Mu süda on minuga. Šotlaste kuninganna Mary Stuarti elu. John Guy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ka meritsi: Henry VIII saatis sinna toidukraami ja laskemoona lausa Inglismaalt. Kui Arrani mehed üritasid vapralt raiuda tunnelit läbi tugeva kalju, siis nurjas selle sissepiiratute kaevatud vastutunnel.

      Niisugune ebaõnnestumine vihastas Marie de Guise’i. Ta oli juba niigi pahane sellegi pärast, kui leigelt François I oli teda „abistanud”. Eriti tegi talle haiget võltsmüntide kasutamine palga maksmiseks Lorges’i sõduritele. Marie de Guise’i soov oli, et Saint Andrewsi loss tuleb tagasi võtta ja mõrvarid peavad saama karistuse.

      Nüüd järgnesid hingematva kiirusega ülimalt tähtsad sündmused, mis põhjustasid peaaegu võrdsel määral elevust ja hirmu. Henry VIII suri jaanuaris 1547 ja kaks kuud hiljem järgnes talle François I. Need titaanid olid andnud tooni Briti saartel ja Euroopa põhjaosas toimuvates sündmustes juba 30 aastat. Ühtäkki oli aga tekkinud vaakum. Ning Hertfordi krahv ja de Guise’id asusid seda otsekohe täitma.

      Henry VIII poeg ja troonipärija Edward VI oli veel alles üheksa-aastane. Oli vaja panna ametisse asevalitseja või protektor (nagu seda nimetati Inglismaal), kes valitseks kuni kuningas saab kaheksateistkümneseks, aga Henry ei tahtnud anda nii palju võimu ühe inimese kätte. Seetõttu määras ta oma testamendis regentnõukogu, kes pidi valitsema riiki kuni tema poeg on alaealine. Kõigest hoolimata oskas Hertford korraldada nii, et juba nädala pärast sai temast Somerseti hertsog. Ta haaras enda kätte protektorina valitseva asekuninga positsiooni: tema põhiline eesmärk oli teha teoks Henry VIII plaan suruda Šotimaale peale ajast ja arust Greenwichi leping ning ühendada kaks kuningriiki Mary ja Edwardi abielu kaudu. Seda silmas pidades tuli ta vastu ka Beatoni tapjatele. Hertfordi peaaegu esimene samm oli sõlmida nendega kokkulepe ja lubada neile toetusi ja tasu ning saata toiduaineid ja laskemoona Saint Andrewsi.

      Prantsusmaal päris dofään isa trooni ja temast sai kuningas Henri II. De Guise’id olid tema tähtsaimate nõuandjate hulgas ja selle tulemusena kuulutas Henri end otsekohe Šotimaa protektoriks. Ta ei kavatsenud raha kokku hoida, et tagada endale „vana liitlase” poolehoid ja panna Mary mehele mitte kellelegi muule kui oma pojale dofään François’le. Vastukaaluks Somerseti mõttele niinimetatud Anglo-Briti liidust tuli Henri välja oma plaaniga moodustada Prantsuse-Briti impeerium. Pealegi võttis ta kõike seda tunduvalt tõsisemalt kui tema isa François I, kelle peamine mure oli seisnenud selles, kuidas ärritada Henry VIII-t ja talle vastu töötada.

      Henri II kutsus Itaalias väljaõppe saanud hiilgava mereväeohvitseri Leone Strozzi Capuast juhtima Saint Andrewsi vastu algatatud ekspeditsiooni. Strozzi jõudis Saint Andrewsi lahte 16. juulil ja asus 24. juulil lossi piirama. Piirajail oli märkimisväärne tulejõud. 30. juulil tulistati lossi sellest ida pool asuva iidse kloostrikiriku katuselt ja läänest ülikooli kabeli tornist. Tormijooks algas koidu ajal ja oli kella kolmeks pärastlõunal lõppenud. Enne kui Arran jõudis ületada Forthi lahe ja läbida North Queenserryt Saint Andrewsist lahutavad umbes 80 kilomeetrit, oli loss tagasi võetud ja seal viibinud vangis või viidud Prantsuse galeeridele.

      Kui lossi aheldatud kaitsjad viimaks välja toodi, oli nende hulgas ka noor protestandist reformaator John Knox, kes oli loobunud varasemast karjäärist ja valinud jutlustaja elu pärast kohtumist kaasmaalasest Wishartiga, kelle Beaton lasi tuleriidal hukata. Knoxil polnud mingit seost kardinali mõrvamisega, aga ta kiitis selle heaks. Ta läks Saint Andrewsi, kus pidas lossi kabelis ja linnas jutlusi. Tema õpetuse kohaselt oli „paavst antikristus” ja „missa jälestusväärne väärjumalakummardamine”: mehe sõnaseadmise oskus oli nii vastupandamatu, et ta leidis palju järgijaid.

      Knox oli sunnitud aerutama Prantsuse galeeridel 18 kuud. Seejärel korraldas Somerset tema vabastamise ja lasi ta turvaliselt Londonisse tuua. See osutus saatuslikuks sammuks, sest Somerseti sekretär ja abiline kohtuasjades oli noor Cambridge’i lõpetanud mees ja tõusev täht nimega William Cecil. Talle oli määratud saada Mary saatuses määravaks tegelaseks ja nüüd kohtus ta esimest korda Knoxiga. Osalt just tänu Cecili mõjutustele sai Knox Inglismaal tööpakkumisi ning määrati üheks Edward VI kaplanitest.

