Mu süda on minuga. Šotlaste kuninganna Mary Stuarti elu. John Guy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jälle tüssata. Mary toomine Stirlingisse oli emale teema algus ja lõpp. Arran, kes oskas alati puhtalt välja tulla, muutis meelt ja tegi rivaalidega rahu. Asevalitseja lahkus 3. septembril Edinburghist, ametlikult selleks, et minna vaatama oma haiget abikaasat, tegelikult aga kohtus ta Falkirkis salaja Beatoniga. Mehed embasid teineteist ja sõitsid koos Stirlingisse, kus Arran tunnistas avalikult kõiki oma tehinguid Henry VIII-ga ja ütles lahti toetusest anglikaani kirikule.

      8. septembril nõustus Arran muutma asevalitsejaks olemise tingimusi ja lubas jagada võimu Beatoniga ning juhinduda prantsusemeelsete ja inglisemeelsete jõudude esindajatest koosneva nõukogu soovitustest, kusjuures selle nõukogu eesotsas polnud keegi muu kui Marie de Guise. Asja eesmärk oli lepitada ülikud ja koondada nad ühisesse rivisse Henry VIII sissetungi vastu.

      Kohe järgnes ka kulminatsioon. Järgmisel päeval – mis mõnusa irooniana langes Floddeni lahingu kolmekümnendale aastapäevale – toodi Mary pidulikus rongkäigus lastetoast välja ja krooniti siinsamas lähedal olevas kuninglikus kabelis šotlaste kuningannaks. Tegu oli äärmiselt tähendusrikka sündmusega. Kroonimine oli nii kiriku kui ka riigi elus kõige pühalikum rituaal: selle sümboolse talitusega sai Maryst nii usu- kui ka ilmalike ringkondade silmis legitiimne valitseja. Tseremoonia käigus kuulutati üheksakuune laps pühitsetud kuningannaks, kelle valduses olid kõik need pühad võimuregaalid, mida sai anda üksnes Jumal ja kes pidi aru andma üksnes Jumalale.

      Rongkäigus kandis Arran krooni, Lennox valitsuskeppi ja mõjuvõimsaim Šoti ülik ning ühtlasi Arrani naisevend Argylli krahv, riigimõõka. Need olulised regaalid, mis on tänapäevalgi välja pandud Edinburghi lossis, olid oma prestiiži väsimatult igati suurendada püüdes kasutusele võtnud James IV ja tema poeg. Koos olid need esimest korda kasutusel just sel päeval. Kroon, mida enne kandis James V Marie de Guise’i kroonimisel, oli lapsele lootusetult suur ja liiga raske. Seda hoidis Mary pea kohal täielikus kardinalirüüs Beaton. Ta õnnistas tüdrukukest ja võidis teda pühitsetud õliga. Laps virises valjusti, kui piiskop ja peerid ükshaaval tema ette põlvitasid ja truudusvande andsid.

      Traditsiooni kohaselt loevad heeroldid kroonimistseremoonial ette kogu kuningliku sugupuu ning tiitlid ja auametid, milleks kulub kuni pool tundi. Silmas pidades Mary jõulist sekkumist toimuvasse, jäeti see osa ära. Inglisemeelsetel ülikutel oli seoses sellega küll kahtlusi, aga muidu käitusid nad „väga väärikalt” ja võtsid osa ka banketist, maskeraadist ja interluudiumist ning muudest suures saalis korraldatud meelelahutustest, mis lõppesid „suure tantsupeoga kuninganna pilgu all koos suurte härrade ja prantsuse daamidega”.

      Mary kroonimine lõppes tähelepanuväärse vahepalaga, mis algas sellest, et tema ema pööras esimest korda tõsisemat tähelepanu Henry VIII saadikule. See tähistas täielikku pööret jõudude tasakaalus. Inglisemeelsed ülikud olid oma mõjuvõimu kaotanud ja Arran leppinud Beatoniga, kellest sai jälle kantsler. Greenwichi leping oli sama hästi kui maha kantud: prantsusemeelsed jõud olid nüüd Šotimaal tõusuteel.

      Henry VIII oli teinud oma käigud ja kaotanud. Ta oli saanud ka olulise õppetunni. Nagu ta seletas peaaegu igaühele, kes oli nõus kuulama, ei usalda ta šotlasi enam kunagi. Mary oli oma ema valvsa pilgu all tõusnud troonile. Ja kuna ta oli nüüd kuninganna, oli tema ema vaieldamatult see, kes otsustas tema eest.

      2

      JÕHKRAD KOSJASKÄIGUD

      Kui Marie de Guise algatas intriigi, mis võimaldas tema tütre kuningannaks kroonida, andis ta endale aru, et hingetõmbeaega antakse talle vähe. Arran ja Lennox ihkasid mõlemad saada troonipärijaks. Nende suguvõsad olid vanad vaenlased ja oli võimatu uskuda, et mehed jäävad kauaks ühele ja samale poolele. Juba enne seda kui Arran nõustus jagama võimu kardinal Beatoniga ja võimaldas tal oma ametis jätkata, ilmutas Lennox rahulolematuse märke. Igatahes oli Arrani leppimine Beatoniga kõigest sissejuhatus tema tagasitulekuga seotud sündmustele. Marie de Guise mõistis, et ta vajab Lennoxi toetust oma prantsusemeelsele poliitikale nii kaua kuni parlament tühistab ametlikult Greenwichi lepingu.

