Armastus Prantsusmaal. Барбара Картленд

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nägu keskendunud. Sõbrannat märgates torkas ta nõela pingule tõmmatud siidkangasse ning tõusis, et teda tervitada.

      „Marina. Kui armas üllatus.”

      Tüdrukud embasid teineteist ja veel enne kui Marina jõudis sõnagi lausuda, tundis ta, kuidas pisarad silmis torgivad.

      „Oh Henrietta! Tulin väga kurbi uudiseid tooma.”

      „Mis lahti… ega asi ole Montys?” küsis kahvatu naha ja heledate juustega tüdruk.

      „Palun ütle mulle, et Monty ei ole surnud!”

      „Ei, see ei ole midagi sellist,” alustas Marina sõbranna kõrvale sohvale vajudes ja kindaid käest võttes. „Mind saadetakse ära.”

      Henrietta vaatas oma sõbrannat uskmatult.

      „Mida sa silmas pead – saadetakse ära? Ma kardan, et ma ei saa aru. Sa ei ole ju ometi midagi lubamatut teinud. Miks, sa ju leinad veel?”

      Marina vaatas oma raskest mustast siidist kleiti, mille varrukaotstes olid lihtsad kroogitud satsid.

      „Ei, ma ei ole midagi teinud. Papa on otsustanud, et ta ei soovi, et ma enam kauem koos temaga elaksin, ning saadab mind Prantsusmaale oma sõprade juurde elama.”

      Henrietta haaras sõbranna käest ning istus kurvalt vaikides.

      „Arvan, et kuna ma meenutan talle nii väga mammat,” jätkas Marina, „ei talu ta, et ma temaga ühe katuse all elan.”

      Seda kõike oli tema jaoks liiga palju ning ta puhkes nutma. Henrietta andis endast parima, et sõbrannat lohutada, ent ta ei suutnud tema nuukseid peatada.”

      Tõustes helistas Henrietta kella ning palus Nichollsil teed tuua. Peagi ilmus ülemteener, kandik käes.

      „See on kohutav… kohutav,” pomises Henrietta, kui valas kuuma teed õrna portselantassi. „Kas sa oled püüdnud teda ümber veenda?”

      Marina võttis tassi ning rüüpas sõõmu teed, mis rahustas teda kohe.

      „Jah olen. Ent tundub, et papa on oma otsuses kaljukindel, ja kardan, et mul ei õnnestu tema meelt muuta.”

      „Kelle juurde sa lähed?”

      „Perekonnasõprade Solange’ide. Olen nendega korra kohtunud, kui käisime aastaid tagasi Pariisis. Neil on võluv tütar Monique. Arvan, et ta pakub mulle seltsi, aga… oh Henrietta, ma ei taha lahkuda Londonist ega kõikidest oma sõbrannadest.”

      Kaks tüdrukut vakatasid ja jõid kurvastades teed.

      „Mida pa…!”

      Vali hääl ja ukse ootamatu avanemine purustasid vaikuse, kui Henrietta vend Albert sisse sööstis.

      „Täiuslik ajastus nagu ikka,” pomises Henrietta enda misi.

      „No ma ütlen, Henny, sa ka ei võinud mulle öelda, et Marina külla tuleb.”

      Pikk heledapäine noormees seisis keset elutuba, jalad harkis ja käed puusas, näol muretu ilme. Ta ei paistnud üldse märkavat, et Marina on äärmiselt endast väljas, ega tajuvat, et ta on millessegi väga isiklikku sekkunud.

      „Astusin lihtsalt läbi!” röögatas ta rõõmsalt.

      Alles siis märkasid Marina ja Henrietta, et koos nendega viibib toas veel üks inimene. Kõnealune mees oli umbes kolmekümneaastane ja seisis uksel, siludes kuld pruune juukseid, näol peegeldumas ebamugavustunne.

      Henrietta märkas hetkega kõike, muu hulgas seda, kuidas võõras vahib murest murtud Marinat.

      „Niisiis, millega oleme selle au ära teeninud, Marina? Muide, mul oli väga kahju teie emast kuulda. Ebaõnn ja muu säärane.”

      Henrietta heitis vennale vihaseid pilgunooli, ent Albert oli liiga ametis teekandikult haaratud vanilli kreemi söömisega.

      „Marina tuli hüvasti jätma, Albert,” pigistas Henrietta kokkusurutud huulte vahelt.

      „Oh, miks nii?”

      „Ta sõidab Pariisi.”

      „Imeline. Arvan, et just seda sa vajadki,” vastas Albert. Olen kindel, et oled sellega enam kui nõus. Prantslased oskavad meisterlikult panna teisi oma muresid unustama. Meil on prantslastest tuttavaid, nagu sa tead, ning veidi vaheldust koos nendega aitab jälle rajale.”

      „Albert, vaevalt et veidi Prantsuse vaheldust Marina ema tagasi toob,” täheldas Henrietta, ilmselgelt venna taktitusse vastikusega suhtudes.

      Marina oli liiga vapustatud, et teada, kuidas vastata. Ta oli alati teadnud, et Albert on kohmakas suhtleja ning ei mõtle alati teiste inimeste tunnetele, ent nüüd oli noormehe ebaviisakus teda šokeerinud.

      Pärast pikka vaikust haaras Henrietta initsiatiivi ja hakkas vestlust juhtima.

      „Albert, sa oled väga ebaviisaks – sa ei ole meile oma sõpra tutvustanud.”

      Külaline saatis ukselt Henriettale tänuliku pilgu ning ajas end sirgu.

      „Sir Peter Bailey, teie teenistuses,” teatas ta, kummardades kõigepealt Henrietta ja siis Marina poole.

      „Oh sa oled teda varem kohanud, Henny – kas sulle ei meenu? Wiltshire’ide juures uusaastapeol.”

      Henrietta vaatas noormeest uurivalt.

      „Olen üsna kindel, et mäletaksin teid, kui see nii oleks olnud,” pomises ta.

      Enne rääkima hakkamist köhatades võttis Sir Peter jutujärje üle.

      „Kardetavasti meid siiski tutvustati, leedi Henrietta, ent olite ilmselt liiga endasse tõmbunud, üritades pettumusega toime tulla.”

      „Kuidas nii, Sir Peter?”

      „Olin kihlatud ühe noore daamiga, kes katkestas kihluse vahetult enne jõule, ning seetõttu ei olnud ma siis päris mina ise.”

      „Sel juhul oli see üks väga rumal noor daam, et sellise võimaluse käest lasi,” vastas Henrietta kelmikalt.

      Marina vaatas oma sõbrannat uskmatult. Henrietta oli kohutav flirtija.

      Mõnikord Marina soovis, et ta oleks rohkem oma sõbranna moodi, ent oli noorte meeste seltskonnas liiga häbelik.

      Ta heitis pilgu Sir Peteri poole, vaevu julgedes talle otsa vaadata. Mees oli kahtlemata nägus, ent ta oli liiga vana, et temast huvitatud olla.

      „Loodan, et olete leidnud kellegi teise, et oma murtud südant ravida,” jätkas Henrietta üsna häbitult.

      Sir Peter punastas ja lõi pilgu maha vaibale.

      „Oh, olen teile piinlikkust valmistanud!”

      „Ole vait, Henny,” torkas Albert vahele, olles vahepeal rõõmustanud, et tähelepanu temalt kõrvale kaldus. СКАЧАТЬ