Suured väikesed valed. Лиана Мориарти

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et kui nad olid liivaste ja kleepuvatena käsikäes tagasi auto juurde jalutanud, kisendas ta mõttes tummalt appi, nagu ta oleks midagi anunud: lahendust, ravi, leevendust. Leevendust millele? Ravi millele? Lahendust millele? Tema hingamine oli muutunud pinnapealseks. Ta oli juuksepiiril higipiisku tundnud.

      Siis oligi ta silti näinud. Nende Newtowni korteri üürileping oli lõppemas. Kahe magamistoaga korter asus koledas, hingetus punastest tellistest korterelamus, kuid sealt oli randa ainult viie minuti tee. „Mis oleks, kui me siia koliksime?“ oli ta Ziggyle öelnud, poisi silmad olid särama löönud ja otsemaid oli Jane’ile tundunud, et see korter on täpselt õige lahendus sellele, mis iganes tal endal viga oli. Selle kohta öeldakse „pöördepunkt“. Miks ei peaks tema ja Ziggy elus saabuma pöördepunkt?

      Ta ei rääkinud Madeline’ile, et oli igal pool Sydneys erine­vates pooleaastaste üürilepingutega korterites elanud sellest ajast peale, kui Ziggy oli beebi, püüdes leida elu, mis neile sobiks. Ta ei öelnud, et võib-olla oli ta niimoodi kogu aeg Pirriwee rannale aina lähemale tulnud.

      Ja ta ei rääkinud Madeline’ile, et pärast üürilepingu allkirjas­tamist kinnisvarabüroost välja astudes oli ta esimest korda märganud, millised inimesed siin poolsaarel elavad – kuldse jumega ja pleekinud juustega –, mõelnud enda valgetele jalgadele teksaste all ja siis sellele, et tema vanemad lähevad poolsaare lookleval teel sõites täiesti närvi, isal on sõrme­nukid roolil valged, kuid nad teeksid seda ikkagi nurisemata, ja äkitselt oli ta veendunud, et oli äsja tõeliselt laiduväärse vea teinud. Aga siis oli juba hilja.

      „Ja siin ma nüüd olen,“ lõpetas ta kohmakalt.

      „Sulle hakkab siin väga meeldima,“ ütles Madeline innustavalt. Ta kohendas pahkluul jääd ja krimpsutas nägu. „Ai. Kas sa surfamas käid? Või su abikaasa? Või elukaaslane, peaksin vist ütlema. Või kavaler? Sõbranna? Ma suhtun kõikidesse võimalustesse avatult.“

      „Mul ei ole abikaasat,“ oli Jane öelnud. „Ega elukaaslast. Ainult mina. Olen üksikema.“

      „Oled ka või?“ ütles Madeline, nagu oleks Jane äsja midagi üsna uljast ja imetabast teatanud.

      „Jah.“ Jane naeratas totakalt.

      „Noh, tead, inimesed kipuvad seda ikka unustama, aga mina olin ka üksikema,“ ütles Madeline. Ta lõi pea püsti, otsekui pöördudes rahvahulga poole, kes ei ole temaga ühel meelel. „Minu eksabikaasa läks mu juurest ära, kui mu vanem tütar oli beebi. Abigail. Ta on neliteist. Mina olin ka üsna noor nagu sina. Ainult kahekümnekuuene. Kuigi enda arvates olin tudi valmis. See oli raske. Üksikema on raske olla.“

      „Noh, mul on mu ema ja …“

      „Oh, muidugi, muidugi. Ma ei taha öelda, et mul ei olnud tuge. Mind aitasid ka vanemad. Aga issand, oli öid, kui Abigail oli haige või mina jäin haigeks või hullemgi veel – kui me mõlemad jäime haigeks ja … nojah.“ Madeline jäi vait ja kehitas õlgu. „Mu eks on nüüd uuesti abielus. Neil on Chloega ühevanune tütar ja Nathanist on saanud aasta isa. Meestega on sageli nii, kui nad teise võimaluse saavad. Abigaili arvates on tema isa imetore. Mina olen ainuke, kes veel kauna kannab. Räägitakse, et on hea vaenust lahti lasta, aga ma ei tea, mulle mu kaun täitsa meeldib. See on mulle nagu armsa toataime eest.“

      „Mina ei ole ka eriti andestamise usku,“ ütles Jane.

      Madeline naeratas laialt ja osutas teelusikaga tema poole. „Tubli. Ära kunagi andesta. Ära kunagi unusta. See on minu moto.“

      Jane ei saanud aru, kas ta tegi nalja või mitte.

      „Aga kuidas siis Ziggy isaga on?“ jätkas Madeline. „On ta üldse pildil?“

      Jane ei võpatanud. Tal oli selle selgeks saamiseks viis aastat aega olnud. Ta tundis, et muutus väga vagusaks.

