Tormi kütkeis. Pikselöögi triloogia 1. raamat. Барбара Фритти

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jõudis politseijaoskonnast koju alles pärast kümmet. Kuna ta oli õhtusöögi vahele jätnud, röstis ta saia ja keetis teed ning istus köögilaua taha einestama. Ta tegi arvuti lahti ja avas otsingumootori. Ta tahtis rohkem teada juhtumist, mille otsa ta oli juhuslikult komistanud, ja kui politsei talle rohkem infot anda ei taha, peab ta seda iseseisvalt otsima.

      Ta oli varem juhtumi kohta lugenud ainult kaht artiklit. Nüüd plaanis ta uurida, mis oli öelda teistel uudistekanalitel. Kadumisloost oli avaldatud üsna palju materjali.

      Liliana Valdez oli sündinud Miamis, ta oli pere neljast lapsest teine. Tema isa oli õpetaja, ema koduperenaine. Valdezte pere oli kodukohas armastatud ja austatud ja nad olid saanud ülevoolavat tuge ja abi sadadelt inimestelt, kes olid tulnud kohale, et kammida läbi piirkond, kus Lilianat oli viimati nähtud – Little Havana restorani parkimisplatsi ümbrus.

      Nädalate jooksul oli otsing liikunud kõikjale üle Miami ja jõudnud ka Florida kaugematesse nurkadesse, aga mitte ühestki vihjest ei olnud abi olnud ja jäljed olid kiiresti jahtunud. Osaliselt seisnes probleem selles, et kuigi Liliana oli Miamis üles kasvanud, oli ta viimased kolm aastat elanud hoopis Texases, Corpus Christis.

      Corpus Christi kohanime nähes tõmbus Alicia selg valvsalt sirgu ja tema keha läbis surin. Tema enda perekond oli kolinud Corpus Christisse, kui ta oli kaheteistkümneaastane. Ta oli Texasest ära kolinud neli aastat tagasi ehk aasta enne seda, kui Liliana sinna kolis, aga siiski oli see veel üks kummaline kokkusattumus, mis neid ühendas.

      Artikli juures oli hiljutine foto Lilianast sõjaväevormis, juuksed kuklasse krunni pandud. Ta oli tugevate põsesarnade ja tõsiste pruunide silmadega kaunis naine.

      Kui Alicia vaatas Liliana silmisse, tundus, justkui oleks naine saatnud talle palve teda aidata. See oli muidugi tobe, aga Alicia ei suutnud lahti saada tundest, et see lugu ei olnud tema jaoks veel kaugeltki möödas. Ta pidi naist aitama, aga kuidas?

      Kui ta oli läbi lugenud veel mõne artikli, hakkas ta taipama, et selle juhtumi kohta ei olnudki enam rohkem infot leida.

      Liliana oli tulnud tagasi Miamisse oma õe pulma. Ta oli jõudnud olla siin kolm päeva ja siis kadunuks jäänud. Tema töö, sõbrad ja elu olid teises osariigis tuhandete kilomeetrite kaugusel.

      Juhtumiga oli seotud ainult üks huvialune isik, Liliana vana sõber nimega Michael Cordero. Uudiseartikkel rõhutas, et noor, edukas ja jõukas kinnisvaraarendaja oli huvi alla sattunud ainult seetõttu, et Lilianal oli temaga olnud viimane kontakt, aga ridade vahelt võis lugeda, et tegelikult oli too mees politsei kahtlusalune, hoolimata sellest, et ta oli isiklikult välja pannud 25 000 dollarise leiutasu sellele, kelle vihje viib Liliana leidmiseni.

      Michael Corderost leidus ainult üks viletsa kvaliteediga foto ja Alicia silmitses seda pikalt. Mees oli võluv, tumedate juuste ja heledate silmadega. Aga ta ei näinud välja ei väga sõbralik ega soe. Fotol olev tüüp oli kuidagi jahedalt eemalolev, varjud tema pilgus loetamatud.

      Kas see oli olnud mees, keda ta oli koos Lilianaga pargis näinud?

      Alicia soovis, et teaks seda kindlasti, aga aju ei nõustunud temaga koostööd tegema, et pakkuda talle selgemat ja detailsemat mälestuspilti. Pealegi muutus tema peavalu iga minutiga aina hullemaks. Adrenaliinitulv oli lakanud ja nüüd tundis ta end kurnatuna ja valudes.

      Ta sulges arvuti ja läks voodisse, lootes, et suudab hommikul selgemalt mõelda.

      Kahjuks ei tahtnud uni kurnatusest hoolimata kuidagi tulla. Selle asemel vilksatasid tema peas kujutluspildid Michael Corderost ja Liliana Valdezest. Kui ta unega maadles, hakkas ta aina enam kõhklema selles, mida ta oli õieti pargis näinud. Ta ei tahtnud endas kahelda, aga ta tõepoolest soovis, et oleks olnud võimeline pargis juhtunu filmile jäädvustama. Siis oleks tal mingigi füüsiline tõendus, mis tema mälestusi toetaks.

