Kalypso. Ingar Johnsrud

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Mööblile laotatud present oli täis vee- ja lörtsilohke.

      Kanalisatsioonimees sügas kaanekonksu käepidemega põske.

      „Siin paistab kõik suht mahajäetud. Kui rotte poleks old, siis ... Ma’i usu, et keegi ta oleks leidnud.”

      Seal, kus tõkkelint tee sulges, seisis teine mees, seljas samasugune kollamust kombinesoon, ja andis politseinikule ütlusi. Ta oli näost plass.

      Isehakanud teejuht ulatas Fredrikule taskulambi.

      „Pole just meeldiv vaatepilt,” ütles ta ja näitas kaevu poole.

      Fredrik lipsas lindi alt läbi ja astus ligi. Kummardus kaevu kohale ja näitas valgust.

      Vaatepilt ei olnud meeldiv.

      10. peatükk

      Kafa Iqbal seisis Bygdøy villa vannitoas peegli ees. Kui ta silmad sulges, teadis ta, et mõtted pöörduvad tagasi. Lõhnatule terava servaga rihmale. Kuidas see vilinal läbi õhu vihises. Kuidas see tabades laksatas. Kuidas silme ees lõi punaseks.

      Aegamisi tõmbas ta sõrmega üle kaela. Õrnalt, sealt, kus pingul soon kadus rangluu alla. Õlga lõi valu, kui ta kätt kergitas, et särgikraed tõsta. Ta pusis natuke, et siidrätiku sõlm istuks hästi. Kohtas peeglis oma pilku ega lasknud seda lahti. Ei lasknud seda lahti, kuni ei näinud pilgus enam muud kui tarmukust.

      Vannituba asus teisel korrusel ja oli suurem kui Kafa elutuba. Põrandaplaadid olid tumedast marmorist, seinaplaadid heledad, vann seisis lõvikäppadel.

      Ta oli pannud väikese kiletasku kraanikausile. Nüüd võttis ta selle kätte. Taskus oli tükike vana fotot. Mitte suurem kui postmark. Ei olnud võimalik aru saada, mis on fotol, aga vastu valgust nägi ta tagaküljel selgesti ovaalseid vesimärke. Seal seisis „Калипсо”. Vene keeles. Kalypso, kreeka nümf? Või kalüpso, tants? Või kalipso, sukeldumiskostüüm?

      Fototüki olid nad leidnud söögitoa ukse kõrvalt halli seina äärest. Näis, nagu see oleks naela otsast rebitud. Miks oli see ainus jäänus allkorrusel tõenäoliselt rippunud piltidest? Mida see kujutas? Miks olid pildid ära võetud?

      Keegi klõbistas küüntega vastu uksepiita ja Kafa heitis viimase pilgu peeglisse, enne kui keeras punapäise naispolitseiniku poole. Hanna midagi. Kafa üritas naeratada.

      „Jah. Mis meil siin on?”

      „Gerda Thrane,” alustas punapea raportit. „Villaomanik. Oli abielus direktor Ernst Thranega, aga mees suri kolmkümmend aastat tagasi. Neil oli poeg Axel Thrane, aga ka tema on surnud. Lapsi ei ole. Sõpru ka mitte.”

      „Ah nii?”

      „Poeg töötas kaitsejõududes ja hukkus üheksakümnendate algul õnnetuses, mõni aasta pärast isa surma. Naabrid kirjeldavad leskprouat kui ranget ja kokkuhoidlikku naist. Tema tervis olevat kaua logisenud.”

      Vormiriides naine kortsutas kulmu, enne kui jätkas. „Tal käis vist omavalitsusest mingi mees abiks. Niitis muru ja tegi majapidamistöid. Suurt kasvu vähese jutuga mees, ütlevad naabrid.”

      „Suurt kasvu?” kordas Kafa. „Nagu mees trepil?”

      Naispolitseinik noogutas. „Kummaline on see, et omavalitsuse jutu järgi ei käinud siin abiks ühtki nende inimest. Kas ma võin teile midagi näidata?”

