Elu armastab sind. Луиза Хей

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sama mis nägemine, ent tegelikult on hoopis vastupidi. Sa näed ainult siis, kui lakkad hinnanguid andmast.

      

      

      

      

      Ebapiisavuse müüt

      

      

      “Minu esimene enesetapukatse oli üheksa-aastaselt,” räägib Louise mulle.

      “Mis juhtus?” küsin.

      “Noh, ilmselgelt see ei õnnestunud,” ütleb ta.

      “Maailm poleks kunagi Louise Hayga kohtunud, kui see oleks õnnestunud,” sõnan.

      “See on tõsi,” vastab Louise mulle naeratades.

      “Mis siis ikkagi juhtus?”

      “Mulle öeldi, et ma ei tohiks kunagi süüa teatud marju, mis kasvasid mäenõlval, sest need on mürgised ja ma võin surra. Niisiis ühel päeval, kui elu muutus talumatuks, sõin neid marju ja ootasin maas lamades oma surma.”

      Istume Louise’iga tema kodukabinetis San Diegos täispika peegli ees. Me jagame teineteisega oma lapsepõlvelugusid. See oli Louise’i idee, et me võiksime kõnelda peegli ees. Rääkides vaatab ta otse peeglisse. Ta hoiab oma peegelpildiga kindlat silmsidet. Mind rabab, kui aus ja haavatav ta lubab endal olla. Jutustades mulle oma lapsepõlvest, on tema hääletoon vaikne ja lahke. Tema sõnades peitub endiselt kurbust. Ta on täis kaastunnet üheksa-aastase iseenda vastu.

       “Miks sa tahtsid end tappa?” küsin.

       “Ma ei tundnud end armastuse väärilisena,” vastab ta.

       “Kas sa olid kunagi tundnud end armastuse väärilisena?” küsin.

       “Jah, alguses. Kuid kõik hävines, kui minu vanemad lahutasid. Minu ema abiellus seejärel mehega, kes tarvitas minu kallal nii füüsilist kui ka seksuaalset vägivalda. Meie kodus oli palju vägivalda.”

       “Mul on kahju seda kuulda, Lulu.”

       “Minu perekonna sõnum mulle oli, et ma ei ole armastuse vääriline,” ütleb ta.

       Kui Louise oli teismeline, vägistas teda tema naaber. Too mees pandi 16 aastaks vangi. Louise lahkus 15-aastasena kodust. “Ma ei tahtnud midagi muud, kui et inimesed oleksid minu vastu lahked,” selgitab ta, “aga mul ei olnud õrna aimugi, kuidas olla lahke iseenda vastu.” Tema probleemid läksid aina hullemaks. “Mul oli nälg armastuse järele ja ma tõmbasin ligi inimesi, kes kohtlesid mind halvasti,” räägib Louise. Ta läks voodisse iga mehega, kes oli tema vastu lahke. Varsti jäi ta rasedaks. “Ma ei suutnud lapse eest hoolitseda, sest ei suutnud iseenda eest hoolitseda,” sõnab ta.

       Kui on minu kord rääkida oma lapsepõlvelugu, küsib Louise minult hakatuseks: “Mida sa tahtsid lapsena kõige rohkem?” Ma vaatan pingsalt oma peegelpilti. Esmalt ei tule mulle midagi pähe, aga varsti kerkivad mälestused taas pinnale. “Ma tahtsin olla märgatud,” vastan talle. Ta küsib, mida ma selle all mõtlen. “Ma justkui tahtsin, et keegi ütleks mulle, kes ma olen ja miks ma olen siin ja et kõik saab korda,” selgitan. Ma olin lapsena tulvil imestust ning esitasin endale suuri küsimusi nagu “Kes ma olen?”, “Mis on tegelikkus?” ja “Miks olen ma olemas?”.