      „Ei. Me ei olnud päriselt koos.“ Ta kandis selle lause täius­likult ette. „Ma ei teadnud isegi ta nime. See oli …“ Jää vait. Tee paus. Vaata kõrvale, nagu sa ei suudaks teisele silma vaadata. „Põhimõtteliselt … ühekordne teema.“

      „Sa mõtled üheöösuhet?“ küsis Madeline kohe kaastundli­kult ja Jane oleks peaaegu üllatusest kõva häälega naerma hakanud. Enamik inimesi, eriti Madeline’i-vanused, reageerisid veidi halvakspaneva ilmega, justkui öeldes: ma mõistan ja mul pole selle vastu midagi, aga nüüd asetan su enda jaoks teistsuguste inimeste kategooriasse. Jane ei solvunud kunagi nende halvakspanu peale. Tema meelest oli see ka vastik. Ta tahtis lihtsalt, et see teema lõplikult sinnapaika jääks ja enamasti nii läkski. Ziggy on Ziggy. Tal ei ole isa. Lähme nüüd edasi.

      „Miks sa lihtsalt ei ütle, et läksid ta isast lahku?“ oli ema algusaegadel küsinud.

      „Valed kipuvad sassi minema, ema,“ ütles Jane. Ta emal ei olnud valetamisega kogemusi. „Sel moel teeme sellele teemale lihtsalt kohe lõpu.“

      „Ma mäletan üheöösuhteid,“ ütles Madeline igatsevalt. „Mida kõike ma üheksakümnendatel ei teinud. Jumaluke. Loodan, et Chloe ei saa sellest kunagi teada. Oh häda. Kas sul oli lõbus?“

      Jane’il kulus hetk aega, enne kui ta küsimusest aru sai. Madeline küsis, kas tema üheöösuhe oli olnud lõbus.

      Korraks oli Jane tagasi selles klaasmulli moodi liftis, mis vaikselt hotelli keskel ülespoole sõitis. Mehe käsi šampanja­pudeli kaela ümber. Teine käsi ta alaseljal teda endale lähemale tõmbamas. Nad mõlemad naersid nii valjusti. Sügavad kurrud mehe silmade ümber. Jane oli naerust ja ihast nõrkemas. Jõukate elu lõhnad.

      Jane köhatas hääle puhtaks.

      „Küllap vist oli lõbus,“ ütles ta.

      „Anna andeks,“ ütles Madeline. „Ajan kergemeelset juttu. Küsisin seda, sest mõtlesin enda raisatud noorusele. Või äkki hoopis sellepärast, et sa oled nii noor ja mina nii vana ja ma püüan lahe näida. Kui vana sa oled? Kui tohib küsida?“

      „Kakskümmend neli,“ ütles Jane.

      „Kakskümmend neli,“ õhkas Madeline. „Mina sain täna nelikümmend. Juba ütlesin, eks ole? Sa vist mõtled, et ei saa iialgi nelikümmend, õigus?“

      „Noh, ma loodan küll neljakümneseks saada,“ ütles Jane. Ta oli ka varem märganud, et keskealised naised olid vanuse teemas väga kinni, nad naersid ja oigasid selle üle, muudkui vatrasid vanusest, nagu oleks vananemise protsess keeruline mõistatus, mida nad püüavad lahendada. Miks see neis sellist hämmingut tekitas? Jane’i ema sõpradel ei paistnud sõna otseses mõttes muud jututeemat olevat või siis ei olnud neil muust Jane’iga rääkida. „Oh, sa oled nii noor ja ilus, Jane.“ (Kuigi ta ilmselgelt ei olnud; nad nagu oleksid mõelnud, et need kaks asja käivad kokku – kui sa oled noor, siis automaatselt ka ilus!) „Oh, sa oled nii noor, Jane, sina oskad kindlasti mu telefoni/arvutit/fotoaparaati parandada.“ (Kuigi tegelikult oli suur osa ema sõpradest tehnikaasjadega palju paremini kursis kui Jane.) „Oh, sa oled nii noor, Jane, sul on nii palju energiat.“ (Kuigi ta oli nii väsinud, nii kohutavalt väsinud.)

      „Ja kuule, kuidas sa ära elad?“ küsis Madeline murelikult, ajades end istudes sirgu, nagu oleks tegemist probleemiga, mis oli vaja otsemaid lahendada. „Kas sa tööl käid?“

      Jane noogutas. „Olen iseenda tööandja, vabakutseline raamatupidaja. Mul on nüüd korralik kliendibaas, palju pisikesi ärisid. Töötan kiiresti. Annan töö ruttu üle. Sellega СКАЧАТЬ