Mehe ikkest priiks. Jennifer Crusie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sa kogu aeg piilud?”

      “Oh ei.” Lucy sulges silmad. “Kas ma olen nii läbinähtav?”

      “Tundub, et tema pole igatahes märganud.” Tina vaatas üle saali. “Aga ta on tõesti kütkestav. Su vaist polegi nii vilets.”

      Lucy piidles mehi silmanurgast. Mustas nahkjakis tüüp rääkis ja vehkis sõrmega.

      “Ta on jumalik,” tunnistas Lucy.

      “Tegelikult igavavõitu. Aga kui sa seda soovid, siis las ma vaatan, mida teha annab.” Tina hakkas lauast tõusma.

      “Igav?” imestas Lucy. “Ta näeb välja täiesti pöörane.”

      Tina peatus. “Sa räägid ju ometi tviidülikonnas mehest, mitte sellest nahktagis tüübist? Sa ei mõtle seda nahkjaki-selli ometi tõsiselt.”

      “See on minu fantaasia,” ütles Lucy. “Ja istu nüüd rahulikult. Sa ei tohi sinna minna ja mulle piinlikkust valmistada.”

      Tina istus uuesti. “See must nahktagi pole sulle hea.”

      “Sa ei kujuta ette, kui tüdinud ma olen asjadest, mis on mulle head,” nähvas Lucy.

      “Tean, tean.” Tina noogutas osavõtlikult. “Aga see ei tähenda, et sa peaksid sooritama emotsionaalse harakiri. See sell on ebastabiilne.”

      Lucy pilk liikus uuesti nahktagile. “Tead, tegelikult on ta täpselt see, mida sina tellisid. See, mida ma tema suhtes tunnen, on päris kindlasti spontaanne ja vastutustundetu.”

      Tina silmitses meest ja kortsutas kulmu. “Võib-olla, kui sa kasutaksid teda lihtsalt ajutiselt ja siis hülgaksid.”

      “Seda ei suudaks ma teha.” Lucy rebis pilgu mehelt lahti. “Ma ei suudaks kunagi midagi sellist teha. Parem keskenduda lihtsalt sõltumatusele, sobimatud mehed võivad kõrvale jääda.”

      Ta vaatas veel kord mustas nahkjakis mehe poole ja ohkas.

      “Ma tunnen seda.” Saali teises otsas koputas Zack kriimulisele lauale. “Bradley on siin. Või on siin olnud. Või on siin keegi, kes teda tunneb. Või...”

      Anthony naaldus tagasi. “Olgu. Ta on siin. Meie oleme ka. Kuid nüüd on juba tund aega möödas ja ma hakkan tüdima, nii et näita ta mulle kätte, võtame ta kinni ja hakkame minema. Kindlasti on ta maskeerunud üheks neist naistest, mis?”

      “Olgu.” Zack põrnitses paarimeest tigedalt. “Ära siis aita. Teen seda ilma sinuta. Olgu peale.” Ta trummeldas sõrmedega vastu lauda.

      “Zack, ma tahan teda kätte saada täpselt niisama palju kui sina,” sõnas Anthony kannatlikult. “Ta on vedanud ninapidi iga võmmi, kes on üritanud teda viimase üheksa kuu jooksul vahele võtta. Ja see poolteist miljonit, mis tal kotis on, pole ka just pudipadi. Kuid selleks, et siin urkas kauem passida, vajan ma sinu vaistust enamat.”

      Zack virutas rusikaga lauale ja hakkas siis uuesti sõrmedega trummeldama. “Kuule, meil on jumala aus telefonivihje, et ta tuleb siia, ning see on parim, mis meil seniajani üldse on. Muud meil ju pole. Meil pole...”

      “Zack,” katkestas Anthony teda. “Sa ajad mu hulluks.”

      “Mis on? Sõrmed?” Zack lõpetas trummeldamise. “Vabandust.”

      “Ei, asi pole sõrmedes, kuigi ka see võiks lõppeda. Ei, asi on sinu viimase aja käitumises.” Anthony vangutas pead. “Täna pidi Jerryga asi peaaegu käest minema. Kartsin, et sa tõesti äsad talle.”

