Kuri hunt. Nele Neuhaus

Чтение книги онлайн.

      Vanade klassikaaslastega veedetud õhtu ning ootamatu kohtumine Piaga olid Emmale hästi mõjunud. Hoogsa ja heatujulisena avas ta mehe vanemate suure villa tumerohelise gregoriaani stiilis ukse. Florian, Louisa ja tema elasid maja teisel korrusel. Kuna Emma oli üles kasvanud Niederhöchstadti näotus ridamajaasumis, oli ta sellesse suurde ärklite, tornikeste ja valgete aknaraamikestega punastest tellistest päevinäinud majja esimesest pilgust armunud. Talle meeldisid kõrged ehiskrohviga salongilaed, klaasitud raamatukapid, põrandate ornamendid, kaarjad ja peenelt töödeldud trepimademed. See kõik oli hurmav. Floriani ema ütles, et maja on rokokoostiilis, Florian ise aga nimetas seda põlglikult piparkoogimajaks. Tema meelest oli see ülepaisutatud kitš ning Emma kahetsuseks polnud tal plaanis siia ka igavesti elama jääda. Emma ise oleks võinud jääda siia elu lõpuni.

      Villa asus suure pargi servas, mis ulatus metsani. Otse selle kõrval asus Sonnenkinderi ühingu elumaja. Enne seda, kui Floriani isa möödunud sajandi kuuekümnendatel ühingu asutas, oli siin olnud vanadekodu. Hiljem sai ühing enda valdusse ka vastasmaja, kus praegu asusid juhatus, lasteaed ja koolitusruumid. Tagapool pargis olid kolm eraldi juurdepääsuteega madalat maja, milles elasid Emma äia lähimad kaastöötajad oma peredega. Keskmine maja oli tegelikult kunagi ehitatud Floriani jaoks, kuid kuna too otsustas kodust lahkuda, oli ka see nüüd välja üüritud.

      Emma oli autos kingad jalast võtnud. Säärase kuumusega läksid tal juba päeval pahkluud ja jalad paiste, õhtuti oli aga peaaegu võimatu kingadega käia. Puutrepp nagises ta raskuse all. Ta nägi kolme tiivaga korteriukse suitsuklaasist ruutude taga valguskuma. Emma tegi ukse vaikselt lahti ja hiilis kikivarvul sisse. Florian istus sülearvutiga köögilaua ääres. Ta oli nii keskendunud, et ei märganud naist. Emma seisis hulk aega ukselävel ja vaatas Floriani teravat profiili. Kuus aastat pärast tutvumist suutis see vaatepilt teda endiselt lummata.

      Toona Etioopia laagris tutvudes ei olnud tegemist armastusega esimesest silmapilgust. Emma oli olnud projekti tehniline juht, mees aga tema abiline meditsiini alal. Esimesest päevast peale nad ainult tülitsesid. Mehe jaoks ei toimunud miski piisavalt kiiresti ning Emmat vihastas Floriani ülbus ja pealetükkivus. Polnud sugugi lihtne toimetada ravimeid ja tehnikat kohale mööda sadu kilomeetreid laiuvat maastikku. Nad ju töötasid sama asja nimel ja kuigi Florian Emmat kohutavalt ärritas, avaldas mees naisele arstina sügavat muljet. Oma patsientide nimel töötas Florian täieliku kurnatuseni, mõnikord 72 tundi järjest, ja häda korral tuli tal improviseerida, et ainult saaks aidata ja ravida.

      Doktor Florian Finkbeiner ei sallinud leiget suhtumist – ta oli ihu ja hingega arst ning armastas oma ametit. Kui ta ei suutnud inimelu päästa, võttis ta seda isikliku lüüasaamisena. Just tema loomuse vastuolud haarasid Emmat aeglaselt, kuid kindlalt oma lummusse: ühelt poolt oli mees kaastundlik inimesearmastaja, teisalt aga kaalutlev skeptik, kes võis muutuda suisa küüniliseks. Mõnikord vajus Florian sügavasse kurvameelsusse, mis võis muutuda depressiooniks, kuid ta võis olla ka vaimukas, võluv ja ääretult seltskondlik. Lisaks oli ta ilmselt parima välimusega mees, keda Emma kunagi kohanud oli.

      Kui Emma ühele naiskolleegile tunnistas, et on Florianisse armunud, oli too teda hoiatanud. Kui sa ei taha õnnetust kaela, hoia Florianist käed eemal, oli kolleeg öelnud. Florian tassib kogu maailma probleeme endaga kaasas. Ehkki, sinu abistajasündroomi arvestades võib ta sulle olla ka just õige mees, oli kolleeg pilanud. Selle jutu peale tärganud kahtluse oli Emma kiirelt alla surunud. Tal tuli jagada Floriani tolle töö ja patsientidega, kuid see, mis jäi üle, oli tema jaoks piisav. Nähes oma meest niimoodi laua ääres istumas, täitis ta südant õrnus. Tumedad lokkis juuksed, habemetüügas põskedel ja lõual, soojad tumedad silmad, tundlik suu, õrn nahk kaelal.

      „Tere,” ütles ta vaikselt. Mees võpatas ehmunult, vahtis talle otsa ja pani arvuti pauguga kinni.

      „Jumal hoia, Emmi! Pead sa niimoodi ehmatama!” pahvatas ta.

      „Vabandust.” Emma vajutas lülitile. Lae halogeenlambid ujutasid köögi üle ereda valgusega. „Ma ei tahtnud ehmatada.”

      „Louisa virises terve õhtu,” ütles mees tõustes. „Ta ei tahtnud süüa ja kurtis kõhuvalu. Lugesin talle paar juttu ette ja nüüd ta magab.”

      Ta kallistas naist ja suudles teda põsele.

      „Kuidas su kokkutulek läks? Oli tore?” küsis Florian ja pani käe ta kõhule. Ta ei olnud seda enam ammu teinud. Veel pisut rohkem kui viis nädalat, siis oli see algusest peale keeruline rasedus läbi. Florian ei olnud teist last tahtnud – ja tegelikult ka Emma mitte, aga kuidagi oli see ikkagi juhtunud.

      „Jaa, põnev oli neid kõiki nii pika aja tagant näha. Nad ei olnud justkui üldse muutunud.” Emma naeratas. „Ja ma kohtusin oma kunagise parima sõbrannaga, keda polnud kooli lõpetamisest saadik näinud.”

      „See on tore.” Florian naeratas samuti ning heitis siis pilgu köögikellale ukse kohal. „Mis sa arvad, kas ma võiks veel korraks Ralfi juurde õllele minna?”

      „Muidugi. Sa oled selle ära teeninud, pärast viriseva Louisaga veedetud õhtut.”

      „Mul ei СКАЧАТЬ