      Somerseti vastus sellele, et Strozzi vallutas Saint Andrewsi lossi tagasi, oli käsk alustada „jõhkrate kosjaskäikude” viimast ringi. Augusti lõpul saabus Newcastle’i alla 15 000 mehe suurune armee. Somerset marssis oma vägede eesotsas Berwicki suunas ja läks sealt edasi East Lothiani. Taktikalise muutusena kavatses ta jätta Šotimaale alalise Inglise garnisoni. Tal oli tõsine kavatsus Šotimaa okupeerida ja alla heita ning sundida see niiviisi Inglismaaga liituma. Tema armeed toetas Inglise sõjalaevastik, mis liikus põhja poole, olles iga hetk valmis andma tuld, kui šotlased peaks Somerseti vägesid kusagil varitsema.

      Seekord oli Arran oma vägedega valmis. Kui Inglise jalavägi jõudis 10. septembril Invereski lähedale, mitte kuigi kaugel Musselburghist, mis pole Edinburghist kuigi kaugel, seisis neil vastas kõigi aegade suurim Šoti armee. Ligikaudu 12 000 sõdurit olid oskuslikult paigutatud kaitsekraavidesse Eski jõe läänekaldal. Nad olid siin, et sulgeda tee Edinburghi, ja kuna inglaste ühele tiivale jäi meri ning teisele poole läbipääsmatu soo, pidi Somerset kas alustama frontaalrünnakut või oma väe ümber pöörama.

      Kui Somerset tegi kaitsepositsiooni otsides pöörde, Arran ründas. Kokkupõrge toimus Pinkie kaluriküla lähistel küngastikul. Ühe hirmsa hetke jooksul jäi mulje, et šoti piigimehed jäävad võitjaks. Siis aga tõid inglased oma ratsaväe äkki rünnakule ja nende raskesuurtükid avasid surmava tule. Kui šotlaste read lõid vankuma, pani Arran põgenema ja tema vägedes puhkes paanika. Järgnenud suurtükkide tulemöllus ja puhkenud veresaunas niideti maha ja tapeti 10 000 šotlast. Tegu oli justkui teise Floddeniga: tee Edinburghi ja Stirlingisse oli vaba. Neli aastat ja üheksa kuud vana Mary viidi öösel kandetooliga kiiresti Inchmahome’i abikloostrisse väikesele saarele Menteithi järvel umbes 140 kilomeetri kaugusel lahingupaigast.

      Somerset ei hakanud Edinburghi uuesti vallutama. Selle asemel asus ta kiiruga rajama odavate fortide ahelikku rannikult rannikule, eesmärk hoida niiviisi kogu maa oma kontrolli all. Kui Somerset lootis, et see annab tulemusi, siis ta eksis. Vastulöök oli ootamatu ja lõppes viisil, mille Somerset oli seletamatul kombel kahe silma vahele jätnud: šotlaste kuninganna viidi Prantsusmaale.

      Arran, kes ei tahtnud sõjalisel vallutusel rajanevast liidust Inglismaaga midagi kuulda, jõudis kokkuleppele Henri II-ga ja võttis vastu pakkumise Châtelherault’ hertsogkonnale Poitous ning andis lubaduse, et Maryst saab Henri II poja pruut. Tehing kinnitati jaanuaris 1548 ja kuu aega hiljem käisid juba kõnelused Mary kihlumise üle dofääniga.

      Henri II poleks saanud kõike enam selgemini välja öelda. Ta lubas puhastada Šotimaa Somerseti garnisonidest. Ehkki Henri ajas asju omal viisil, oli siiski tegu de Guise’ide perekondliku üritusega. Hertsog Claude de Guise’i vanem poeg François oli juba näidanud end oma põlvkonna silmapaistva strateegina ja määrati operatsiooni juhtima. Sõjaretke kavandas ta koos oma venna, Lorraine’ kardinali Charles’iga, kes oli üks Henri II õukonna andekamaid majandusmehi. Vennad de Guise’id olid muidugi Šotimaa noore kuninganna onud.

      Valmistudes sõiduks Prantsusmaale, viidi Mary Dumbartoni lossi, mis oli juba Lennoxilt ära võetud ja prantsusemeelse leeri valduses. Kuna Somerset oli ikka veel seotud oma garnisonide rajamisega, kujutas nüüd noorele kuningannale suurimat ohtu leetriepideemia. Kuulujutud, et ta on surnud, lükati kiiresti ümber. Tema julgeolek oli igatahes tagatud, sest Prantsuse vägede eeljõud olid juba kohal teda kaitsmas ja neil oli raha ning laskemoona terveks aastaks.

      Peamised Prantsuse ekspeditsioonijõud maabusid Leithis 17. juunil. 130 laevast koosnev armaada tõi kohale 5500 jalaväelast ja 1000 ratsaväelast, mis ajas Somerseti fortide asukaile hirmu peale. Olulise osa Prantsuse sõduritest moodustasid Itaalias teeninud veteranid. Nende juhid olid professionaalid, kellest suurem osa kuulus de Guise’ide lähikonda. Erinevalt enamikust Somerseti meestest, kes olid välismaa palgasõdurid, olid prantslased ustavad oma komandöridele ja kodumaale.

      Juuli СКАЧАТЬ