      Hanna juhatas Kafa kõrvalruumi, magamistuppa. Õhk oli läpastanud ja tolmune, seinu ehtis hinnaline kootud tapeet, mida kirjas tume lillornament. Akende ees rippusid pitskardinad. Tühjad aknalauad. Öökapil ei pilte ega raamatuid. Rangelt üles tehtud abieluvoodi.

      Kafa tõmbas kardinad eest. Kaugel all paadisadamas nägi ta tühje paadikohti. Õhukesed alumiiniumliistud moodustasid mustal merel ujuvaid ristkülikuid. Paadid olid talveks kaldale tõmmatud.

      „Te ütlesite, et hall meenutas teile mausoleumi,” ütles Hanna. „Kas teil siin ei teki sama tunne?”

      Kafa läks riidekapi juurde. Tõmbas uksed lahti. Riiulite kaupa aluspesu, pluuse, vana naise tumedaid pükse ja seelikuid. Varnas rippusid kleidid ja jakid. Lõhnas imalalt koikuulide järele.

      „Seda tuba ei ole ammu kasutatud,” ütles ta.

      „Täpselt,” ütles naispolitseinik. „Aga külalistetuba all koridoris seevastu ...” ütles ta ja viipas peaga.

      „Pesuruumi mustapesukorvis on meesteriided. Niisamuti külalistetoas. Suur number. Ultraviolettvalgus näitab linal ja tekikotil rohkelt bioloogilist materjali.”

      Kafa vaatas talle huviga otsa.

      „Veri või sperma. Ja vereplekid ei paista need olevat.”

      „Tulge,” ütles Kafa ja viipas ta tagasi vannituppa. Rohukapis olid vererõhurohu, valuvaigisti ja insuliini pakid. Moodne insuliinipliiats. Aga mitte need ei olnud Kafa tähelepanu paelunud. Seal oli ka pardel, võimas must kolme pöörleva lõikepeaga jurakas.

      „Mis te arvate, kas vanaproua Thrane raseeris sellega oma sääri?” Kafa ei oodanud vastust. „Nii et siin ei elagi leskprouat,” nentis ta. „Vaid hoopis meesterahvas. Mees trepil? Mikael Morenius?”

      „Paistab küll nii.”

      „Ja mida me selle Moreniuse kohta teame?”

      „Ilmselt on ta identiteet salastatud,” ütles Hanna.

      „Identiteet salastatud?” Kafa vaatas talle küsivalt otsa. Hanna laiutas käsi.

      „Nii ütleb rahvastikuregister. Info saamine võtab seega pisut aega. Ma koostan teile toimiku.”

      Salastatud identiteet. Kafa ei teadnud ülekaalulistest meessoost majahoidjatest suurt midagi. Aga oletas, et kaitset vajavate inimeste statistikas neid liiga palju ei leidu.

      11. peatükk

      Riigihaigla keldritreppi valgustas külm meresinine kuma. Ka metallist käsipuu oli külm.

      „Mortui vivos docent,” sosistas Andreas Fredrikule kõrva, kui nad nägid, kes neid ootab.

      Kohtuarst Konrad Heissmann seisis kreemika ukse ees, millel oli silt „Lahangud”. Ta ulatas käe, mis oli suur nagu labidas.

      „Mortui vivos docent. Surnud õpetavad elavaid,” tervitas ta.

      Austerlase tavapärane avafraas. Heissmann tõmbas pea uksepiida eest õlgade vahele, kui neid edasi juhatas. Mitte sellepärast, et piit oleks madal olnud, vaid kiilaspäine lohkus meelekohtadega lahkamisarst oli neist peajagu pikem. Ta peatus eesruumis. Türkiissinistel seintel olid kollaseks tõmbunud plakatid, mis kujutasid inimese anatoomiat. Riiulitel seisid purgid formaliinis ligunevate luitunud südamete, ajude ja kopsudega. Eelmaik sellest, mis ootas tagapool, paljutõotava värske kraami ukse taga.

      Fredrik oli näinud küllalt ja igasuguses olekus surnukehi. Mitte laibad ei häirinud teda kõige rohkem. Ta ei suutnud kuidagi ära harjuda meediku kõne kliinilise täpsusega. Supikulbiga, mida lahkaja kasutas surnute verest tühjaks ammutamiseks. Läikima löödud teraslaudadega, СКАЧАТЬ