Tormi kütkeis. Pikselöögi triloogia 1. raamat. Барбара Фритти

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuidas on uurimine seni edenenud?“

      „Mul on kahju, kuid ma ei saa teile käimasoleva uurimise üksikasju avaldada. Tänan, et te kohale tulite! Me jätkame siit ise.“

      Naine kortsutas kulmu, ta oli lootnud saada rohkem infot, kui politseinik oli valmis talle andma. „Kas te arvate, et see ametimärk võib teid edasi aidata?“

      „Ma loodan. See on esimene vihje, mille me oleme kahe kuu jooksul saanud. Me saadame otsingurühma parki niipea kui võimalik.“ Mees tõusis. „Kas te olete rääkinud veel kellelegi sellest märgist või pargis nähtud juhtumist?“

      „Ei,“ vastas naine ja tõusis samuti.

      „Mitte kellelegi Chronicle’i juurest?“

      „Ei. Miks te küsite?“

      „Ma tahaksin välja anda pressiteate, nii et teie nimi välja jääb – teie enda turvalisuse huvides.“

      Nende sõnade peale jooksis üle naise selja külmavärin. „Kas mind ähvardab oht?“

      „Ma ei usu seda, aga me ei tea, kellega meil on tegemist ja üks naine juba on kadunud.“ Mees ulatas talle oma visiitkaardi. „Helistage mulle, kui teile meenub veel midagi või kui teil tekib mingeid muresid.“

      „Tänan! Ausalt öeldes ajate te mulle natuke hirmu peale.“

      „Parem karta kui kahetseda, nagu ma alati oma tütardele öelda tavatsen.“

      Sedasama oli ka Alicia ema alati temale öelnud, aga ta ei olnud teda kunagi kuulanud. Nagu tema isagi, oli ka Alicial olnud kalduvus pigem oma elu täiega elada kui seda elu kaitsta. Vahest oli aeg seda harjumust muuta...

      Viibida keset ööd alles poolelioleva maja kuueteistkümnendal korrusel, eriti kui sellel puuduvad seinad ja aknad, mis oleksid võinud pakkuda kaitset Miami kesklinnas märatseva tormi, tugeva tuule ja vihma eest, oli kahtlemata ohtlik, kuid Michael Cordero väljus liftist majas, millest pidi ühel päeval saama Barkley keskuse kontorihoone, isegi mõtlemata kõikvõimalikele riskidele.

      Kuna mees oli Janseni kinnisvaraarenduse projektijuht, oli ta harjunud liikuma kõikvõimalikes ehitusjärkudes olevates kõrghoonetes ja paljud neist tõusid pea pilvedesse. Tema vanaisa William Jansen oli rajanud selle kinnisvarafirma, mis oli sama suur kui mehe unistused, ja kõik tema ehitised peegeldasid alati sedasama uhket suursugusust.

      Barkley kontorihoone dekoratiivsete merekarbikujuliste rõdude ja maast laeni ulatuvate akendega pidi saama uue hiiglasuure kaubanduskeskuse nurgakiviks – see pidi enda alla võtma kolm kvartalit ja hõlmama luksushotelli, messikeskust, peeneid lukskortereid, restorane ja poode, millest kõigist pidi kord avanema vaade Atlandi ookeanile. Kõige valmimine pidi võtma veel kaks aastat aega, aga see pidi muutma Miami linnapilti igaveseks.

      Miami. Mees ohkas, vaadates alla linnale, kus ta oli sündinud, linnale, kust olid saanud alguse kõik tema probleemid ja kus ta oli sattunud pahandustesse – mitte üks, vaid koguni kaks korda.

      Ta oleks pidanud enne mõtlema, kui siia tagasi tuli. Aga sellest oli möödas kaheksa aastat, kui ta oli käinud kodus kauemaks kui ainult nädalavahetuseks, nii et kui ta oli kuulnud sellest uuest projektist, oli ta otsustanud selle juhtimise üle võtta, vähemalt kuni esimese etapi valmimiseni. Tema vanaisa oli teda hoiatanud, et see ei ole hea mõte. Ta oli öelnud, et Michael ei tohiks enam kunagi koju tagasi tulla ja isegi kui tohiks, ei maksaks tal seda teha.

      Ta oleks tõesti pidanud oma vanaisa kuulama, kuna kolm nädalat pärast seda, kui ta oli saabunud, oli põrgu lahti läinud. Mitte ehitusprojektiga. Esimese etapi arendus oli püsinud kenasti eelarve ja aja piires. Tema tööelu oli korras, aga tema isiklik elu oli täielikult pea peale pööratud.

      Kõik Liliana pärast.

