Mehe ikkest priiks. Jennifer Crusie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lihtsalt veensin ennast, et armastan teda, kuna ta pakkus mulle maja.” Ta sonkis jälle salatit ja vältis õe pilku. “Armastan seda maja rohkem kui ma eales Bradleyt armastasin. Usun, et ta sai sellest lõpuks aru ja sellepärast pettiski mind.”

      “Olgu ma neetud.” Tina kustutas sigareti ja naaldus seljatoele. “See seletab nii mõndagi. Kas te sellepärast mullu oktoobris tülitsesitegi?”

      “Kust sina teadsid...?”

      “See oli siis, kui sa kolisid ärklikorruse magamistuppa. Toda lugu Bradley norskamisest ei uskunud ma hetkekski. Teadsin, et teil oli tüli.”

      “Ei.” Lucy kortsutas kulmu. “Ei olnud. Me ei tülitsenud kordagi. Meil olid lihtsalt... erimeelsused. Koera pärast.”

      Tina krimpsutas nägu. “Iga teise jaoks oleks see olnud pisiasi. Sinu puhul... kui Bradley tegi midagi mõnele su koertest, ei saanud ta sind eriti hästi tunda. Ja see seletab ka, miks sul pole lahutuse pärast süda murtud. Sa oled endast väljas, kuid mitte seepärast, et sa tunneksid Bradleyst puudust. Sa oled rõõmus, et ta on läinud, eks?”

      “Jah,” sosistas Lucy. “See on kohutav, aga nii see on.”

      “Ei ole kohutav. See on väga õige suhtumine. Ma ei saa ainult aru, miks sa nii endast väljas oled. Sa oled vaba, võid teha, mida iganes soovid. Mis sul viga on?”

      “Ma tunnen ennast nii rumalana,” tunnistas Lucy.

      “Kuidas?” Tina kummardus lähemale. “Sina? Sul on rohkem mõistust kui...”

      “Aga selle teadlasemõistusega pole päriselus midagi peale hakata.” Lucy vangutas pead. “Ma ei tea sedagi, mis mu abielus valesti läks. Tean, et minu jaoks oli see jube, kuid oleksin võinud vanduda, et Bradley oli õnnelik ja armastas mind ja siis, nagu välk selgest taevast, tulen koju ja leian ta eest ühe blondiiniga. Oma majas. See neiu ütleb, et nad armatsesid minu magamistoas ja Bradley tammub süüdlaslikult ringi, ja kui ma ärritun, läheb minema.” Lucy nõjatus seljatoele. “Läheb lihtsalt minema.”

      “Sellised need mehed on,” nõustus Tina.

      “Mul pole aimugi, kus ma vea tegin. Aga ma olen alati kindlalt teadnud, et ma olen tark. Nüüd pole ma enam selleski kindel. See viib endast välja.”

      “Kui sa arvad, et ta oli maja pärast vihane...”

      “Asi pole ju ainult selles, et ta mind pettis. Ta isegi ei räägi minuga enam. Advokaadi juures ei öelnud ta muud kui: “Kas sa seda tahadki?” Ja mina vastasin jaatavalt, sest nii see oli, aga...” Lucy hammustas huulde. “Ta pole tulnud isegi oma paberite ja asjade järele. Nagu oleks tükk mu elust lihtsalt küljest kukkunud.”

      “Või nii.” Tina niheles ebamugavust tundes. “See võib vist olla minu pärast.”

      Lucy kangestus. “Mida sa tegid?”

      “Noh, sa ju tead, kui endast väljas sa olid, kui mulle tookord helistasid ja rääkisid, et sattusid Bradleyle ja sellele blondiinile peale?”

      “Mida sa tegid?”

      “Ma lasin panna uued lukud ja...”

      Lucy noogutas. “Mida sa veel tegid?”

      “Ja kui ta tuli ukse taha sinuga rääkima...”

      “Ta tuli ukse taha minuga rääkima?”

      “Sa olid ülakorrusel oma magamistoas ja nutsid.” Tina vaikis hetkeks. “Ma olin... vihane.”

      “Oh ei.”

