61 tundi. Ли Чайлд

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ viimastestki istmetest. Istus tualettruumi kõrvale põrandale, surus selja kõvasti vastu tagumist vaheseina, lootes tunda natukenegi juba jahtuvast mootorist lähtuvat soojust.

      Jäi lihtsalt ootama.

      Kell oli pärastlõunal viie minuti pärast viis.

      Veel viiskümmend üheksa tundi.

      1 1 jalg – 30,48 cm. [ ↵ ]

      KOLM

      Advokaat jõudis neljakümne viie minuti pärast koju. Sõit oli olnud pikk ja aeglane. Sissesõidutee oli lumest puhtaks lükkamata ja ühe hetke kartis mees, et garaažiuks võib olla kinni külmunud. Ta vajutas siiski kaugjuhtimispulti ja poolehobujõuline mootor sees lae all sai oma tööga siiski hakkama, uks tõusis ja advokaat sõitis sisse. Nüüd aga uks enam ei sulgunud, sest rehvidega sisse toodud lumi käivitas ukse lasteturvasüsteemi. Nii tõmbas ta veel kord kalossid jalga, haaras lumelabida ja viskas lume tagasi välja. Uks sulgus. Advokaat võttis kalossid jälle ära ja seisis hetke porisel põrandal, et end koguda ja justkui käia vaimse duši all. Kell oli kahekümne minuti pärast kuus. Ta läks sooja kööki ja tervitas koduseid, nagu oleks lihtsalt üks tavaline päev.

      Kui kell oli kahekümne minuti pärast kuus, oli bussis pime ja jäiselt külm ning Reacher hoidis endal tugevasti ümbert kinni ja värises üleni. Kakskümmend inimest ja bussijuht Knox tema ees tegid enam-vähem sedasama. Bussi tuulepoolse külje aknad olid sinna kleepunud lumest täiesti pimedad. Tuulealuse külje akendest avanes hall panoraam. Põhja- ja idakaarest sinnapoole kihutav lumi, mida kogu aeg järelejätmatult tõukas tagant tugev talvine tuul, ründas takistusena teel seisvat bussi, sööstis sellest üle ja kõrvalt mööda ning tungis selle taha jäävasse tühjusse, kus suured kaalutud räitsakad tantsisid korrapäratult üles ja alla, vasakule ja paremale.

      Siis ilmusid halli panoraami nõrgad tulukesed.

      Vilkuvad valged, punased ja sinised kahvatud helendavad ringid liikusid hämaruses lähemale. Rusuvast vaikusest hakkas kostma nõrka lumekettide lõginat. Eraldusribaga autotee valel poolel lähenes neile aeglaselt ja ettevaatlikult politseiauto.

      Ühe pika minuti pärast oli politseinik juba bussis. Temagi tuli läbi kraavi ja ukse kaudu, aga ta tuli soojast autost ning tal olid jalas talvesaapad ja veekindlad püksid, käes kindad ja seljas parka, kõrvu katval karvamütsil oli veel kile peal, mistõttu ta tundis end ilmselt üsna hästi. Ta oli pikka kasvu ja kuivetu, palju suvist päikest ja talvist tuult tunda saanud näost vaatasid selged sinised silmad. Ta tutvustas ennast kui Andrew Petersoni ja Boltoni politsei hierarhia teist meest. Ta võttis kindad käest, liikus mööda vahekäiku edasi, surudes igaühel kätt ja tutvustades end ikka ja jälle koos auastmega viisil, mis pidi nähtavasti jätma mulje, et tegu on siira, ausameelse ja innuka tubli maapoisiga, kellel on üksnes hea meel kedagi hädas aidata. Reacher aga vaatas neid selgeid siniseid silmi ja mõtles, et mehe fassaad on võlts. Reacheri meelest oli Peterson tegelikult vägagi terane tüüp, kellel on mõttes palju rohkem asju kui lihtsalt teel hätta sattunute abistamine.

      See mulje tugevnes veelgi, kui Peterson asus esitama küsimusi. Kes nad niisugused on? Kust nad tulevad? Kust nad täna teekonda alustasid? Kuhu nad täna õhtuks pidid minema? Kas hotellikohad on ette tellitud? Nii Knoxil kui ka kahekümnel vanainimesel oli neile küsimustele lihtne vastata: nad on turismirühm, tulevad Seattle’ist, suunduvad Dakotalandi muuseumist Mount Rushmore’i ning jah, neil on kohad kinni pandud monumendi lähedal olevas motellis: kolmteist numbrit neljale abielupaarile ja veel neljale tuba omavahel jagada nõustunud paarile ning neljale üksiktoa eest maksnule ning veel üks Knoxile endale.

