Elu armastab sind. Луиза Хей

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ veeredes ilmub Heatheri maagilisest köögist veel hõrgutisi. Ovaalne söögilaud aina tühjeneb ja täieneb. Ma kujutan ette, et laud naudib pidusööki ühes meiega. Siis lahkub üks meist, Elliot, lauast ja kõnnib risti läbi toa seinal rippuva peegli ette. Elliot seisab vagusi peegli ees. Seejärel kummardub ta ettepoole ja suudleb peeglit. Louise ja mina märkame seda ning naeratame teineteisele.

      Mõne aja pärast tõuseb Elliot uuesti lauast. Ta kõnnib tagasi peegli juurde. Ta suudleb peeglit uuesti. Ta naaseb laua juurde. Ta on väga õnnelik. Ta ei tea, et me jälgime teda, kuigi nüüdseks näevad teda kõik. Ja me oleme võlutud. Vaadake, Elliot on ainult 18-kuune. See, mida ta teeb, on loomulik ja mänguline. Lapsed suudlevad peegleid.

      Taibanud, et tal on publik, kutsub laps oma isa, Gregi, kaasa. Greg ei taha lauast lahkuda, aga Elliot ei jäta järele, vaid püüab isa kätega vehkides ja üksikuid talle teadaolevaid sõnu kasutades enda juurde meelitada. Greg ei suuda oma poja manöövritele vastu panna ning üsna pea istub ta peegli ees. Elliot suudleb peeglit esimesena ja ootab siis, et Greg teeks sama. Greg sätib end peegli ees, seejärel kummardub ettepoole ja annab peeglile suud. Elliot plaksutab käsi ja hõikab rõõmust.

      “Louise, kas sina mäletad, et suudlesid enda peegelpilti, kui olid väike?” küsin.

      “Ei, aga kindlasti tegin seda minagi,” vastab ta.

      Seejärel küsib Louise minult, kas ma mäletan, et suudlesin väiksena peeglit.

      “Ei, ma ei mäleta,” vastan.

      “Me kõik olime kunagi sellised, nagu Elliot on praegu,” kostab Louise.

      “Ma olen kindel, et see on tõsi.”

      “Jah, aga me võime olla taas niisugused,” ütleb ta.

      Ma küsin: “Kuidas nii?”

      “Peegliga töötades,” vastab Louise, nagu oleks vastus ilmselge.

      “Miks peegliga töötades?”

      “Peeglitöö aitab sul end uuesti armastama hakata,” selgitab ta.

      “Nii nagu me end lapsena armastasime?”

      “Jah. Ja kui sa end armastad, siis näed, et elu armastab sind ka,” lisab ta.

      

      

      

      

      Peegli suudlemine

      

      

      Ühel päikesepaistelisel kevadpäeval olen oma poja Christopheriga üksinda kodus. Mu naine Hollie ja tütar Bo on läinud kohalikku keraamikakohvikusse Kew Gardensi lähedale, et kahekesi, nii-öelda naised omavahel, aega veeta. Bo on just saanud neljaseks ning väljendab oma loomingulisust kaunilt ja suure rõõmuga. Varsti on nad tagasi kodus ja ma saan näha Bo värskeimat kunstiteost. Kahtlemata toob ta koju vikerkaarevärvides taldriku, südametega loperguse tassi või roosaks värvitud jänese-pojakujulise soolatopsi – kindlasti midagi, mis meenutab sõgeda Kübarsepa teepidu raamatust “Alice imedemaal”.

      Christopher on peaaegu kuuekuune. Mul on tunne, nagu oleksin teda terve elu tundnud. Mõnikord, kui meie silmad kohtuvad, haihtuvad need rollid, mida etendame. Ma ei ole enam isa ja tema ei ole enam laps – me oleme hoopis kaks hingesõpra, kes veedavad koos aega. Mul on olnud Bo’ga mitmel korral täpselt samasugune kogemus. Ma ei suuda ette kujutada oma elu nendeta ning mul on tunne, et see oli saatus, et me üksteist leidsime. Louise usub, et me valime perekonna, kes annab meile eluteeks vajalikud õppetunnid ja annid. Oma raamatus “Tervenda end ise” (You Can Heal Your Life) kirjutab ta:

      

      

      Ma usun, et me oleme lõputul rännakul läbi igaviku. Me saabume sellele planeedile, et omandada teatud õppetunnid, mis on meie vaimseks arenguks hädavajalikud. Me valime oma soo, nahavärvi ja kodumaa ning seejärel otsime üles täiusliku paari vanemaid, kes peegeldavad meie mustreid.