      Kell viis loobus ta katsetest edasi magada ja läks tükiks ajaks kuuma duši alla, kus ta mõtted rahutuna aina edasi uitasid. Selleks ajaks, kui ta oli riidesse pannud ja jõi oma esimest tassi kohvi, teadis ta, mida ta tegema peab – naasma kuriteopaigale.

      Ta läheb tagasi parki, kõnnib ringi, vaatab, mida ta meenutada suudab, ja uurib, kas seal leidub mõningaid muid vihjeid, mida ta ei olnud tähele pannud. Ta tahtis sinna jõuda enne, kui liiga paljud inimesed selle piirkonna segamini trambivad, kuigi kahtlemata oli politsei juba kogu karusselli ümbruse üksipulgi läbi otsinud.

      Tõenäoliselt oli tagasiminek mõttetu, aga siiski ei suutnud ta peatada end võtmeid haaramast ja ukse poole suundumast.

      Kell oli natuke kuus läbi ja väljas oli ikka veel väga pime, kui ta jõudis teetammile, mis oli õnneks uuesti avatud. Edasi pargi poole sõites pani ta raadio mängima ja kuulis ilmateate lõppu. Ilmajaam ennustas juba keskpäevaks Miamile tavapärast päikesepaistet.

      Alicia juba ootas päikest. Kuigi tormiilmad olid tema kirg, tundis ta täna, et ta lausa vajab päikese soojust, et vabaneda tundest, nagu oleks midagi paha kas juba juhtunud või kohe juhtumas.

      Kui ta parki jõudis, leidis ta parkla eest sama lagedana, kui viimane kord siin käies. Ta imestas, miks ei olnud piirkond täis politseinikke ja otsingukoeri. Võib-olla nad ootasid, kuni päike välja tuleb.

      Kasutades telefoni taskulampi teeraja valgustamiseks, kõndis Alicia karussellist mööda, närvid iga sammuga aina enam pingule tõmbumas, nii et ta ei suutnud jätta aeg-ajalt selja taha vaatamata.

      Ta sisendas endale, et keegi ei järgne talle, aga siiski oli tal kuklas kentsakalt näriv tunne, millest ta vabaneda ei suutnud.

      Kui ta jõudis kohta, kust ta oli ametimärgi leidnud, kükitas ta maha ja uuris hoolikalt maapinda. Muld oli muutunud paksuks mudaks ja muru lirtsus vihmast. Ta ei näinud ei jalajälgi ega teisi märke.

      Ohates ajas ta end püsti, aga kui ta kuulis lähedal asuvatest põõsastest sahinat, kasvas tema ärevus veelgi. Ta valmistus juba nägema mõnd looma, aga tema ehmatuseks ilmus põõsaste tagant nähtavale tumedasse kapuutsiga dressipluusi ja teksastesse riietunud mees.

      Mees võpatas teda nähes, justkui ei oleks ka tema oodanud, et võiks siin kedagi kohata. Aga kui mees hakkas tema poole tulema, ei mõjunud see Alicia enesetundele sugugi julgustavalt.

      Ta sundis end jooksma. Kuigi hahetav koit oli taeva kergelt heledamaks värvinud, oli siiski veel väga pime ja naine oli teadlik sellest, et pargis ei ole peale nende kahe kedagi. Aga mees seisis tema ja parkimisplatsi vahel ja oli nüüd juba nii lähedal, et naine kahtles, kas ta suudaks mehest mööda söösta.

      Vahest on mees politseinik, mõtles ta lootusrikkalt, kuigi tema rõivastus seda teooriat ei toetanud. Mees oli pikk, tema liigutused kindlad ja otsustavad – see oli keegi, kes oli harjunud saama, mida tahab, mõtles ta.

      Alicia tõmbas telefoni välja ja valis hädaabinumbri, ning hoides sõrme klaviatuuri kohal, ütles: „Te olete nüüd piisavalt lähedal. Mida te tahate?“

      Mees peatus järsult, tema silmad tõmbusid pilukile. „Ma ei tee teile midagi paha.“

      „Mida te siin teete? Park on veel suletud.“

      „Ma otsin oma sõpra – Liliana Valdezt. Keegi leidis eile õhtul siit tema ametimärgi.“ Mehe pilk puuris teda teravalt. „Kas see olite teie?“

      „Kes teile märgist rääkis?“ Võib-olla ei olnudki mees ohtlik, kui tal oli infot, mida tema ise oli ainult politseile andnud. Teisest küljest СКАЧАТЬ