Armuke. Сьюзен Виггс

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Ma ei narri mitte kunagi. Aga ärge muretsege. Teie saladus on minu poolt hoitud.”

      „Milline saladus?” pahvatas Kathleen. Tavaliselt ta kontrollis oma keelt, aga mehe puudutus, isegi tema käe kerge toetus ta küünarnukil, viis ta segadusse.

      „On neid rohkem kui üks?” Sel mehel oli äärmiselt peibutav maneer.

      Kathleen hammustas huult, mõeldes kiiresti. Seejärel manas ta näole oma kõige pimestavama naeratuse. „Igal naisel on saladusi,” ütles ta. „Mida rohkem, seda parem.”

      Mees näis pidevalt olevat naermapuhkemise äärel. „Minu armas Kate, ma rääkisin teie tõelisest identiteedist.”

      Kathleen ahmis õhku. „Kui te minu tõelist identiteeti teate, miks te siis endiselt minuga rääkida suvatsete?”

      „Sest ma tahan selle kõrvarõnga teile tagasi panna. Ja kui siin üldse mingisugust suvatsemist peaks toimuma, siis olete see teie, kes suvatsema peab, kuna kõigile siin ruumis viibijatele on selge, et te ületate mind tähtsuselt.”

      „Ületan tähtsuselt?”

      „Ma teadsin, et te olete liiga tagasihoidlik,” noomis mees Kathleeni õrnalt. „Lucy hoiatas mind.”

      „Tõesti?”

      „Jah. Ta ütles, et te ei uhkelda kunagi oma sugupuuga ega rikkusega, mida pudeneb selle okstelt nagu sügisesi lehti.” Mees kõkutas naerda. „Näete siis? Ma olen talumatult labane, mainides samas lauses pärinemist ja raha.”

      „See on Ameerika,” ütles Kathleen, lootes, et tema kergendustunne välja ei paista. „Me oleme vabad rääkima, millest iganes soovime.”

      „Ja seda me teemegi, kas pole?” Näiliselt endiselt naerupiiril hõljudes osutas ta ruumis viibivale kõrgemale seltskonnale. Meestel olid seljas rätsepa õmmeldud ülikonnad ja nii kõvaks keedetud kraed, et nende serv näis omaniku kaela lõikavat, ning naised liikusid läbi vestlusgruppide, nagu oleksid kesk võistlussporti.

      Kathleen märkas, et Dylan Kennedy ülikonnal oli mitme hooaja vanuse ja kandmise erilist peensust, mis andis mehele ta mõisahärra rollis palju mugavama ja loomulikuma välimuse. Mitte „uue” raha abil läikima löödu ja lihvitu, vaid põlvkondade kogutud rikkuse auväärse sundimatusega kaasneva. Tema kõrval paistis isegi Inglise lord väikekodanlik.

      Siis tegi mees aga midagi äärmiselt ootamatut. Kätt omaniku kombel naise küünarnuki alla pannes juhtis ta Kathleeni läbi suure salongi võlvkaare alt läbi väiksemasse klaasustega ruumi, mille külgedel asetsesid kiiskavad võlts-marmorsambad.

      „Kuhu me läheme?” küsis naine.

      „Vaatamisväärsustega tutvuma.”

      „Aga ma...” Kathleeni hääl katkes, kui mees ühe kõrgetest hingedele kinnitatud klaasustest lahti tegi, tuues nähtavale vaate, mis ta peatuma pani. „Ohoo,” ütles ta, kui taas hingata sai. „See on tõesti midagi erilist.” Kathleen astus välja väikesele, kumerale rõdule. Tugev tuul, mis oli kogu õhtu linnas tuhisenud, puhus nüüd isegi tugevamalt, ulgudes kõrgete kesklinnahoonete vahel ja kloppides järve pealispinda nagu koogitainast vahule.

      Sellest vaatekohast, silme ees avanemas lõuna- ja idasuund, nägi Kathleen jõekaart kohal, kus see laienes, et tohutu suure, mäsleva järvega ühineda. Ainult kvartal või paar eemal märkas ta külluslikult kaunistatud kohtumaja kuplit ja torne ning selle taga Püha Brendani gooti kirikutorni, tema kodukirikut. Seal oli ta võtnud vagal, siiral sosinal oma esimest armulauda, käinud leeris ja pihtinud iganädalasi patte. Ta lootis, et ühel päeval abiellub ta seal väikeses palveaias olevas lehtlas, ning saab ka sinna maetud.

