Draakon. Vlad Taltose seiklused. Steven Brust

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Trepist üles, otse edasi, viimane uks vasakule. Koputage ja sisenege.”

      Visandasin kummarduse, pidades vastu kiusatusele sellega rõhutatult üle pingutada.

       „Mida sa kardad, boss?”

       „Jää vait, Loiosh.”

      Astmed olid minu jaoks liiga kõrged, muutes väljakutseks neist hooletult üles ronida, kahe Draakoniisanda pilk mind jälgimas. Andsin oma parima. Mu sammud kajasid ja trepp jätkus liiga pikalt. Kui ma viimaks üles jõudsin, läksin otse mööda koridori, mis oli pikem kui maja, milles mu kontor asub. See lõppes suure uksega, mida ignoreerisin; selle asemel peatusin ühe vasakpoolse ukse juures, nagu juhendatud. Koputasin kergelt ja sisenesin.

      Lokran pöördus; ta oli ilmselt aknast välja vaadanud. Ta oli noor, säravate silmadega, ja ta kulmude kohal oli tuhmunud valge arm – ilmselt oli see arm talle kuidagi sentimentaalse väärtusega, sest ta polnud seda eemaldanud. Ta juuksed olid tumedad, sirged ja tagasi kammitud, peaaegu Jheregi lõikega. Tal oli kummaski käes neli sõrmust ja kõikidel sõrmustel olid kalliskivid. Toas oli neli polsterdatud tooli, sohva ja polnud kirjutuslauda; lihtne hall lipp rippus akna kohal. Kolm või neli pikka musta saua seisid kaugema seina vastas ja raske mõõk mustas tupes oli tema kõrval.

      Ta silmad kitsenesid korraks, kui ma sisenesin, siis ta ütles: „Taltos?”, seda õigesti hääldades.

      Kummardasin ja vastasin: „Lokran?”

      Ta noogutas. „Tulge pisut lähemale.”

      Tegin seda.

      Ta viipas hooletult minu poole, nagu putukat tõrjudes, ja mu sisikond pöörles ja ma olin Musta Lossi hoovis, seistes esmapilgul nagu hõredas õhus, mis tundus kõva pinnana, ütleme sillutisekividena, kuid paistis, nagu ei hoiaks mind miski üleval. Niisama lihtsalt. Neetud, ta oleks võinud mind ette hoiatada.

      Olen palju mõelnud küsimuse üle, miks teleporteerumine mu seedimist häirib; miks nii juhtub kõigi idalastega, aga mitte dragaeralastega. Teleporteerumiste vahepeal olen sageli otsustanud, et see on vaid idalase ettekujutus, aga kohe pärast teleporteerumist tundub see vastus mitterahuldavana. Morrolani lossi ees seistes, kui mind ümbritsesid ta müürid, tornid ja valvurid, tuli mulle pähe, et äkki häirib teleporteerumine ka dragaeralaste kõhtusid, kuid nemad lihtsalt ei tunnista seda. Kuidas saab see, kui su sisikond nii ägedalt ringi hüpleb, et sa võid tunda seda loksumas, mitte sind haigeks teha? Kas siin on mingi osa looduslikul valikul? Ma ei usu seda; ma lihtsalt ei usu, et loodusel oli kavas saata inimesi ühest kohast teise vahepealset ala läbimata.

      Pean selgitama, et mõtlesin neid mõtteid, andes oma kõhule aega maha rahuneda. Siis märkasin, et tunnimehed tornidel vaatasid mind, kuigi nad ei paistnud eriti üllatunud olevat. Hästi, nii et mind oodati. Ühe torni tipus lehvis üksik lipp, täiesti hall.

      Viimaks riskisin alla vaatamisega. Mu all olid puud, mis paistsid tillukeste põõsastena, ja kaks teed ning üks oja olid vastavalt pruunid ja sinised jooned, mis kohtusid, jooksid üksteisest üle ja peaaegu paralleelselt, moodustades kujundi, mis paistis peaaegu märgina mingisugusest ruunilisest tähestikust. Ehk oli see sümbol, mis ütles lossile: „Ära kuku maha.” See oli lohutav mõte.

