Armuke. Сьюзен Виггс

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ peen brändi, Macassari juukseõli.

      Nad jõudsid võlvkaarega ukseava juurde, mille külgedel seisid kõrged potitaimed. Läbi avatud akna tungis sisse kuum õhuvoog, sõnajalgu nagu kummardusi tehes noogutama pannes. Heitlik kuusära poleeris järgmises kvartalis asuva kohtuhoone tornitippe ja kuplit. Kaugel läänes väreles ja hõõgus taevas kõueta välgusähvatustes. See öö oli maagiaks loodud. Selles oli Kathleen kindel.

      Kathleen peatus Phoebe ja Lucy vahel. Ta ütles hääletult sõna prism ja jättis huuled prunti. Preili Boylan õpetas, et prism on kõige sobivam sõna, mida üks noor daam lausuda saab, kuna see paneb suu end vormima täiuslikuks kaareks, mis on seltskonnas nii kütkestav.

      Probleem oli selles, et Phoebe ja Lucy, preili Boylani poolt rangelt treenitud, ütlesid samuti prism, ja nad tegid kolmekesi vea üksteisele samal ajal otsa vaadates.

      Lucy puhkes naerma esimesena ja Phoebe püsis tõsisena kõige kauem, aga lõpuks pahvatasid nad kõik lõbustatult naerma. Võlvkaare all lõksus ja paljastatud, ei saanud nad peituda pikaninaliste seltskonnamatroonide ja kõrkide härrasmeeste hukkamõistvate pilkude eest, kes neid läbi kuldraamides lornjettide vaatasid.

      „Oh, no see läks küll hästi,” ütles Phoebe, luksudes naermist lõpetades.

      „Kõige diskreetsem sisenemine,” nõustus Lucy. Ta võttis Kathleenil käsivarre alt kinni. „Me peame jätkama nii, nagu midagi ei oleks juhtunud.”

      „Tere tulemast, daamid, tere tulemast!” Üks heatujuline mees kaunilt õmmeldud sabakuues sammus ettepoole, käitudes võõrustajana. „Ja teie rõõmsameelsus on tõepoolest väga teretulnud.” Ta tegi vöökohast galantse kummarduse. „Ma kartsin, et see õhtu saab olema minu jaoks raskepärane, aga te päästsite meid sellest.”

      „Tänan, härra Pullmann, see on teist väga lahke,” vastas Phoebe sundimatu kniksuga. „Meil on au tänasest üritusest osa saada.”

      „Kõik on teretulnud.” Mees ajas käsivarred laiali, et eputada muljetavaldavalt raske kellaketiga, mis puhtast kullast uuri külge oli kinnitatud. „Tulge aga edasi, tulge edasi.”

      „Härra Pullman,” ütles Lucy, „ma sooviksin teile tutvustada oma sõpra Kate O’Learyt Baltimore’ist.” Ta pilgutas silma ja langetas hääle sosinaks. „Teate küll, need Baltimore’i Learyd. Nad saabusid linna alles hiljuti pikemaks külastuseks.”

      George Pullman, kuulus ettevõtja, kelle grandioosseid raudteevaguneid kirjeldati kui „ajastu imesid”, kinnitas terava, hindava pilgu Kathleenile.

      Kathleeni suu muutus kuivaks. Tema luud kangestusid külmaks kiviks ja põski puudutas alanduselõõm. Milline narr ta küll oli, arvates, et suudab sellega hakkama saada. Talle oli kohe jälile saamas ja avalikult paljastamas üks Chicago kõige kuulsamatest meestest. Kathleen tahtis ringi pöörata ja joosta, aga näis, et ta ei suutnud oma jalgu liigutada. Ta tegi ainsat asja, mis talle pähe tuli. Manades näole oma parima naeratuse, vajus ta tihti harjutatud reveranssi.

      „Tere õhtust, härra Pullman,” ütles Kathleen pehme, täpse diktsiooniga. Mitte jälgegi iiri aktsendist, mis kõlas varjamatult majas, kus ta oli üles kasvanud. Ei olnud kuulda mitte ühtegi lamedat, jämedakoelist täishäälikut. Mitte ühtegi kõhklevat liigutust reveransis.

      „Baltimore’i Learyd,” ütles mees lõpuks, Lucy riukast selgelt ninapidi veetud. „Kullake, te võtsite mu päris hingetuks.” Ta näis olevat siiras. Seejärel, end kogudes, lisas ta: „Te kõik võtate. Minu komplimendid preili Boylanile.” Ta liikus edasi, et kedagi teist tervitada.