       Väiksena kolisime palju. Ema tahtis elada oma vanematest eemal. Isa oli alati tööga hõivatud. Kuidagi jõudsime tagasi Winchesterisse Inglismaal, mitte kuigi kaugele ema vanemate kodust. Me üürisime väikese maja, mida kutsuti Honeysuckle Cottage’iks, ning mul on sellest ajast palju rõõmsaid mälestusi. Hiljem, kui olin üheksa-aastane, kolisime Littletoni-nimelisse külla ja elasime majas, mida kutsuti Varjuks. Mäletan, et imestasin, kui imelik nimi see on ühele majale.

       “Kas sinu vanemad armastasid sind?” küsib Louise.

       “Jah, ma olen selles väga kindel, aga see oli keeruline.”

       “Mis juhtus?” uurib ta.

       “Mu ema kannatas depressiooni all, mis tuli ja läks ning tuli siis uuesti tagasi. Depressioon saabus alati ootamatult. Mõnikord püsis see nädalaid. Ema lihtsalt lamas voodis ja me palusime Jumalat, et ravimid mõjuma hakkaksid. Vahel viibis ta ka erinevates vaimuhaiglates, kuid neis asutustes püüdis ta endalt alati elu võtta.”

       “Aga sinu isa?” küsib Louise.

       “Tal olid omad deemonid,” ütlen.

       Kui ma olin umbes 15-aastane, avastasime, et isal on joomatõbi. Ta lubas alkoholist eemale hoida. Ta lubas seda sageli. Lõpuks lasi ta kodust jalga ja veetis suurema osa järelejäänud kümnest aastast oma elus kodutuna, hulkudes ühest varjupaigast teise. Kahe nii murtud vanemaga elamine oli täielik õudusunenägu. Me püüdsime Holdenite perekonnas üksteist armastada nii hästi, kui oskasime, kuid keegi meist ei tundnud end sisemiselt armastuse väärilisena. Keegi meist ei oleks saanud öelda, et ta on armastuse vääriline, seda päriselt uskudes.

      

      

      

      

      Sinu elu tegelikkus on tõsiasi,

      et sa oled armastuse vääriline.

      Louise Hay “Südametarkused”

      

      

      

      

      Minul ja Louise’il on ühine filosoofia inimeste põhiolemuse kohta. Me mõlemad teame, et baasiline tõde kõigi kohta, kaasa arvatud sina, kõlab: “Ma olen armastuse vääriline.” Armastus on nii palju enamat kui pelgalt tunne, emotsioon. Armastus on sinu tõeline loomus. See on sinu vaimne DNA. See on sinu südame laul. See on sinu hinge teadvus. Kui meil veab, peegeldavad lapsepõlves meie vanemad, meie koolisüsteem, meie kirik ja meie sõprussuhted seda baasilist tõde “Ma olen armastuse vääriline”.

      Peegeldamine on lapsepõlve oluline osa. Selle kõrgeim siht on kinnitada baasilist tõde, et ma olen armastuse vääriline. Ennastjaatava peegeldamise kaudu kogeme oma igavest armastuseväärilisust. Me usaldame seda, kes me oleme, ning sirgume küpseteks täiskasvanuteks, kes on maailmas armastavaks jõuks.

      Baasilise tõe, et ma olen armastuse vääriline, vastandiks on baasiline hirm, et ma ei ole armastuse vääriline. Hirmu, et me ei ole armastust väärt, kinnitab lapsepõlves ebaterve peegeldamine. Meie vestluse ajal peegli ees ütleb Louise mulle: “Mind kasvatasid üles kaks inimest, kes ei tundnud end armastuse väärilistena. Nad ei olnud võimelised mulle õpetama, et ma olen armastust väärt, sest nad ei teadnud seda iseenda kohta.” Vanemad peavad teadma seda baasilist tõde oma olemuse kohta, kui tahavad aidata lastel end armastada.

       Baasiline hirm, et ma ei ole armastust väärt, ei ole tõsi – see on lihtsalt üks lugu. See kõlab, nagu oleks tõsi, sest me võtame selle omaks. See ei lase meil enda seltskonda nautida. Me kaugeneme iseendast. Me unustame hingelinnu, kes on meie tõeline loomus. Ja maailm teiseneb СКАЧАТЬ