      Kohendasin mantlit, tõmbasin käega läbi juuste ja lähenesin Musta Lossi topeltustele. Need paiskusid lahti, kui lähemale jõudsin, mis poleks pidanud mind üllatama, sest nad olid teinud sedasama eelmisel korral. Vandusin endamisi, kuid hoidsin kerget naeratust suul ega aeglustanud sammu – Draakoniisandad jälgisid mind.

      Ma polnud seda eelmisel korral märganud, aga üks põhjus, miks leedi Teldra uksele ilmumine on nii efektne, on see, et ta on ainus asi, mida näed – peale tema on sissepääs valgustamata ja tekib tunne, nagu siseneksid tühjusse, nii nagu surnute maad ette kujutatakse. (Kuigi surnute maa pole tühi – see on hullem. Aga pole tähtis.)

      „Isand Taltos,” ütles Teldra. „Tänan, et austasite meie kodu. Isand Morrolan ootab teid. Palun, tulge sisse ja olge tervitatud.”

      Tundsin end teretulnuna, hoolimata mu küünilisema poole sosinast. „Tere-tere.”

      Ületasin lävepaku. Seekord ei pakkunud leedi Teldra, et võtab mu mantli, sest olin eelmisel korral selle andmisest keeldunud. Ta juhatas mind maale täis eeskotta, laiast, kaarduvast trepist üles ja viimaks raamatukokku. See oli suur ja täis polsterdatud toole ja pakse raamatuid; kolm just sissekäigu kõrval välja pandud raamatut olid tohutud juveelidega inkrusteeritud köited, igaüks ketiga pjedestaali küljes; see oli huvitav, kuid otsustasin mitte nende kohta küsida. Kui ma sisenesin, pani Morrolan raamatu kõrvale ja tõusis, mulle kergelt kummardades.

      Ta avas suu, tõenäoliselt mingiks irooniliseks viisakuseks, nagu vastandina Teldra siirastele komplimentidele, kuid ma küsisin: „Kes on surnud?”, enne kui ta sõnad suust sai. Ta sulges suu, vaatas Loioshi poole ja noogutas tooli suunas tema oma kõrval. Istusin.

      Ta ütles: „Baritt.”

      Vastasin: „Oh.”

      Morrolan paistis ootavat, et ma midagi ütleksin, nii et viimaks sõnasin: „Tead, esimesel korral, kui teda kohtasin, oli mul tunne, et ta polegi elus...”

      „Ära tee selle üle nalja, Vlad.”

      „Hästi. Mida sa tahad, et ütleksin? Mulle ei jäänud mulje, et ta oleks sinu sõber.”

      „Ei olnudki.”

      „Nii?”

      Leedi Teldra ilmus joogiga – valge vein, mis oleks võinud olla liiga magus, välja arvatud et see oli serveeritud jäätükkidega. Rüüpasin seda, et olla viisakas, ja siis avastasin, et mulle meeldis see. Issola lipsas toast välja. Polnud lauda, millele peekrit toetada, kuid toolil olid laiad, lamedad käsitoed. Väga mugav.

      „Nii?” kordasin.

      „Teisest küljest,” ütles Morrolan, „oli ta tähtis mees. Ja esimesest küljest...”

      „Oli ta Draakon,” järeldasin. „Jah, ma tean.”

      Morrolan noogutas. Jõin veel veidi veini. Külmatunne aitab magusust vähendada. Vean kihla, et te ei teadnud seda.

      „Nii et mis selle vaese lurjusega siis juhtus?”

      Morrolan hakkas vastama, siis peatus ja ütles: „See pole tähtis.”

      „Hästi,” nõustusin. „Vähemalt pole see tähtis minu jaoks.” Olin kohtunud Barittiga, või täpsemalt tema varjuga, Surnute Radadel. Morrolan polnud Barittile meeldinud esimesest hetkest peale, sest Morrolan oli minu oma reisikaaslaseks valinud, mis peaks andma teile idee selle kohta, kuidas Baritt ja mina omavahel läbi saime.

      Jätkasin: „Oletan, et sa ei kutsunud mind siia kaastunnet avaldama.”

      „Sul on õigus.”

      „Nii?”

      Ta kallutas pead ja vaatas mulle küsivalt otsa. „Mis vedelik see oli, mis sa Surnute Radadel mulle andsid, Vlad?”

      Naersin. „Kas asi on selles? Kas kutsusid mu sellepärast siia?”

      „Tegelikult mitte. Olen lihtsalt СКАЧАТЬ