      Kathleen ei taibanud, et oli hinge kinni hoidnud, kuni pidi peaaegu plahvatama, kergendusohet välja lastes.

      „Ma ju ütlesin teile, et veame kõiki ninapidi,” ütles Lucy, hambaid naeratuses kokku surudes.

      „Hmh.” Phoebe liikus koosviibimise keskme poole nagu täispurjes laev. „George Pullmani raha on sama uus nagu Sinclairi varandus. Peene maitse lihvimiseks kulub mitu põlvkonda.”

      Phoebe Palmer ei jätnud kunagi kasutamata võimalust meenutada kõigile, kes kuulamas oli, et „vana” raha oli palju parem kui „uus”. Ta pidas seda perekonna jaoks taktituks, saada rikkaks ühe eluaja jooksul, selle asemel et rikkust põlvkondade jooksul koguda. Säärased asjad läksid Palmerite-taolistele inimestele korda.

      Phoebe veetis hetke rahvahulgas ringi vaadates, nina kõrgele üles tõstetud. Nagu jälgi ajav verekoer otsis ta salongis välja kõige mõjukamad külalised: härra Randolph Higgins, härra Robert Todd Lincoln, preili Consuelo Ybarra, proua Arabella Field. Siis keskendus ta oma jahisaagile – Kim, lord de Vere, Kilbride’i hertsogi poeg. Lipitsev, lummatud ameeriklaste ring ümbritses hooletult, peaaegu naiselikult suurepärast noort lordi. Phoebe otsis üles härra Pullmani, et paluda ametlikku tutvustamist.

      Kathleen ja Lucy vahetasid pilke ja pidid pingutama, et ära hoida veel üks itsitamishoog. „Tema suureks unistuseks on olla penniprintsess,” selgitas Lucy. „Briti peerid pankrotistunud hertsogkondade ja muu säärasega tulevad sageli Ühendriikidesse otsima rikast tüdrukut, kellega abielluda. Seejärel kasutavad nad tüdruku varandust, et oma mõisad uuesti üles ehitada.”

      „Ja tüdruk lubab seda?” Kathleen ei näinud selles tehingus noore naise jaoks mingisugust kasu.

      „Vaata ise.”

      Phoebe oli muutnud end rumalalt naeratavaks, ennastkiitvaks olevuseks, kes kõhetu, tahtejõuetu lordi kõrval jäänuseid anus.

      „Mis ühel kenal, punaverelisel Ameerika miljonäril viga on?” küsis Kathleen.

      „Tõsiasi, et too on mees,” ütles Lucy muiates, alati kiire oma vaateid kuulutama. Üldist valimisõigust, sündimuskontrolli, vaba armastust ja naistele võrdsete õiguste saamist pooldades ei teinud ta oma radikaalsetest ideedest mingit saladust. Kuidas preili Boylan ka üritas, ei olnud ta suutnud sääraseid arvamusi Lucy Hathaway peast välja saada.

      „Ühel päeval kohtad sa meest, kes paneb sind selle ütlemise eest andestust paluma,” hoiatas Kathleen teda.

      „Ühel päeval jäätub põrgu ka ära,” ütles Lucy. „Aga ma ei eelda, et kumbki neist minu eluajal aset leiab. Kuid ma lootsin täna õhtul huvitavat meest kohata.” Tema uuriv pilk peatus härra Randolph Higginsil. Mees oli Chicagos uustulnuk, pikk, laiaõlgne ja peaaegu ebainimlikult kütkestav. „Ma olen mõelnud armukese võtmisele. Lihtsalt et näha, millest kogu see kära tingitud on.”

      Kathleen hingas rabatult sisse. „Tõesti, preili...”

      Lucy haaras Kathleenil käsivarrest. „Taevane arm,” ütles ta.

      Kathleeni sisemust pitsitas külm ärevusejudin. „Mis on?”

      „See on Philip Ascot.”

      „Mida paganat tema siin teeb?” Kathleen tõmbas õlad vaistlikult üles, soovides, et saaks peitu pugeda.

      Philip Ascot IV oli tema perenaise, Deborah Sinclairi kihlatu. Kuna Deborah oli sel õhtul haige, oli Kathleen kindlalt arvanud, et mees üritusel ei osale. Ta silmitses noort meest kahtlustavalt. Mitte ükski blond juuksekarv ega õmblus riietel ei olnud valel kohal. Philip naeratas viisakalt tervitades reverend Moodyt, valgete vuntsidega, ülespuhutud meest, ainukest kohalviibijat, kes uskus, et tema eesmärk sel õhtul oli hingi päästa.

      „Ma СКАЧАТЬ