      Mõtteid süngelt teemalt eemale rebides silmitses ta Lake’i, Wateri ja Randolphi tänavatel seisvate lambipostide täiuslikke paralleelseid ridu. Jõesuudmes moodustasid hiiglaslikud viljahoidlad öötaeva taustal kummituslikke siluette. Iga paari sekundi järel vilgutas Government Pieril asuv majakas laisalt oma kiirt Kathleeni suunas. Ja kaugel lõunas ja läänes näis päev viibivat, justkui päike oleks unustanud looja minna.

      Kathleen naeratas luulelennulise mõtte peale, mõeldes oma perele West Divisionis. Ema kasutab arvatavasti lisapäevavalgust oma tööde tegemiseks. Ta oli niivõrd usin.

      „Miks te naeratate?” küsis Dylan Kennedy, hääl madal ja intiimne.

      „See on kaunis vaade, härra Kennedy. Pole ime, et chicagolased oma linna üle nii uhked on.”

      „Seda kutsutakse Preeria kuningannaks,” ütles mees. „Ja teie peate kutsuma mind Dylaniks.”

      Kathleenist liikus üle keelatusevärin. „Ma ei või.”

      „Miks mitte?”

      „Ma vaevu tunnen teid.”

      „Te ei saa minuga nii ametlik olla pärast seda, kui ma teen seda.”

      „Teete mida?”

      „Seda.” Ilma pikema hoiatuseta astus mees Kathleenile väga lähedale, liikudes nii, et naine oli marmorist rinnatise ja tema pika kogu vahel lõksus. „Püsige nüüd täiesti liikumatult,” sosistas ta.

      „Aga...”

      „Tsss. Olge tasa.”

      Kathleeni meeled täitusid mehe lähedusega. Dylan Kennedy puudutus oli nii õrn, et ta ei oleks seda ühe mehe puhul ettegi osanud kujutada. Andeka muusiku osavusega, viiulikunstniku kerge sõrmitsemisega oma pilli kaelal, pani mees ühe käe naise lõua alla, tema nägu ühele küljele pöörates. Kathleen ei teadnud, kas see oli tema ettekujutus või tegelikkus, aga ta tundis seda tundlikku sõrme õrnalt tema lõuajoont riivamas, kui pead pööras.

      „Ma tunnistan, et mul ei ole palju praktikat daamile ehete külge riputamises,” sosistas mees, „aga ma olen innukas õpilane.”

      „Härra... Dylan, palun. Kui te annaksite mulle kõrvarõnga, saaksin ma...”

      „Ja rikuksin oma võimaluse Chicago kõige kaunima naise lähedal olla?” Mehe hääl oli Kathleeni kõrvale väga lähedal. Ta tundis nahal mehe hingeõhu sooja keerist. See tunne oli nii meeldiv, et Kathleen sulges põgusaks hetkeks silmad. Seejärel tundis ta mehe sõrmi õrnalt tema kõrvanibu kallal tegutsemas. Helde taevas, mis temaga küll toimumas on? Üks mees puudutas tema kõrvanibu ja tema ei saanud teha muud kui lasta oma sisemusel sulavõiks muutuda. Kathleen seisis täiesti liikumatult, joovastunud olekus, samal ajal kui mees kõrvarõnga tillukese kruvi kallal toimetas ja tilgakujuline ehe taas naise kõrva küljes rippus.

      Siis, liiga pea, astus mees tahapoole. „Kaunis,” ütles ta, taevast sinisemad silmad säramas.

      „Teie,” ütles Kathleen kõige kõrgimal häälel, „olete üks paheline mees.”

      „Tõsi,” vastas too. „Sellepärast te mind nii huvitavaks peategi.”

      „Mis paneb teid uskuma, et ma teid huvitavaks pean?”

      „Las ma mõtlen.” Mees silitas käega lõuga, suurt keskendumist teeseldes. „Te järgnesite mulle sellele privaatsele rõdule, justkui salakohtumiseks.”

      „Päris СКАЧАТЬ