      “Mina? Ei.” Zack vaikis hetke. “Tõenäoliselt mitte.”

      “Just nimelt.” Anthony kortsutas kulmu. “Sellest ma räägingi. Tõenäolisusest. Ja kogu see loba töölt lahkumisest. See ei meeldi mulle. Sa oled alati olnud pisut pöörane. See sobib. Pöörastega tulen ma toime. Aga viimasel ajal oled sa olnud depressioonis pöörane. Sellega ma toime ei tule.”

      “Ma ei ole depressioonis.” Zack võttis laualt suhkrupaki, rebis selle ägedalt katki ja kallutas suhkru kohvi sisse. “Ma ei ole hetkel just hiilgavas meeleolus, kuid depressioonis küll mitte.”

      “Sa võtsid äsja suhkrupakil pea maha. See räägib enda eest.”

      Zack silmitses sandistatud pakki ja viskas selle lauale. “Ma ütlen sulle midagi. Ma olin täna vanas Jerrys tõsiselt pettunud. Pagan, mul oli sellest vaesest vennikesest hale ja siis tõmbas ta relva välja ja mina mõtlesin: pagan, kellelgi pole tänapäeval enam sündsustunnet. Ja siis ta tulistas meid ja ma sain päris vihaseks.” Zack vangutas pead. “Vahel tundub mulle, et korralikke inimesi ei olegi enam maailmas.” Ta maitses kohvi ja kortsutas kulmu. “Võib-olla on see töö mul tõesti pisut üle pea kasvanud, aga ma ei ole depressioonis.”

      “Sa oled depressioonis.” Anthony rääkis selgelt ja rahulikult, nagu oleks vestluspartner vaimuhaige. “Ja sinu depressioon mõjutab meie tööd. Ma tean, mis on valesti.”

      Zack põrnitses paarimeest. “Kas ma olen sulle kunagi öelnud, kui vastik see mulle on, et sa õppisid kõrvalainena psühholoogiat? Kõrvalainena! See ei anna sulle õigust isegi koertele psühhoanalüüsi teha.”

      “Asi on selles, et sa muretsed vanaduse pärast. See algas, kui sa said kolmekümne kuueseks.”

      “Ma ei taha sellest rääkida.” Zack vaatas restoranis ringi. “Kas need kaks naist näevad sinu meelest süüdlaslikud välja? Blondi juures on midagi veidrat. Minu meelest on asi juustes. Need ei ole ehtsad.”

      “Sünnipäevast saati lõrised sa nooremate politseinike peale. Ja mul on kingi, mis on vanemad kui naised, kellega sa käid.” Anthony vangutas jälle pead. “Sa paistad ju lausa läbi.”

      Zack vaatas talle tigedalt otsa. “Asi pole vanuses. Pagan, sa oled sama vana kui mina.”

      “Jah, aga mul pole sellest depressiooni.”

      “Aga peaks olema.” Zack mängis lusikaga, jättes kriimulisele lauaplaadile kohviplekid. “Mäletad Falki, seda vanemat meest, kellega ma alustasin patrullimist? Nüüd käib temaga koos patrullis üks poisike... ma olin keskkoolis, kui ta sündis. Elasime samas kvartalis.”

      “Zack, sa oled kolmekümne kuue aastane. Elu on selline. Loomulik, et sinust on nooremaid. Ära põe.”

      “Ja ma ei ole enam nii kiire kui vanasti.” Zack tasandas häält. “Kui oleme üks ühe vastas. Ma olen jäänud aeglasemaks. Päris kõvasti.”

      “Sa ainult kujutad seda ette. Mina pole küll märganud, et sa oleksid aeglasemaks jäänud.”

      “Sellepärast, et sa ise muutud ka aeglasemaks.”

      Anthony silmad tõmbusid kissi. “Hoia oma depressioon endale. Mina isiklikult muutun paremaks, mitte vanemaks.”

      “Sa jääd vanemaks. Kuid sa ei hooli, sest sinu tugevus on alati olnud aju. Aju ei vanane.”

      “No muidugi. Ja kes sina siis oled? Lihasmass?” Anthony naaldus tagasi ja ristas rinnal käed. “Ma saan sust iga kell jagu, kalkun.”

      “Ei, СКАЧАТЬ