      

      

      Hollie ja Bo helistavad ning ütlevad, et nad on teel tagasi koju ning et neil on Christopherile ja mulle kingitusi. Ma panen telefoni käest ja märkan, et Christopher naeratab. Nagu enamik imikuid, nii naeratab ka Christopher palju. Kui Christopheril on naerutuju, ei suuda ta end enam tagasi hoida ja naeratab kõigele, isegi sellistele asjadele nagu tühi lillevaas, tolmuimeja või kruvikeeraja. Ma võtan Christopheri sülle ja viin ta kamina kohal rippuva peegli ette.

      “Kallis Christopher, mul on suur rõõm tutvustada sulle Christopheri,” ütlen, osutades näpuga tema peegelpildile. Christopher aga ei naerata enam. Ma olen üllatunud, sest uskusin, et enda peeglist nägemine paneb ta naeratama. Ta ju naeratab kõigele. Ma tutvustan uuesti Christopherile tema peegeldust. Christopher ei naerata ikka veel. Tema näoilme on tegelikult täiesti mittemidagiütlev. Otsekui ei näeks ta mitte midagi. Isegi mitte tühja lillevaasi.

      Miks ei naeratanud Christopher, kui end peeglist nägi? Uurinud veidi lapse arengupsühholoogiat, avastasin, et on üsna tavaline, et imikud ei naerata enda peegelpildile. Nad ei tunne end veel ära. Miks nii? Ma küsisin Louise’ilt, mida tema arvab. “Imikud ei samastu veel oma kehaga,” vastas ta otsekoheselt, nagu tal kombeks on.

      Imikud on nagu hingelinnud, kes lendavad oma kehast mööda ega malda veel sellesse laskuda. Kui nad vaatavad peeglisse, ei osuta nad oma kehale ega mõtle, et see olen mina või et see on minu”. Imikute sisemaailm on puhas teadvus. Neil pole ühtegi mõtet “minast”. Neil ei ole minapilti. Nad ei ole veel loonud endale isiksust, teisisõnu maski. Neil pole veel neuroosi. Nad on endiselt vaimust täidetud. Budistide meelest on nad äratuntavad üksnes oma algse näo ehk hingenäo järgi.

      Tavaliselt hakkavad lapsed oma peegelpilti ära tundma 15. ja 18. elukuu vahel. See on peegli staadium või stade du miroir, nagu psühhoanalüütik Jacques Lacan seda nimetas. Pole ime, et Elliot tänupüha pidusöögil nii lõbusasti aega veetis. Ja nagu oodata oli, hakkas ka Christopher, kui ta sai Ellioti vanuseks, peeglit suudlema. Samuti musitas ta suurt ümmargust vannikraani, sädelevaid lusikaid, teraskastruleid, klaasist uksenuppe ning kõike muud, mis tema peegelduse kinni püüdis.

      Alates kolmandast eluaastast muutub peegel sõbraks. Lapsed armastavad oma peegelpilti. Nad hakkavad aduma, et neil on keha. Siiski käivad nad oma kehaga ringi ükskõikselt. Keha ei ole nende juures kõige olulisem, vaid ainult inimese olemasolule hädavajalik vorm. See on aeg, mil tehakse nägusid, poosetatakse, mängitakse näopeitmismänge ning leiutatakse tobedaid tantse. Enda peeglist vaatamine lõbustab Christopheri ja Bo’d tohutult. Nad mängivad tihti oma peegelpildiga, nagu Peeter Paan mängis oma varjuga.

      Oma Minaga eksperimenteerimine on algul tore, kuid see ei jää nii alatiseks. Samastudes aegamööda enda eraldiseisva minaga – egoga –, kogeme oma hingeelus uut nihet. Me muutume peegli ees eneseteadlikuks. Me oleme kaamera ees häbelikud. Me kas igatseme tähelepanu või hoidume sellest. Me pöörame armastuse teelt kõrvale hirmu poole. Me hakkame endale hinnanguid andma ja me kaotame silmist enda algse näo. Peeglisse ilmuv kujutis on kokku pandud hinnangutest. See ei ole päris sina.

      Hingelind, mis on meie tõeline loomus, laulab jätkuvalt, kuid tema laul ei kosta üle isoleeritud ja hirmunud СКАЧАТЬ