      “Tean, tean. Vihasena ei tea ma ise ka, mida teen.” Tina süütas järgmise sigareti, tõmbas sisse ja puhus välja suitsujoa, enne kui jätkas, nüüd kiiremini, et asjaga ühele poole saada. “Igatahes ütlesin talle, et kui ta üritab sinuga veel kunagi rääkida, lasen eradetektiividel välja kaevata viimse kui räpase asja, millega ta on eales hakkama saanud ning kannan isiklikult hoolt, et see jõuaks Inquireri esiküljele ning et ma leian üles tema viimse kui vararaasu ja lasen selle ära võtta.”

      Lucy põrnitses õde tummalt.

      “Võib-olla mainisin ka kehalisi vigastusi. Ma olin täitsa endast väljas. Sa ei nuta ju muidu kunagi.”

      “Nii et sellepärast ta ei helistanudki? Oled sina alles tegelane, Tina.”

      “Mul on kahju,” tunnistas Tina. “Aga ma lihtsalt ei suutnud taluda mõtet, et ta võiks veenda sind seda neetud abielu jätkama. Ma ei suutnud taluda mõtet, et näen sind ka edaspidi õnnetuna.”

      “Ma ei oleks tema juurde tagasi läinud. Kuid ma oleksin tahtnud temaga rääkida.” Lucy hingas sügavalt sisse. “Ma armastan sind, Tina, ja hindan kõike, mida sa oled minu heaks teinud, kuid sa pead lõpetama minu ellu sekkumise. See on minu elu.”

      “Tean, tean, kullake.” Tina mängis sigaretiga. “Aga sa vajad abi. Lasin sinul restorani valida ja vaata, millega see lõppes.” Tina silmitses halvakspanuga plastseinu ja täksitud lauaplaate. “See on tõeline urgas.”

      “Mul oli siiatulemiseks põhjus,” ütles Lucy. “Bradley kirjutas mulle. Ta ütles, et kui ma oleksin nõus temaga siin lõunat sööma, siis võiks ta mulle kõik selgitada.” Lucy silmitses odavat söögikohta. “Aga see ei tundu üldse selline paik, kus Bradley käiks.”

      “Kas sa tahad teda tagasi?” küsis Tina. “Ma toon ta tagasi, kui sa seda tahad.”

      “Ei.” Lucy pigistas huuled kokku ja torkis jälle salatit. “Ma ei taha seda.”

      “Mida sa siis tahad? Ütle ainult. Ma korraldan kõik.”

      Lucy pani kahvli käest. “Sa ei saa seda teha. Või igatahes sa ei tee seda. Ma tahan ise oma elu elada. Ma tahan ise oma vigu teha. Tahan, et sa oleksid mu õde, mitte hooldaja. Sa ei pea minu eest hoolitsema.”

      “Ma tean, et ei pea.” Tina kortsutas kulmu. “Aga ma tahan. Tahan, et sa oleksid õnnelik. Sul ei tundu kunagi lõbus olevat.”

      “Ma ei tahagi, et mul oleks lõbus.” Lucy hingas sügavalt sisse. Kas tead, mida ma tahan?”

      Tina raputas pead.

      “Ma tahan olla iseseisev. Tahan ise enda eest hoolt kanda, ilma et sina mulle oma raha ja advokaatidega appi tormaksid. Sa ütled mulle alati, mida teha, sul on alati õigus ja tavaliselt pole mul selle vastu midagi. Aga kui ma Bradleyga abiellusin, oli tema veel hullem kui sina. Sinu ja Bradley vahel pole ma peaaegu aasta aega ise midagi otsustanud, sest kõik, mida sa mul teha soovitasid, tundus nii arukas ja oleks olnud äärmiselt tobe vastu vaielda. Ainult et ma tegin kõiki neid mõistlikke asju ja vaata nüüd mu elu. Kõik on uppis.” Lucy ajas lõua trotslikult ette. “Otsustasin muutuda. Ma tahan ise oma vigu teha ja neid pärast õiendada. Tahan rääkida oma eksabikaasaga, ilma et sina teda surmaga ähvardaksid. Ja ma tahan värvida juuksed punaseks või võtta veel kümme koera või... või...” Lucy pilk liikus jälle mehele saali teises otsas. “Või käia väljas sobimatute meestega. Sina hoia eemale. See on minu elu. Tahan seda tagasi.”

      “Või nii.”

      “Ma olen väga tänulik kõige eest, mida sa oled СКАЧАТЬ