” kostis Kai, mainimata sõnagagi hilist kellaaega. „Mis ma pean tegema?”

      „Mul on vaja lahkamisluba, kohe homme. Ja võib-olla saaksid kadunud inimeste registrit kontrollida. Noor tüdruk, neliteist kuni kuusteist aastat vana. Blond, väga sale, tumepruunid silmad. Henning arvab, et ta on juba paar päeva surnud olnud.”

      „Selge. Sõidan kohe kontorisse.”

      „Ah, ja proovi palun boss kätte saada.” Pia lõpetas kõne ja saatis Bodensteinile sõnumi. Mees oli juba neli päeva kadunud, ehkki oli talle möödunud nädalal öelnud, et on alates neljapäeva õhtust jälle kättesaadav.

      „Proua Kirchhoff!” hüüdis üks mees, kelle õlal oli Hesseni ringhäälingu kaamera. „Tohib paar kaadrit?”

      Pia tahtis puhtast harjumusest ära öelda, siis aga mõtles ümber. Teleuudis võib olla abiks surnud tüdruku isiku tuvastamisel.

      „Tohib küll,” sõnas ta. Ta palus ühel lindi juures seisnud patrullpolitseinikul operaatorid ja ajakirjanikud laiba leiukohta juhatada. Hesseni ringhääling, Sat1, RTL Hessen, Antenne Pro, rheinmaintv. Nad kõik kuulasid meelsamini politsei raadiosidet kui muusikat.

      Kiirabiauto end koomasse joonud noormehega oli kadunud, selle koha peal seisis laibaauto.

      Pia koputas teise kiirabiauto külguksele, mis läks kohe lahti.

      „Kas ma saan selle naisega rääkida?” küsis ta.

      Kiirabiarst noogutas. „Ta on ikka veel šokis, aga me saime ta enam-vähem stabiilseks.” Pia ronis autosse ja istus noore naise kõrvale. Naisel oli kahvatu, aga kena lapsenägu ning pärani silmad, milles Pia nägi hirmu ja ehmatust. Kogetud õudus ei lase neiut enam kunagi lahti.

      „Tere,” ütles Pia sõbralikult. „Mina olen Pia Kirchhoff Hofheimi kriminaalpolitseist. Kuidas teie nimi on?”

      „A … Alina Hindemith.”

      Ta haises alkoholi ja okse järele.

      „Enne te ju ütlesite Sabrina,” sekkus kiirabiassistent. „Ja teie passis …”

      „Kas te jätaksite meid palun omavahele?” katkestas Pia meest.

      „Ma … võin seletada,” sosistas neiu ja suunas pilgu kiirabiauto lakke. „See oli minust rumal, aga … ma laenasin oma vanema õe passi. Me … oleme üsna sarnased.”

      Pia ohkas. Kahjuks läks see trikk läbi pea kõigis Saksamaa supermarketites.

      „Ma … ostsin sellega alkoholi. Viina ja slivovitsi.” Ta hakkas nuuksuma. „Mu vanemad tapavad mu ära, kui sellest kuulevad.”

      „Kui vana sa oled, Alina?”

      „Viis … teist.”

      Viisteist aastat vana ja kaks promilli alkoholi veres. Pole paha.

      „Kas sa mäletad, mis juhtus?”

      „Me ronisime üle värava. Mart ja Diego teadsid seda kohta ja ütlesid, et seal ei sega meid keegi. Ja seal … me lihtsalt istusime ja jõime.”

      „Kes seal veel oli?”

      Tüdruk vaatas Piale korraks otsa ja kortsutas siis laupa. Tundus, et tal on raske meenutada.

      „Mart ja Diego ja … mina. Ja Katarina ja … Alex … ja …” Alina jäi vait ja vaatas Piale kohkunult otsa. „Mia! Ma ei tea, mis täpselt juhtus, mul oli mäluauk. Aga siis ma nägin Miat vees lamamas! Jumal, jumal küll! Ja Alex oli nii purjus, et ma ei suutnud teda äratada!”

      Ta nägu moondus grimassiks ja pisarad hakkasid voolama.

      Pia lasi tal pisut nutta. Jõest leitud tüdruk ei saanud olla Alina ja sõpradega joomapidu pidanud Mia. Henning eksis väga harva ning laevakruvivigastused rääkisid selle poolt, et laip oli olnud jões juba pikemat aega. Pia telefon helises, see oli Kai Ostermann, kes sai kahjuks vaid öelda, et ei leidnud kadunute kontrollimisel midagi. Pia tänas ja lõpetas kõne.

      Ta küsis tüdrukult teadvuseta poisi perekonnanime ja aadressi ning siis tüdruku enda vanemate telefoninumbrit. Kui ta oli kõik üles kirjutanud, ronis ta kiirabiautost välja ja rääkis veel korraks arstiga.

      „Tüdruk on stabiilne ja võib koju minna,” ütles too. „Homme on tal ilmselt korralik pohmell, aga ta peab sellega toime tulema.”

      „Kuidas poisiga on?” tahtis Pia teada.

      „Ta on juba teel Höchsti. Kardan, et tema ei pääse ainult peavaluga.”

      „Tere õhtust, proua Kirchhoff!” ütles keegi. Pia pööras end ringi. Tema ees seisis tumedapäine kolmepäevase habemega mees, kulunud СКАЧАТЬ