Kalypso. Ingar Johnsrud

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ saabunud mootorpaadiga Kragerøsse. Kempsupoti mehhanismi külge oli kleeplindiga kinnitatud kahe tuhande üheksasaja kaheksa grammine kokaiinipakk. Üheksakümmend kaks grammi olid leidnud tee Kaini piparmündirohelise Lacoste’i jaki voodri vahele. Teda ei hämmastanud üldse, et seesama tõbras, kes ta Rotterdamist teele saatis, ootas teda ka Kragerø sadamas. Sellesama grammikaaluga. Teda kutsuti Või-Toreks, sest ta oli alati nii libeda jutuga. Ta püüdis Kainil Lugeriga pead otsast kõmmutada. See oleks tal ka korda läinud, kui püstolit oleks pärast sõda kasutatud. Ajaloohuvi läks Või-Torele elu maksma. Sest relv plahvatas Tore käes ja Kain ei näinud põhjust, miks asi sinnapaika jätta, vaid läks ja tõi jahi baarikapist jääkirve ning tegi mehe kutuks.

      See juhtum õpetas Kainile nelja asja. Esiteks maksab relval ja suveniiril ikka vahet teha. Teiseks ei armasta narkokullerid sugugi pettust. Kolmandaks avaneb sul enamasti ainult üks võimalus, kui oled otsustanud kellegi vagaseks teha. Ja neljandaks: surnutel puudub kehaharmoonia. Nad on kõigest mütsakud, vastupanuta, lihaspingeta ja austuseta nii enda kui ka teiste vastu, kui sooled tühjenevad ja kõris luriseb, kui kopsud kokku vajuvad ja sisikond üles ütleb.

      Nii et Kain sasis korralikult kinni. Ühe käega põlvede alt, teisega kaenla alt. Pingutas, et saada pihku parem käsi, protees. Hais, mida talle vastu uhkas, oli vastik, sest mees oleks juba ammu pidanud mulla all olema. Kanalisatsioonikaevus tabas silm toru ja pöörkäepidet ning laip maandus käriseva matsuga vastu metalli. Kain veeretas kaevukaane paika ja see kumises nagu kirikukell, kui kaas asfaldis kaevuäärt tabas. Mitte just pühitsetud muld, aga Kain ei olnudki ju usklik mees. Selleks oli ta elanud liiga kaua. Mullast sa jälle tõused? Mis läind, see läind. Selline oli tema kogemus.

      Auto juures sulges ta pagasiluugi. Ootas klõpsatust. Seejärel läks ta kõrvalistuja ukse juurde ja pani käed katusele. Kummardus ja hingeldas. Südamelihas vemmeldas endiselt. Aknapeegeldusel nägi ta, kuidas juustesse maandusid suured rasked räitsakad ja niisutasid paljast pealage, mida heledad salgud enam ei katnud.

      Sadas jälle lund. Varsti läheb sügis üle talveks. Ta peeretas, enne kui autosse istus.

      Ükski lumehelves ei ole teise sarnane, mõtles ta ja vahtis kõrvalistuja poole.

      7. peatükk

      Fredrik ärkas Bettina kerge norina ja oma raskete mõtete peale. Ta jõi üksi kohvi. Märkas, kuidas antidepressantide uim lahtus. Ta lehitses läbi Dagens Næringslivi, luges, mis seal seisis, aga kõik jättis ta külmaks. Kui ta magamistoast kolinat kuulis, pani ta jalad kinni. Tahtis ukse kõrvalt harjunud liigutusega jalutuskepi võtta, aga seda ei olnud, ja tõmbas trepist alla minnes selga velvetjopi.

      Tegelikult ei vajanudki ta enam keppi. Ligi poolteist aastat oli möödas sellest, kui ta sai Ullevåli haigla plahvatuses vigastada, mehe palati juures, kelle nad olid kinni võtnud tapatalgute eest ühes Maridaleni koguduses. Aga kepp oli kingitus ja mööda Bogstadveienit sammudes meeldis Fredrikule poeakendel oma peegelpilti vaadata. Ümara köbrulise nupu ja metallotsaga eebenipuust kepp andis talle teatava ajatuse, nagu talle näis. Kahjuks oli ta selle kuhugi ära toppinud ega saanud aru, kuhu.

      Nüüd nägi ta selle asemel oma pika keha peegeldust, mis traavis liibates mööda tänavat. Vasak valutav põlv andis talle iseloomuliku kõnnaku. Mälestus päevast, kui Frikk sai surma.

