61 tundi. Ли Чайлд

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ politsei ei jäta meid hätta. Nad tulevad ka siia.”

      Reacher küsis: „Mis su nimi on?”

      „Jay Knox.”

      „On vaja kaugemale mõelda, härra Knox. Kiirtee politsei tuleks parimal juhul tunni aja pärast. Praeguse ilmaga kahe tunni pärast. Kolme tunni pärast, kui arvestada kõike seda, millega neil tuleb tegemist teha. Seega peame ise hakkama liigutama, sest umbes tunni aja pärast on siin bussis sama külm kui jääkapis. On karta, et kahe tunni pärast viskab mõni kõbi juba vedru välja. Võib-olla isegi varem.”

      „Mida te siis pakute?”

      Reacher pidi just vastama, kui Knoxi telefon helises. Mees vastas ja tema näoilme selgines veidi. Siis aga süngestus uuesti. Ta ütles: „Tänan!” ja lõpetas kõne. Knox vaatas Reacheri otsa ja lausus: „Boltonis on politseijaoskond. Nad saadavad kellegi siia. Aga neil on oma probleeme ja see võtab veidi aega.”

      „Kui palju aega?”

      „Vähemalt tunni.”

      „Mis probleem see on?”

      „Nad ei öelnud.”

      „Sa pead mootori käima panema.”

      „Neil on ka joped.”

      „Sellest jääb väheks.”

      „Kardan, et lähme põlema.”

      „Diislikütus pole nii kergesti lenduv kui bensiin.”

      „Kas te olete mingi asjatundja?”

      „Olin sõjaväes. Veoautod ja kõik Humweed töötavad diisliga. Ja põhjusega.” Reacher heitis pilgu vahekäiku. „Kas meil taskulamp on? Ja tulekustuti?”

      „Milleks?”

      „Lähen kontrollin põhjaalust. Kui kõik tundub korras olevat, koputan kaks korda vastu põrandat. Paned mootori käima ja kui midagi läheb põlema, kustutan selle ära ja koputan uuesti ning võid selle välja lülitada.”

      „Ma ei tea …”

      „See on parim, mida me saame teha. Ja midagi teha tuleb.”

      Knox vaikis silmapilgu, aga kehitas siis õlgu, avas veel paar panipaika ning võttis neist välja hõbedase Mag-lite taskulambi ja tulekustuti. Reacher võttis need enda kätte, ootas, kuni uks avaneb, ning ronis siis välja signaaltõrvikute viirastusliku valgusega maailma. Tuli jälle alla kraavi laskuda. Seekord rühkis ta vastupäeva ümber bussi esiosa, sest sealtpoolt küljest jäi bussi vasak külg rohkem tee mustkatte kohale kui parem. Roomata ringi külmunud kraavis polnud kuigi meeldiv väljavaade. Roomata ringi teepeenral oli mõnevõrra parem.

      Reacher leidis tankimisluugi, istus lumme ja pööras end ümber, laskus siis selili ja vingerdas end edasi, kuni pea ulatus bussi külje alla. Lülitas taskulambi sisse. Leidis tankimisluugi tagant kütusepaagini viiva jämeda toru. See tundus terve olevat. Paak ise kujutas enesest suurt nelinurksete otstega silindrit. See oli küll kokkupõrkest pisut mõlkis ja kriimustada saanud, aga midagi sealt välja ei voolanud. Tahapoole mootori juurde viiv kütusejuhe näis samuti korras olevat. Sulanud lumi tungis läbi Reacheri jope ja särgi ning märg külmus jõudis ihuni.

      Mees võbistas õlgu.

      Ta koputas taskulambi jämedama otsaga kaks korda vastu raami.

      Ja kuulis releed klõpsatamas ning kütusepump hakkas vingudes tööle. Reacher vaatas kütusepaagi üle. Kontrollis kütusejuhet nii kaugelt, kui taskulambi valgus võimaldas. Siis tõukas ta jalgadega end edasi kaugemale bussi alla.

      Lekkeid ei olnud.

      Starter ärkas ellu.

      Mootor käivitus. See kolises ja mürises, aga jäi siis ühtlases rütmis tööle.

      Lekkeid ei olnud.

      Midagi põlema ei läinud.

      Ei auru ega suitsu.

      Reacher surus külmatunde maha ja võttis veel minuti, et kontrollida muudki. Suured rehvid näisid terved olevat. Esivedrude mõned lehed olid kergelt kõverdunud. Pagasiruumi põrand oli siin-seal mõlkis. Mõned peenemad torud olid kõverdunud ja kokku surutud. Mingi Seattle’i kindlustusfirma saab üsna kopsaka arve.

      Ta ronis välja, tõusis püsti ning kloppis end puhtamaks. Riided olid läbi ligunenud. Igal pool ümberringi keerutas lund. Räitsakad olid suured ja rasked. Maas oli kahe tolli jagu värsket lund. Temast nelja minuti eest maha jäänud jäljed olid juba valgeks tõmbunud. Reacher läks neid mööda tagasi kraavi ja rühkis ukse juurde. Knox ootas teda. Uks avanes ja Reacher ronis sisse. Tema järel tungis sisse ka lumekeeris. Reacher väristas õlgu. Uks sulgus.

      Mootor jäi seisma.

      Knox laskus oma istmele ja vajutas starteri lülitit. Reacher kuulis, kuidas bussi tagaosas hakkas starter pöörlema, pöörles ja pöörles, muudkui pöörles.

      Midagi ei juhtunud.

      Knox küsis: „Mida te seal all nägite?”

      „Igasuguseid kahjustusi,” kostis Reacher. „Nii mõndagi on nässus.”

      „Torud lössi pressitud?”

      „Mõned.”

      Knox noogutas. „Kütusetoru on kinni pigistatud. Kasutasime praegu ära kõik, mis oli veel torusse jäänud, ja rohkem enam sealt läbi ei pääse. Pealegi võivad pidurid nässus olla. See võib olla sama halb kui see, et mootor ei tööta.”

      „Helista uuesti Boltoni politseisse,” soovitas Reacher. „Asi on tõsine.”

      Knox helistas ja Reacher läks tahapoole reisijate juurde. Ta võttis lae all olevatelt riiulitelt joped ja käskis need selga panna. Lisaks veel mütsid, kindad, sallid ja rätikud ning kõik muu, mis kellelgi leidus.

      Tal endal polnud mitte midagi. Kõigest see, mis seljas, ja see, mis seljas, oli läbimärg ning külm. Keha kaotas soojust. Ta kippus lõdisema, mitte küll kuigi palju, aga lakkamatult. Väikesed, aga kogu keha läbivad värinad. Oma soovidega peab ettevaatlik olema. Elul ilma pagasita oli hulk eeliseid. Aga olulisi puudusi samuti.

      Reacher läks tagasi Knoxi juurde. Uks lasi välisõhku sisse. Bussi esiosa oli külmem kui tagaosa. Reacher küsis: „Noh?”

      Knox lausus: „Nad saadavad auto siia niipea kui võimalik.”

      „Sõiduautost pole suurt abi.”

      „Ma ütlesin neile seda. Kirjeldasin probleemi. Ütlesid, et mõtlevad midagi välja.”

      „Oled sa niisugust tormi varem näinud?”

      „See pole mingi torm. Torm on kuuekümne miili kaugusel. Siin on selle ääreala.”

      Reacher võbistas õlgu. „Kas see tuleb meie poole?”

      „Kahtlemata.”

      „Kui СКАЧАТЬ