.

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vahele?

      „Kas see... see mees...” Ma kobasin ringi võimaluste võsas. „Kas see mees oli koolist?”

      Nikita raputas pead. Ted kõneles leebelt. Leebelt ja rahulikult, nagu poleks see oluline.

      „See mees. Ta on temaga ennegi kohtunud?”

      Nikita õlad vajusid vaevumärgatavalt alla ja ta lõpetas juuste keerutamise. Tedi rahulikkus mõjus, aga mina tundsin vihatorget, et see tal nii kergesti tuli. Suutsin vaevu värinat häälest tõrjuda.

      „Jah. Arvan, et ta käis vahel teatris.” Nikita vaatas maha. „Teate küll, tagaruumides.”

      „Tagaruumides?” Jällegi hädavaevu küsival toonil.

      „Jah. Seal, kus inimesed ootasid. Võib-olla.” Nikita tõstis pea ja tema tumedates silmades oli vastumeelsus. „Ma ei näinud eriti.”

      „Milline ta välja nägi?” küsisin ma kähku.

      „Ma ei tea.” Nikita ei vaadanud minu poole. Tekkis vaikus. „Võib-olla tumedad juuksed.”

      Ta nihkus Shanile diivanil lähemale ja sulges silmad. Ma ei arvanud, et ta meile rohkem midagi ütleb, aga Ted esitas järgmise küsimuse.

      „Ja täna? Mida Naomi sulle tänase kohta ütles?”

      Vaikus. Nikita ei liigutanud. Siis Shan tõusis. „Ta on väsinud.” Tema hääl oli kindel. „Ta peab magama minema.”

      „Nikita, palun ütle meile.” Ma puudutasin kergelt, ettevaatlikult tüdruku kätt. „Palun, palun ütle meile, mida ta sulle ütles.”

      Ta vaatas mind, pruunid silmad üllatusest suured. Tema parima sõbranna ema oli tema jaoks üks kauge töine kuju – rõõmsameelne, kes jooksis kodu ja töö vahet ning kel oli oma elu ja perekonna üle kontroll. See ema ei anunud.

      „Ta ütles...” Nikita pidas väikese vahe, „... ta ütles: „Soovi mulle edu.””

      2

      Dorset 2010

      Aasta hiljem

      Sügis läheb üle talveks. Hommikul pressib vaikus end külmalt vastu mu nägu.

      Ma kuulatan, aga ei tea, mida. Peaksin nüüdseks olema harjunud nende häälte puudumisega, millesse varem suhtusin enesestmõistetavalt – paljaste jalgade summutatud sammud, veekannu kauge podin, vaiksed raadiohelid ja portselani kõlin vastu vanniserva. Helid, mida üks inimene tekitab, on vaiksed, ettevaatlikud, eraldatud. Need hääbuvad vaikusesse. Avan akna ja mere vaikselt loksuv hingamine kandub tuppa nagu elus asi.

      Puudutan möödudes Naomi magamistoa ust. Ta valis selle toa lapsena. See polnud tegelikult tema magamistuba, sest kuni viimaste kuudeni oli see vaid meie suvemaja, aga me kõik pidasime seda tuba tema omaks. Lapsena meeldis talle mängida, et väike ümmargune aken katuse all on illuminaator ja tema voodi laev. Politsei viis madratsi ja voodiriided minema. Ukse puit on mu sõrmeotste all külm ja niiske. Ted pesi vere põrandalt ära, aga mina pole siiatulekust saadik selles toas käinud.

      Aknaraami värelev peegeldus murdub vannis lebades mu käte ümber. Kui uksekell heliseb, astun kähku veest välja, mässin rätiku ümber ja tõmban hommikumantli selle peale. Trepi alumises otsas mu sammud peatuvad. Näen läbi välisukse klaasi mehe mundris kogu. Süda peksab nii, et mul hakkab halb ja ma haaran käsipuust kinni. Võib-olla on nad tulnud ütlema, et leidsid põllult pori seest midagi – pehme ja pehkinud kingakontsa, hõbedaselt läikiva amuleti, valge hamba. Nad ei saa mulle öelda midagi, millele ma juba mõelnud pole, aga ma seisatan, nagu oleks mind tulistatud. Siis näen jope peal punast, mahukat kotti. Kuller. Kui ma ukse avan, ulatab ta mulle saadetise – väikesed pintslid Bristoli kunstipoest. Jalamatil on postkaart Walesi mägedest Tedi mahukast kogust. Tema moodus ühendust hoida. Sõnumit ei ole, nagu tavaliselt. Istun köögilaua taha ja mu süda rahuneb. Joonistusplokk on minu ees. Tõmban selle enda poole ja avan järgmise lehekülje. Kui politsei ukse taha ilmus ning ma musta ja valget, puhvis jopesid ja ametimärke nägin, sai Naomi kadumine ametlikuks. Väljas on pime, aga hommik peaks olema saabumas. Kell on umbes neli või viis.