      Tuulehoog pani tal judinad üle selja jooksma. Ta oli end kogu päeva rahutuna tundnud ja torm, mis oli just läbi linna tuuseldanud, oli olnud kui tema rahutute tunnete peegeldus.

      Päevasel ajal suutis ta oma mõtteid talitseda, aga öösel tulid hirmud alati tagasi. Ja koos nendega tuli süütunne, vastamata küsimuste nõiaring.

      Tavaliselt püüdis ta oma mõtteid füüsilise koormuse abil eemale peletada, aga kuuekilomeetrine jooksuring, mille ta oli õhtul tuule ja vihma käes teinud, ei olnud aidanud pingeid piisavalt maandada, seepärast oli ta tulnud siia – sellesse kõrgesse, pooleliolevasse ehitisse, mis pidi nüüd loodetavasti avama tema meeled ja lõdvendama pinged.

      Ta hingas mõned korrad sügavalt sisse-välja, püüdes Lilianat oma meeltest välja saada, aga sellest ajast peale, kui naine oli kadunud, tundus, nagu oleks too püsivalt tema pähe elama asunud. Iga kord, kui ta naist oma peas nägi, vaatasid tema tumepruunid silmad talle paluvalt otsa, et ta aitaks teda leida, aitaks teda päästa. Aga ta ei teadnud, kus pagana kohas naine on.

      Tegelikult ei olnud ta Lilianat näost näkku näinud juba kaheksa aastat – alates nädalavahetuse kestnud reisist, ainsast käigust koju pärast New Yorgi ülikooli lõpetamist. Sellest alates olid nad saatnud teineteisele sõnumeid ja e-kirju, sedagi mitte korrapäraselt. Nende lapsepõlvesõprus oli juba tükk aega tagasi seljataha jäänud. Seepärast oligi olnud nii kummaline, et naine oli saatnud talle just oma kadumise päeval kümneid sõnumeid, väites, et tal on vaja teda näha ja mees oli olnud sunnitud tema palvega nõustuma.

      Ta oli nõustunud, aga ta oli kakskümmend minutit restorani hilinenud. Selle ajaga oli Liliana väljunud autost Michaeli isa restorani ees parkimisplatsil ja jäljetult kadunud.

      Politsei oli pärast naise kadumist ta oma küsimusterahe alla matnud, uurides temalt kümneid kordi suhte kohta, selle kohta, millest naine oli tahtnud temaga rääkida, miks oli naine nii otsustavalt mehega kohtumist nõudnud, miks oli too kohtumisele hilinenud – ühesõnaga kõige kohta. Michaelil ei olnud vastuseid, mis oleks rahuldanud politseid või teda ennastki. Ta ei teadnud, miks oli Liliana tahtnud teda kõigi nende aastate järel näha, miks olid naise sõnumid tundunud nii oluliste ja edasilükkamatutena.

      Michael oli nüüd kolmekümneaastane ja Liliana kakskümmend kaheksa. Sellest ajast, kui nad olid lastena teineteise Little Havana kandis asunud kodudest sisse-välja lipanud, oli möödunud tükk aega. Tema oli Miamist lahkunud viieteistkümneaastasena ja Liliana oli pärast keskkooli lõpetamist mereväkke läinud, et saada ülikooliharidus ja hiljem ka magistrikraad õigusteaduses. Nende elud olid läinud täiesti eri suunas.

      Michael ei tahtnud lootust kaotada, aga nüüd oli Liliana kadumisest möödas kaks kuud ja jäljed olid juba algusest peale leiged olnud, kui välja arvata suund, mis osutas Michaeli enda suunas. Seda mööda oligi politsei jälgi ajades tulnud. Aga ükskõik kui mitu korda nad teda küsitlesid, tema lugu jäi alati samaks. Sellepärast et tal ei olnudki mingit lugu, oli vaid tõde.

      Lifti äkiline kõlksatus pani Michaeli pead pöörama ja ta ehmus, nähes sellest välja astumas vormis politseinikku. Kuid Michaeli ärevus lahtus, kui mees edasi astus ja tema telefoni taskulambi valgus mehe näoni jõudis.

      „Diego,“ pomises ta, nähes tuttavaid pruune silmi, mis kuulusid ühele tema vähestest sõpradest ajal, kui ta oli Miamist lahkunud.

      Tema ja Diego olid põhikooli ajal kuulunud samasse kahtlasesse kampa ja nad olid temaga koos sattunud igasugustesse jamadesse. Michael oli olnud sunnitud oma elukombeid muutma, kui tema vanaisa ta Miamist minema viis ja internaatkooli saatis.

      Diego oli väljunud oma СКАЧАТЬ