      Täiesti tõene info, aga antud olukorras mitte tingimata vajalik.

      Peterson lasi Knoxil näidata motellikohtade tellimist kinnitavaid pabereid.

      Siis pöördus ta Reacheri poole. Naeratas ja lausus: „Mina olen Andrew Peterson, Boltoni politseijaoskonna ülema asetäitja. Olge hea ja öelge, kes teie olete.”

      Hulk siseosariikide politseinikke olid endised sõjaväelased, aga Reacheri arvates Peterson seda küll ei olnud. Sisetunne seda ei öelnud. Reacheri meelest oli Peterson vähe ilma näinud korralik maapoiss, kes lõpetas heade hinnetega kohaliku keskkooli ja astus seejärel oma kogukonna teenistusse. Ta tuleb asjatundlikult toime igasuguste kohalike asjadega, võib keerulisematel juhtudel pisut hätta jääda, aga annab endast parima, ükskõik mis ka ette ei tule.

      „Härra?” lausus Peterson.

      Reacher ütles oma nime. Peterson küsis, kas ta kuulub reisiseltskonda. Reacher vastas eitavalt. Peterson küsis, mida ta siin bussis teeb. Reacher selgitas, et suundub Minnesotast läände, aga loodab peagi minna lõuna poole, kus on ilm parem.

      „Meie ilm teile ei meeldi?”

      „Seni küll mitte.”

      „Ja hääletasite end turismibussi peale?”

      „Ma maksin.”

      Peterson vaatas Knoxi otsa ja too noogutas.

      Peterson pööras pilgu jälle Reacheri poole ja küsis: „Kas teil on puhkus?”

      Reacher kostis: „Ei ole.”

      „Mida te siis täpsemalt siin teete?”

      „Sellel pole tähtsust. Mitte millelgi niisugusel. Keegi meist ei osanud arvata, et me satume niisugusesse olukorda nagu praegu. Kõik see on täiesti ootamatu. Tegu on õnnetusega. Meil ja sellel, mis võib teil meeles mõlkuda, pole seega mingit seost. Ei saa olla.”

      „Kes väidab, et mul mõlgub midagi meeles?”

      „Mina väidan.”

      Peterson heitis Reacherile pika ja karmi pilgu. „Mis bussiga juhtus?”

      „Tee oli arvatavasti jääs,” sõnas Reacher. „Mina sel ajal magasin.”

      Peterson noogutas. „Siin on sild, mis ei näe välja nagu sild. Aga siin on väljas hoiatussildid.”

      Knox ütles: „Vastassuunas sõitev auto hakkas libisema üle tee siiapoole. Tõmbasin järsult kõrvale.” Tema hääletoon oli kergelt ennast õigustav. Peterson heitis talle kaastundliku ja erapooletu pilgu ning noogutas jälle. Ja lausus: „Järsult kõrvale tõmmates harilikult nii juhtubki. Seda on juhtunud paljudega. Sealhulgas ka minuga.”

      Reacher sekkus: „Meil on vaja inimesed siit bussist ära viia. Nad külmuvad surnuks. Mina samuti.”

      Peterson vaikis ühe pika hetke. Meil ja sellel, mis võib teil meeles mõlkuda, pole mingit seost. Noogutas siis jälle, nagu oleks jõudnud otsusele, ja ütles valjusti: „Tähelepanu! Me viime teid siit linna, kus saab teie eest korralikult hoolitseda. Proua rangluumurruga ja proua randmevigastusega tulevad minu autosse, ülejäänutele tuleb järele teine sõiduk.”

      Astuda alla kraavi oli vigastatud naistele liig ja nii võttis Peterson sülle ühe ja Reacher teise. Auto oli kõigest kümme jardi eemal, aga lumesadu oli selleks ajaks juba nii tihe, et Reacher nägi seda suure vaevaga, ja kui Peterson oli ära sõitnud ning ta pööras end ümber, ei näinud ta bussi üldse. Ta tundus valges tühjuses olevat ihuüksi. Lumi lendas näkku, tungis silmadesse, kõrvadesse ja krae vahele, keerles kõikjal ümberringi ja pimestas teda. Tal oli väga külm. Hetkeks haaras teda paanika. Kui ta СКАЧАТЬ