      Esialgu aga võis kasuliku ühendada meeldivaga. Kuna Mary oli nüüd kroonitud kuninganna, sai ka ema lubada endale veidi lõbustusi ja flirti. Vaevalt oli Stirlingi suur saal jõutud pärast kroonimispidustusi korda teha, kui kätte jõudis Marie de Guise’i sünnipäev. Ta oli ju alles kõigest kahekümne kaheksa aastane. Jäi mulje, kirjutab kroonik, et ehkki on hilissügis, „elavad Veenus ja Cupido veel maikuus, sest lauldi ja tantsiti, mängiti ja lõbutseti … ning sellest poleks tüdinenud küll ükski mees”.

      Niisugusel lõbusal meelelahutusel oli ka poliitiline mõte, sest Marie de Guise, kes oli kõigest aasta vanem kui Lennox ja ikka veel üks ilusamaid naisi Šotimaal, kavatses kinnitada oma riigitruudust abielusidemete abil. Marie oli mehe ambitsioonid hoolikalt läbi kaalunud. Sellest sai peagi Lennoxi kinnisidee kuni selleni välja, et tal oli üsna ükskõik, kas siduda end abielu kaudu Šotimaa või Inglismaaga, peaasi, et ta ise jõuaks troonile lähemale.

      Lennox oli paindlik ja viisakas ning intelligentne, ehkki petliku loomuga, aga „tugev ja igakülgselt tasakaalus isiksus ning jõulise ja mehise olekuga. Ta oli pikka kasvu ja sihvakas, temast õhkus elutarkust ja „daamide pilguga vaadates oli ta väga meeldiv”. Oma välise lihvi oli Lennox omandanud Prantsusmaal, kus ta teenis leitnandina garde écossaise’is ehk kuninga isiklikus ihukaitses.

      Tema rivaal armastuses, kui mitte ka päritolu plaanis, oli Bothwelli krahv Patrick Hepburn. James V oli pagendanud ta sõnakuulmatuse pärast Veneetsiasse ja seejärel Taani, aga nüüd oli ta hiljuti Šotimaale tagasi tulnud. Tema esivanemad olid pärit Hailesist East Lothianis, mis oli rikas piirkond Kesk-Šoti madalikul Edinburghist kagus. Hepburni vanaisa oli silma paistnud lahinguväljal, sai krahvi tiitli ja Bothwelli lossi Lanarkshire’is. Hiljem vahetas ta selle suure ja eraldatud piiriäärse Hermitage’i kindluslossi vastu Hermitage Wateri orus Liddesdale’is, poolel teel Hawicki ja Carlisle’i vahel ja üsna lähedal vaidlusalustele maadele. Tänu vahetusele said Hepburnid mõjuvõimsateks piirialade isandateks. Hermitage’i kindluse asend tagas võimaluse kontrollida Inglise piiri läänepoolset ja keskosa. James IV andis Hepburnidele veel ka Crichtoni lossi Edinburghist paarkümmend kilomeetrit kagus, ning see tugevdas veelgi nende positsioone õukonnas ja parlamendis.

      Patrick oli Šoti patrioot: prantslaste poolt ja inglaste vastu, aga samas ka olupoliitik, kes flirtis inglastega, kui see talle sobis. Kuulujutu kohaselt oli ta kuninga sohilaps. See pole siiski tõenäoline, ehkki tema ema oli lühikest aega üks James IV armukestest. Suguvõsa varad oli kogunud Patricku vanaisa, kes oli pidanud palju mitmesuguseid ameteid, mis ta jättis oma pärijatele. Seetõttu saigi Patrick endale päritava lordadmirali tiitli, mis oli tululik amet, sest tagas Hepburnidele osa kõikide Šotimaa rannikul hukkunud laevadelt saadud varast, see aga tegi Hepburnid ühe vähestest suguvõsadest, kes ei sõltunud rahaliselt kuningast. Patrick oli ka Edinburghi šerif, mis kindlustas Hepburnide suguvõsale mõjuvõimu ka õukonnas ja parlamendis.

      Hepburnid hindasid rüütellikkust ja sõjamehelikkust. Nad pidasid endid härrasmeesteks, mis nende silmis õigustas ka duellide pidamist või isegi reetlikkust enesekaitsevahendina. Nende aukoodeksi põhimõtted leidsid toetajaid sõjaväelaste hulgas Euroopa mandril ja Iirimaal, riigiametnike ja diplomaatide meelest olid need aga lausa eemaletõukavad. Henry VIII saadik Sadler on kirjeldanud Patrickut kui „maailma kõige tühisemat ja ülbemat meest täis kõrkust ja rumalust, kelle juures pole mitte midagi, mida tasuks hinnata”. Sedasama oleks ta võinud öelda ka Lennoxi kohta, kui jätta kõrvale asjaolu, et Lennoxid polnud sõjaväelased ja nende tugevus seisnes õukondlastele omastes viisakates maneerides: tegelikult olid nad niisama sõnamurdlikud, aga see oli varjul peente kommete loori all.

      Patrick oli liivakarva punakate juustega, keskmise kehaehitusega, aga kergelt kühmus. Tal oli aval naeratus ja meeldivad maneerid. Nii nagu Lennox, meeldis temagi naistele. Tal oli hulgaliselt armulugusid ja ta oleks СКАЧАТЬ