Suured väikesed valed. Лиана Мориарти

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma mõtlen.“

      „Ikka,“ ütles Jane. Jane ei saatnud üksikemana kedagi persse. Või vähemalt mitte nii, nagu Madeline arvas.

      „Sa oled kindlasti koolis üks noorimaid lapsevanemaid,“ mõtiskles Madeline. Ta rüüpas kohvi ja naeratas üle­annetult. „Sa oled isegi noorem kui mu eksabikaasa imekena uus naine. Kas lubad, et sa ei saa temaga sõbraks? Mina leidsin su esimesena.“

      „Olen kindel, et ma isegi ei kohtu temaga,“ ütles Jane segadusse sattudes.

      „Oh, küll sa kohtud,“ ütles Madeline nägu krimpsutades. „Tema tütar läheb Chloega samal ajal eelkooli. Kujutad ette?“

      Jane ei kujutanud seda ette.

      „Eelkooli laste emad joovad kõik koos kohvi ja minu eksabikaasa naine istub teisel pool lauda ja rüüpab taimeteed. Ära muretse, löömaks ei lähe. Kahjuks on kõik väga igav ja sõbralik ja kohutavalt täiskasvanulik. Bonnie isegi suudleb mind tervituseks. Teda tõmbavad jooga ja tšakrad ja kogu sedasorti pask. Tead küll, et kurja võõrasema tuleks vihata? Minu tütar jumaldab teda. Tead, Bonnie on nii „rahulik“. Minu vastand. Ta kõneleb sellise leebe … vaikse … meloodilise … häälega, mis tekitab soovi rusikaga vastu seina virutada.“

      Jane naeris selle peale, kui Madeline püüdis järele teha vaikset, meloodilist häält.

      „Sa saad tõenäoliselt Bonniega sõbraks,“ ütles Madeline. „Teda on võimatu vihata. Ma oskan väga hästi inimesi vihata ja isegi minu jaoks on see raske. Pean ihust ja hingest pingutama.“

      Ta kohendas uuesti pahkluul jääd.

      „Kui Bonnie kuuleb, et ma pahkluule viga tegin, toob ta mulle süüa. Talle meeldib kohutavalt, kui tal on ettekääne mulle koduseid roogi tuua. Tõenäoliselt sellepärast, et Nathan rääkis talle, et ma olen kohutav kokk, nii et ta tahab mulle koha kätte näidata. Kuigi Bonnie puhul on kõige hullem see, et tegelikult ei tahagi ta kellelegi kohta kätte näidata. Ta on lihtsalt jube kena. Mulle meeldiks väga ta söögid otsejoones prügikasti visata, aga need on, kurat, liiga maitsvad. Mees ja lapsed lööksid mu maha.“

      Madeline’i ilme muutus. Ta lõi näost särama ja lehvitas. „Oi! Lõpuks ometi kohal! Celeste! Olen siin! Tule vaata, millega ma hakkama sain!“

      Jane tõstis pilgu ja tal vajus süda saapasäärde.

      Mis vahet seal on. Ta teadis, et ei tohiks olla mingit vahet. Aga tõsi oli see, et mõned inimesed olid nii lubamatult, valusalt ilusad, et sul endal hakkas häbi. Sinu alaväärsus oli kogu maailmale näha. Selline pidigi üks naine välja nägema. Täpselt selline. Tema oli õige ja Jane vale.

      „Sa oled väga paks, kole tüdruk,“ raius üks kuuma, läpatanud hingeõhuga hääl talle kõrva.

      Jane väristas õlgu ja püüdis naeratada kohutavalt ilusale naisele, kes nende poole astus.

      Thea: Oletan, et olete nüüdseks juba kuulnud, et Bonnie on abielus Madeline’i eksabikaasa Nathaniga? Nii et sellega olid keerulised lood. Võiksite seda liini lähemalt uurida. Muidugi ei õpeta ma teile, kuidas oma tööd teha.

      Bonnie: Sellel ei olnud absoluutselt mitte millegagi mitte midagi pistmist. Meie suhted olid läbinisti sõbralikud. Alles täna hommikul jätsin ma tema vaese abikaasa jaoks köögiviljalasanje nende trepile.

      Gabrielle: Mina olin koolis uus. Ma ei tundnud mitte kedagi. „Oh, meil on nii hooliv kool,“ ütles direktriss mulle. Latataa. Teate, esimene asi, mis ma mõtlesin, kui kooliga tutvumise hommikul sellele mänguplatsile tulin, oli „omad poisid“. Omad poisid, omad poisid, omad poisid. Mind ei üllata, et keegi lõpuks surma sai. Ah, no hea küll. See on vist liialdus. Olin pisut üllatunud.

