Armastus Prantsusmaal. Барбара Картленд

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis elus tegelikult oluline on. Niisiis, ma vist ei rääkinudki sulle kõikidest neist vempudest, millega me Heinrichiga Mastersonide juures jahil hakkama saime, ega ju, Henny?”

      Henrietta pööritas silmi, kui vend laskus tohutu pikka loosse jahikoertest, rebastest ja kaduma läinud reispassist.

      Henrietta heitis mureliku pilgu Marinale, kes paistis olevat sõnasõja all lössi vajunud. Ta teadis liigagi hästi, et sõbranna on ikka veel oma äsjase kaotuse tõttu tundlik ning ilmselt viimase asjana tahab ta kuulata pikki lugusid Alberti vägitükkidest.

      „Te peate meid vabandama, Sir Peter,” katkestas Henrietta, haarates Marina käe enda pihku. „Minu sõbratar tuli enne mandrile sõitmist hüvasti jätma ning meil on veel vaja paljustki rääkida.”

      „Loomulikult,” vastas Sir Peter ilmselgelt Alberti käitumise pärast häbi tundes. „Mul on veel sel pärastlõunal Holbornis üks kohtumine ja peaksin minema hakkama.”

      Albert jäi poolelt sõnalt vait, kuid kogus end kiiresti.

      „Justament,” ütles ta ilmselgelt mõistes, et ta oli olnud tapvalt igav. „Näeme väljas, vanapoiss.”

      Sir Peter pöördus Henrietta ja Marina poole ning kummardas neile sügavalt.

      „Head aega, soovin teile head reisi,” lausus ta Marinale tungivalt otsa vaadates.

      „Tänan teid,” pomises too, suutmata mehele otsa vaadata.

      Albert ja Sir Peter lahkusid toast ning niipea kui uks nende järel sulgus, vaatas Henrietta pikalt ja sügavalt oma sõbrannale otsa.

      „Sa avaldasid ilmselgelt muljet.”

      „Kuidas palun?”

      „Sir Peterile. Kas sa ei pannud tähele, kuidas ta sind vaatas?”

      Marina raputas õnnetult pead. Ta oli mõelnud vaid sellest, et Albert oli hävitanud tema viimased hinnalised hetked, mis ta oleks saanud koos parima sõbrannaga veeta.

      „Sa oled lammas, Marina. Ma ei oleks sugugi üllatunud, kui see ei jääks viimaseks korraks, kui sa selle konkreetse noormehega kohtud.”

      „Aga kuidas see saaks sündida, Henrietta? Ma pakin oma asjad ja sõidan Prantsusmaale jumal teab kui kauaks! Ja hoolimata sellest, mida su vend ütles, ei saa ma lihtsalt eirata tõsiasju, et papa mind enam ei taha ning mamma on surnud.”

      Marina puhkes taas nutma. Henrietta pigistas ta kätt ja andis endast parima, et sõbrannat lohutada.

      „Kulla Marina, mu vend on igavene lollpea. Ma loodan, et sa ei hellita temast enam rumalaid lootusi, ega ju? Kui väga ma teda ka ei armastaks, ei ole ta vaeva väärt. Ta on enamasti täiesti mõtlematu ja unustab täielikult teiste tunded…”

      „Ei-ei, olen juba ammu loobunud oma rumalatest mõtetest Alberti suhtes,” vastas Marina silmi pühkides. „Asi on selles, et ma lihtsalt ei taha Prantsusmaale minna. Solange’id on väga kenad inimesed, aga tahaksin olla kodule, sõpradele ja mamma hauale lähemal. Ma ei saa seda teha, kui olen Pariisis.”

      „Kullake, su papa ei ole praegu päris tema ise – ta on leinast murtud. Olen kindel, et kui sa oled paar nädalat ära olnud, saab ta aru, milline viga oli sind ära saata.”

      Marina raputas pead.

      „Mina ei ole selles nii kindel, Henrietta. Pärast mamma surma on papa nii endasse tõmbunud ja ma tean, et minu kohalolek ärritab teda.”

      Wimpole Streetilt lahkudes tundis Marina, nagu ei tuleks ta siia enam kunagi tagasi. Mõlemad tüdrukud olid pisarais, kui Marina tänavanurgalt lehvitas, enne kui Harley Streetile kadus.

      Ta kõndis kiiresti tagasi kodu poole ja peagi ootas, et Frome talle ukse avaks.

      „Tere päevast, preili Marina. Palun vabandage seda segadust siin hallis, ent juba tehakse ettevalmistusi teie lahkumiseks.”

      Marina nägi, et hallis valitseb kastidest ja kirstudest segadus. Ta libistas pilguga neist üle ning nägi korraga midagi, mis tundus väga tuttav.

      „Aga mis see on?” küsis ta, võttes kätte valge nahkkinda. „Need ei ole minu, vaid mamma asjad.”

      „Isand on andnud käsu kõik need asjad ära koristada, preili Marina. Mina ei tea, kelle omad need on.”

      Marina vaatas Frome’ile uskmatult otsa. Kas isa on aru kaotanud?

      „Kas te olete kindel, et papa käskis need asjad minema visata?”

      „Üsna kindel, preili Marina.”

      Kogu veri tundus Marina peast ära valguvat, kui ta tundis kurbust kogu selle taskurättidest, voodipesust, rõivastest ja juveelidest koosneva segaduse pärast.

      „Kus papa on?”

      „Oma kabinetis, preili,” vastas Frome emotsioonitult.

      Marina ei kõhelnud hetkegi. Kübarat peast ja kindaid käest võtmata kõndis ta kiiresti mööda koridori, mis viis kabineti juurde. Ta koputas ning vastust ootamata astus sisse.

      Isa istus kirjutuslaua taga ja kirjutas. Ta näis üllatunud olevat.

      „Papa, ma kardan, et siin on olnud arusaamatus. Tabasin äsja Frome’i kastidega, milles on mamma asjad. Ta on arvamusel, et need asjad tuleks ära visata. Ma tulin loomulikult viivitamatult sinu juurde.”

      „Siin ei ole mingit eksitust, mina palusin need asjad ära viia.”

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEBLAEsAAD/4RE6RXhpZgAATU0AKgAAAAgABwESAAMAAAABAAEAAAEaAAUA AAABAAAAYgEbAAUAAAABAAAAagEoAAMAAAABAAIAAAExAAIAAAAUAAAAcgEyAAIAAAAUAAAAhodp AAQAAAABAAAAmgAAAMYAAAEsAAAAAQAAASwAAAABQWRvYmUgUGhvdG9zaG9wIDcuMAAyMDE3OjA2 OjA5IDEwOjE0OjI4AAADoAEAAwAAAAH//wAAoAIABAAAAAEAAATkoAMABAAAAAEAAAfvAAAAAAAA AAYBAwADAAAAAQAGAAABGgAFAAAAAQAAARQBGwAFAAAAAQAAARwBKAADAAAAAQACAAACAQAEAAAA AQAAASQCAgAEAAAAAQAAEA4AAAAAAAAASAAAAAEAAABIAAAAAf/Y/9sAQwAIBgYHBgUIBwcHCQkI CgwUDQwLCwwZEhMPFB0aHx4dGhwcICQuJyAiLCMcHCg3KSwwMTQ0NB8nOT04MjwuMzQy/9sAQwEJ CQkMCwwYDQ0YMiEcITIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIy MjIyMjIy/8AAEQgAeABJAwEhAAIRAQMRAf/EAB8AAAEFAQEBAQEBAAAAAAAAAAA СКАЧАТЬ