      Pliiats on mu sõrmede vahel kare – tunnen kohti, kust seda on näritud, joonistades väikese kapuutsiga pluusi, hajutades voltide vahel lühikesi halle jooni.

      Bristol 2009

      Kadumise öö

      Ukse taga seisis neljakümnendates eluaastates politseinik ja tema heledad silmad on pehme naha voltide sees aukuvajunud. Tema loomulikku ilmet katab professionaalne rahulikkus, ehkki tema silmad, mille pilk kiiresti üle mu näo libiseb, reedavad ebamugavustunnet. Tema taga oli väike naine, pruunid juuksed tugevas prantsuse patsis, huuled punaseks värvitud. Mulle tundus, et ma tajun mahasurutud viha. Võib-olla pidi ta ärkama, mundri selga tõmbama ja meigikihi peale panema.

      „Doktor Malcolm?” Mehe hääl oli neutraalne.

      Kodus ma end doktoriks ei nimetanud, olin laste ema, mehe abikaasa, aga kui see politseinik arvab, et ma olen samuti professionaal, pingutab ta ehk rohkem.

      „Jah.” Ma astusin eest ja lasin nad sisse.

      „Mina olen politseikonstaabel Steve Wareham ja see on politseikonstaabel Sue Dunning.”

      Mees võttis mütsi peast – tema õhukeste hallide juuste ümber oli kerge vagu. Ta surus mu kätt ja rääkis vaikselt. Kartsin, et ta avaldab kaastunnet. Naine oli energilisem. Ta noogutas, aga pani käed seljale, nagu ei tahaks mind puudutada – ma olin selline naine, kelle laps ei taha koju tagasi tulla.

      Viisin nad kööki. Olime just Shani juurest tulnud ja ma pidin kella jälgima. Naomi oleks pidanud olema kodus neli tundi tagasi ja ma tahtsin neile kohe rääkida mehest, kelle vari oli justkui köögi kiviseinale pressitud. Mõttes karjusin ma, et nad teeksid kiiremini. Minge kohe. Äkki saate nad veel kätte. See mees sõidab temaga mööda pikka tänavat vihmas, läheb majja, lukustab ukse, pöördub tema poole, Naomi nutab. Ei, muidugi mitte, ta ei nuta kunagi. Kiiresti.

      Ted hakkas jutustama. Ta alustas algusest, sest seda nad tahtsidki. Nad tahtsid kõike kuulda ja selle peale kulus terve tund. Nad küsisid Naomi sülearvutit, siis tema sünnitunnistust ja passi. Nad helistasid tema mobiilile, aga seekord ei vastanud sõnum ega isegi mitte kutsuv toon. Aku oli tühi. Naomi telefon oli tihti tühi, see ei tähendanud midagi. Kui Steve Wareham ütles, et nad oleksid saanud laetud akuga telefoni abil selle asukoha leida, võitlesin ma abitu viha ja hirmuga.

      Andsin neile tema viimase veerandi koolifoto. Silmitsesin seda mõned sekundid. See oli tehtud paar kuud tagasi, aga ta tundus seal nii palju noorem. Nagu vaataksin kedagi teist, laia naeratuse, hobusesabasse tõmmatud säravate juuste ja särava näoga. Mõtlesin väikese pudeli ümber voolanud aluskreemi loigule. Naomi ei olnud enne etendust meenutanud seda last fotol. Kas tal oli hobisid? Võib-olla, ma ei teadnud. Olin terve päeva tööl ega saanud kõike teada. Konstaabel kergitas korraks kulmu. Milline kool, milline arst, milline hambaarst? (Hambaarst? Mis asja? Hambakaart? Tedi näol vilksatanud valuhoog näitas, et ta oli sama mõelnud.) Kooli sõbrad? Nimed? Kallimad? Kallimat ei ole. Keegi, kes ootas teatri tagaruumides. Tal olid tumedad juuksed ja Naomi pidas teda seksikaks. Ta on selle mehe käes. Mees võib talle samal hetkel viga teha, käed tema kaela ümber. Võib-olla lükkab ta Naomi pikali, kisub tal riided seljast, surub ta enda alla, käe serv tema suus, et teda vaigistada. Lükkasin näpud endale СКАЧАТЬ