      Viies peatükk

      Celeste lükkas Blue Bluesi klaasukse lahti ja nägi kohe Madeline’i. Ta istus ühes lauas pisikese, kõhna noore neiuga, kellel oli seljas sinine teksaseelik ja lihtne valge V-kaelusega T-särk. Celeste ei tundnud neiut ära. Ta tundis hetkeks teravat pettumust. „Ainult meie kahekesi,“ oli Madeline öelnud.

      Celeste muutis oma ootusi hommikule. Ta hingas sügavalt sisse. Viimasel ajal oli ta märganud midagi kummalist, kui ta seltskonnas inimestega rääkis. Talle ei tulnud päris hästi meelde, kuidas olla. Ta tabas end sellistelt mõtetelt: kas ma naersin äsja liiga valjusti? Kas ma unustasin naerda? Kas ma äsja kordasin ennast?

      Mingil põhjusel oli kõik hästi, kui ta oli Madeline’iga kahekesi. Ta isiksus ei kadunud kuhugi, kui nad olid kahekesi. Sellepärast, et ta oli Madeline’i nii kaua tundnud.

      Võib-olla oli tal vaja toonust tõsta. Tema vanaema oleks nii öelnud. Mis tõstaks toonust?

      Ta läks laudade vahelt nende poole. Nad ei olnud teda veel märganud. Nad olid vestlusse süvenenud. Celeste nägi neiu profiili selgelt. Ta oli liiga noor, et mõne õpilase ema olla. Ilmselt oli ta lapsehoidja või au pair. Tõenäoliselt au pair. Äkki Euroopast? Kes ei oska eriti inglise keelt? See selgitaks tema veidi jäika, kramplikku istumisviisi, nagu oleks tal vaja keskenduda. Loomulikult ei pruukinud ta üldse kuidagi kooliga seotud olla. Madeline suhtles vabalt kümnete omavahel kattuvate seltskondadega, korjates endale selle käigus nii eluaegseid sõpru kui ka vaenlasi, viimaseid tõenäoliselt rohkem. Madeline’ile meeldisid konfliktid ja ta oli kõige õnnelikum siis, kui oli raevu aetud.

      Madeline nägi Celeste’i ja ta nägu lõi särama. Üks toredamaid asju Madeline’i puhul oli see, kuidas ta ilme muutus sind nähes, nagu oleksid terves maailmas just sina see inimene, keda ta kõige meelsamini näha tahtis.

      „Tere, sünnipäevapiiga!“ hüüdis Celeste.

      Madeline’i kaaslane pööras end toolil ringi. Tema pruunid juuksed olid jube kõvasti üle pea patsi pandud, nagu ta oleks sõjaväelane või politseist.

      „Mis sinuga juhtus, Madeline?“ küsis Celeste, kui ta jõudis nii lähedale, et nägi toolil Madeline’i jalga. Ta naeratas viisakalt neiule ning too tundus kössi tõmbuvat, nagu oleks Celeste põlglikult muianud, mitte naeratanud. (Oh issand, ta ju oli naeratanud, eks ole?)

      „See on Jane,“ ütles Madeline. „Ta päästis mu teepervelt, kui ma noorte elu päästa püüdes pahkluu välja väänasin. Jane, see on Celeste.“

      „Tere,“ ütles Jane. Ta nägu oli kuidagi paljas ja punetav, nagu oleks seda äsja liiga kõvasti küüritud. Ta näris väikeste lõualiigutustega nätsu, nagu teeks seda salaja.

      „Jane on koolis uus ema,“ ütles Madeline, kui Celeste istet võttis. „Nagu sina. Nii et minu kohustus on viia teid mõlemaid kurssi kõigega, mida teil on vaja teada Pirriwee kooli sise­poliitikast. See on paras miiniväli, tüdrukud. Tõsiselt, miiniväli.“

      „Kooli sisepoliitikast?“ Jane kortsutas kulmu ja kasutas kahte kätt, et hobusesaba veel tugevamalt kinni tõmmata. „Mina end kooli sisepoliitikasse ei sega.“

      „Mina ka mitte,“ nõustus Celeste.

      Jane’ile jäi alatiseks meelde, et ta mängis tol päeval hooletult saatusega. „Mina end kooli sisepoliitikasse ei sega,“ oli ta öelnud. Keegi kusagil kõrgel oli seda kuulnud ja talle ei olnud tema suhtumine meeldinud. Liiga enesekindel. „No eks me näe,“ oli kõrgel üleval öeldud, end mugavalt sisse seatud ja tema arvel СКАЧАТЬ