      Politseimaja hall fassaad sulas ühte taevaga Enerhaugeni taga. Lumi oli muutunud räpaseks lopaks ja linn lehkas heitgaasist.

      Kirjutuslaual ootas kirjake. Fredrik tundis nurgelise käekirja ära. Teade oli kirjutajale iseloomulik. „Minu kabinetti. Kohe.”

      Politseiprefekt Trond Anton Neme ooteruumi uks oli lahti. Fredrik teadis, et sekretär ei ole veel saabunud, sest sekretär oli tema elukaaslane Bettina. Nad olid kohtunud tööseminaril. Olid paaritunud nagu marus koerad, samal ajal kui minister pidas kolleegidele loengut mõõdetavate tulemuste olulisusest. Igatahes oli see mõõdetav tulemus, et Fredrik praegu seal seisis. Mis muud põhjust seal sai olla. Politseiülemal ei olnud kombeks alluvaid pärast haiguslehelt tulekut vestlusele kutsuda. Ilmselt oli Bettina keelt kandnud, ja Fredrik sajatas teda selle eest.

      „Beier.”

      Rohmakas prefekt seisis uksel. Käskiva peanikutusega kamandati Fredrik kabinetti. Neme osutas teise tooli poole kirjutuslaua ees. See oli säärane mööblitükk, kus ei saanud end mugavalt tunda.

      „Kohvi?”

      Uurija raputas pead. Ta oli juba fuajees automaadi ees kruusitäie tökatit hinge alla visanud.

      Neme valas endale ja kummardus üle kirjutuslaua lähemale. Mõõtis teda vidukil silmi.

      „Olete terve?”

      Enne kui Fredrik jõudis vastata, jätkas ta:

      „Kui ma kadett olin, saadeti mind Arendali lähedale Tromøya saarele lensmanikontorisse praktikale. Lensman, ta nimi oli Scheie, oli ilmatu vahva konstaabel. Kohalike poolt austatud, õiglane ja tubli uurija ja kui vaja, siis karm. Aumees.”

      Neme asetas pöidla lõualohku.

      „Ühel päeval ei ilmunud ta tööle. Kuna mina olin noorim, saadeti mind talle koju järele. Ta elas väikeses valges puumajas. Scheie ei tulnud avama, kui ma uksekella helistasin. Aga õues kraani küljes oli aiavoolik, mis oli tõmmatud läbi magamistoa akna majja. Seest kostis imelikku häält. Nii et ma tungisin majja. Sealt ma ta leidsingi. Magamistoast.”

      Paus oli nii pikk, et Fredrik hakkas mõtlema, et ta ei olnud asjale pihta saanud.

      „Lensman oli ihualasti,” ütles Neme viimaks. „Ihualasti ja surnud. Lakke kinnitatud koerarihmaga üles poodud. Aiavooliku oli ta endale tagumikku torganud.”

      Prefekt nägi, et Fredrik tahab midagi öelda, aga viipas ta vait.

      „Kust mina tean. Mina eelistan misjonäriasendit.” Ta alandas häält. „Aga see ei olnud veel kõige hullem. Sest kas teate, mis tal oli liimitud üles seintele, lakke, magamistoa igale pisimalegi ruutsentimeetrile?”

      Mõistagi Fredrik ei teadnud.

      „Silmad.”

      Neme pigistas hambad kokku.

      „Keldrist leidsime hunnikute kaupa ajakirju. Mees oli lõiganud välja kõik silmad, mis ta kuskilt leidis, polnud vahet, kas looma või inimese omad, ja kusagile liiminud.”

      Ta laiutas käsi.

      „Ma olin käinud tal külas! Olin istunud elutoas, joonud õlut ja vaadanud jalgpalli!”

      Fredrik nägi, kuidas teine jubedusest judiseb.

      „Hull,” ütles Neme lühidalt. „Lensman Scheie oli peast segi.”

      Ta näitas näpuga Fredriku poole.

      „Aga ta oli väga hea politseinik.”

      Prefekt pani käed risti rinnale, vajus kontoritooli laiale seljatoele ja vahtis talle enesekindlalt otsa.

      „Saate aru, mida ma mõtlen?”

      „Loomulikult,” ütles Fredrik. „Ülimal määral.”

      Nad istusid ja jõllitasid teineteisele otsa. Pärast paari kohvilonksu Neme köhatas.

      „Kas СКАЧАТЬ